One man's wrong lead is another man's counter canter

Muru peal oleks tõenäoliselt libe olnud, seega sõitsin täna liival.

Esimese asjana üritasin ta sammus saada samamoodi aktiivselt edasi liikuma, peamiselt istmikutöö peale. Alguses ikka vingerdas ja polnud väga keskendunud, aga sammusime lihtsalt edasi, kuni ta ilusasti ennast ära sirutas ja lõdvestas ja otse kõndima hakkas, ise kontakti leidis jne.

Okei, väike vahepala kontakti teemal jälle. :P Viimasel ajal, kui olen erinevate hobuste sõitmist näinud (nt nädalavahetusel tšempionaadil, aga ka üldse igal pool trennides jne), siis kõrvalt vaadates ma jagan enam-vähem kõik hobused kahe kategooria vahel - esiteks need, kes ise nö kontakti otsivad ja seda hoida püüdavad, ja teiseks need, kes on varem suust osaliselt kangutajad olnud (ja võib-olla praegugi veel mõnikord) ning on mingil hetkel piisavalt suure surve peale õppinud järgi andma. Muidugi ei ole kõik must ja valge, mõned hobused on lihtsalt vahepealsed; mõned on küll õigesti õpetatud, aga mitte veel päris stabiilsed jne... Aga põhimõtteliselt jah, kaks erinevat rühma, ja mulle üha enam hakkab vastu see teise rühma hobuste sõitmine.
Nendel teise rühma hobustel on selgelt näha, et kui ratsanik korraks ratsme ära laseks, viskuks hobuse pea taevasse või vastupidi, jääks sama koha peale tühjalt rulli. Esimese rühma hobuseid vaadates ei teki sellist muljet ja enamasti nende hobuste ratsanikud ka pidevalt tõestavad, et see pole nii - nad annavad tihtipeale ratset hobusele hetkeks järgi ja muudavad kontakti (see kindlasti ka takistab hobust niimoodi tuimalt ratsmele jäämast) ning hobune sellepeale reageerib kohe kaela pikendades või allapoole sirutades, et see kontakt jälle üles leida.
Muidugi on neid sõidustiile võimalik eristada ka hobuse keha liikumise järgi, taguotsa töö jne, aga kuna hobused on niiii erinevad ja oma loomulike allüüride, keha kandmise jms koha pealt ka väga erineva tasemega (ühed on ju aretatud koolisõiduhobusteks, teised pole), siis pole seda alati nii kerge teha. Mõni hobune ei suudagi traavis omaenda jäljest üle astuda, oma kõrget tagumikku märkimisväärselt keha alla tuua jms, sest ta kehaehitus ei luba seda, aga ometi saab ta olla ausalt ja pehmelt juhtimisvõtetes.
Selle jutu lõpetuseks kiidaks jälle seda ette-alla harjutust, mida ei pea enamiku hobustega üldse väga palju ja tihti tegema, aga mis on tõesti üheks parimaks näitajaks selle kohta, kuidas hobust treenitud on ning kas saavutatud tase on päris või ainult kunstlik ja näiline.

Aga nüüd tagasi Albatrossi juurde. Sellise keskmiselt pika ratsmega võttis ta küll veel ise kontakti ja oli mõnus, kui ratset lühemaks võtta, siis kohati kippus jäigaks minema, aga tegin palju volte, suunamuutuseid, natuke sääre eest astumist ning nendega läks pisut paremaks. Väga heaks ei saanudki, aga lõpmatuseni ei mässanud, vaid alustasin traaviga.
Ahjaa, tegelikult sammus veel pöörasin palju tähelepanu sellele, et ta läbi parema ratsme jälle õlaga välja ei hakkaks vajuma. Sammus on seda lihtne kontrollida, kuigi täiesti tunda oli, et ta siiski üritas veidi. UD foorumis keegi kirjutas samasugusest imelikust probleemist, nagu meil - et hobune painutab vasakule halvemini, aga ometi välja vajub läbi parema õla, mitte vasaku. Mingit konkreetset seletust selle kohta seal küll polnud, aga üleüldiselt soovitati sedasama suur ring-väike ring kaheksate harjutust, mille minagi oma peaga mingi aeg tagasi välja suutsin mõelda. Lisaks veel see, et enne juba, kui hobune kuhugi vajuma hakkab, proovin ta võtta sirgeks või väike asetus väljapoole (paremale) ning kui see saavutatud on, siis uuesti vasaku säärega hakata AUSAT painutust küsima. Kui ta juba kord oma kaela üle painutanud on ja õlaga välja jookseb, siis pole mingit mõtet seda õlga välimise ratsme ja säärega aina tugevama surve abil nö kinni püüda, vaid lihtsam on kogu see untsuläinud painutus sinnapaika jätta, hobune sirgeks sõita (seda võib teha ka ilma voldilt lahkumata), ning otsast peale alustada.

Igal juhul sellest tööst sammus oli palju-palju kasu - traavis praktiliselt väljavajumisega meil eriti probleeme polnudki täna. Traavis oli probleeme ikka selle sama vasaku ratsmega, mis raskeks läheb, aga sellest olen juba nii mitusada korda blogis mulisenud, et ei näe hetkel vajadust jälle otsast peale hakata. :) Seda enam, et mingit lihtsat ja konkreetset lahendust mul hetkel pole.

Aga mida ma harjutasin palju, olid traav-peatus-traav ja hiljem galopp-peatus-galopp üleminekud. Sõitsin üliaktiivset traavi, silme ees pilt sellest, kuidas head hobused skeemides isegi suurelt kiiruselt suhteliselt silmapilkselt vaid ratsaniku keharaskuse muutusele seisma suudavad jääda, tagajalad peaaegu et libisemas keha alla. Ja millise avastuse ma tegin - aktiivsest traavist ja galopist on PALJU kergem head peatust saada kui sammust või linta-lönta traavist. Esialgu pidin ta muidugi oma keharaskuse muutusele (ja meie puhul siiski ka veel ratsmesurvele) hästi tundlikuks tegema, aga kui sellega okei oli, siis tulid need peatused imelihtsalt.
Tihtipeale on mul raskusi olnud sellega, et korretkse peatuse jaoks peaks teoreetiliselt hobust nö peatusesse sisse sõitma, st sääresurve peaks peal olema. Albatross aga ei ole veel päris 100% koondamise põhimõttest aru saanud ning tihtipeale tahab selle sääre peale lihtsalt EDASI minna.. ja kui ratsmesurve on ees olemas, siis ta läheb ikka EDASI, lihtsalt üle ratsme. Kui säär aga ära jätta, siis tuleb selline peatusesse vajumine, hobune esiotsale jne.
Aga kui meil nüüd enne peatust oli väga korralik energia olemas, siis ma võisin selle edasiajava märguande põhimõtteliselt ära jätta, sest kui ta keharaskuse muutusele piisavalt kiiresti reageeris ja hoo nulli võttis, siis piisavalt suur inerts oli ikka veel sees selleks, et need tagajalad tema keha alla jõuaks liikuda ning kokkuvõttes sealt ilusa peatuse välja võluda. :) Tõesti jäin rahule nendega.

Kuna ta galopis ka hästi tundlikult tagasi tuli (vahel kipub galopis liiga edasi sikutama), siis harjutasin ka läbi sammu jalavahetusi. Ilusti läks, lõpus vahetas mitu korda juba nii jala ära, et vaevalt pool sammu oli vahel. Jalavahetust õhus küll ei tulnud, aga ma ei hakanud ise ka riskima sellega, et nõuan ja ta vastu hakkab. Küll ta ükskord selle ära teeb, kui valmis on. :)

Ning veel sain galoppi osaliselt koondada, nii et 10 meetrised voldid ja pisut väiksemadki said ilusasti tehtud. Kui ta galopis ennast koondab, siis ta ei lähe üldse alla rulli (ma muidugi ei üritagi teda rulli saada, aga samas ma tean, et ei saaks ka, kui isegi prooviks), vaid on eest ikka päääris kõrgel ja avatud, aga mulle tundub, et ta tõesti toob mingil määral oma taguotsa alla, samas jääb eest mõnusaks ja minu arust ei lähe üle ratsme. Raske on ka öelda, mis on õige ja mis vale - võistlusspordis on ju kõik hobused kogu aeg eest üsna rullis ja siis see loob nagu mingi kujutluse õigest vaatepildist, samas klassikalise koolisõidu järgi peab hobune just koondades oma kukla kõrgemale ning nina ettepoole viima (samaaegselt raskuse tahapoole kandumisega). Aga kuna ma selliseid klassikalise koolisõidu harrastajaid just väga palju näinud pole, rääkimata selliste hobustega sõitmisest, siis ma ei saa mitte kuidagi väita ega kindel olla, et Albatross seda õigesti teeb.... :P Aga ma tean, tunne on hea, järelikult väga vale ei saa see ka olla.