Albatross ja teised hobutegelased

Päris ükskõik Albatrossil siiski uuest kohast ei ole. Esmaspäeval, kui talli läksin, seisis ta üksinda ühes karjamaa otsas ja hirnus, seejärel läks siiski tagasi teiste juurde. Ning hiljem, kui ta tagasi välja viisin, hüüdis samuti mitu korda teisi, aga keegi ei vastanud. :( Siis oli küll veidi kurb ta pärast. Aga noh, ehk ta leiab endale uued sõbrad kiiresti.

Ülejäänud ajal oli ta aga väga rahulik. Tallivahel puhastasin ja sättisin teda isegi ilma kinni sidumata - nööridega kinni olles ei saanud ta mingit kiuslikku putukat ninaga ära ajada, seetõttu tegin lahti. Ja Albatross ei läinud kuhugi, pigem tukkus puhastamise ajal. Platsil lasin hobuse alguses korraks niisama lahti, et ta uudistada ja ringi joosta saaks, aga seda ta ka vajalikuks ei pidanud. Vaatas mulle naljaka näoga otsa, et "mis ma nüüd siis tegema pean?"

Seega sain natuke topeltkordet proovida, päitsetega. Sisemist kordet ma läbi sedelga ei pannud, vaid see jooksis otse kätte. Üsna hea oli - ma tegin küll hästi lühidalt, aga kaelaväänamist oli vähem ja enamus ajast oli isegi täitsa mõnus pehme kontakt. Lahtises küljes ikka kippus tagumik veidi välja minema, aga mitte kuigi palju. Eks ta õppis juurde ka nüüd midagi, sest selle 10-minutilise kordesessiooni alguses oli ikka tunduvalt aktiivsemalt vaja teda korrigeerida, kui lõpus. Ja mis mind täitsa imestama pani, et kohe, kui ta enam-vähem aru sellest uuest süsteemist oli saanud, hakkas igal võimalusel kaela ette ja alla sirutama. :) Mitte väga stabiilselt, ega mu käed ka ilmselt piisavalt ühtlased ei olnud, aga siiski üritas ja päris tihti.

Ratsutamise koha pealt on jälle natuke niu-niu. Ma ei tea ja ma ei oska. Nii tahaks koolisõitu, aga vägisi tundub, et me (ei tea täpselt, kumb meist) kohe kuidagi ei sobi koos seda harrastama. Samas... kohe kuidagi ei raatsi veel nagu alla ka anda... Oeh, eks ma siis jälle analüüsin ja mõtlen ja arutan.

Igatahes üritab ta paremat ratset vältida ja vasakuga tekib seetõttu enamasti liiga tugev kontakt. Kui hobune paremat ratset väldib, siis hakkab ta hästi kergesti ennast (või vähemalt kaela) paremale painutama, sest nii saab ju survest vabaneda. Vasakule poole painutamine on aga raskem. Seega proovin nüüd hästi tihti teda vasakule painutada, aga ainult sääre abiga - ratset võtan võimalikult vähe ning parema ehk välimise ratsmega püüan pidevat kontakti hoida. Kuna talle selle parema ratsme tundmine ei meeldi, siis ei ole seal kontakt siiski stabiilne ja pole alati võimalik sisemise säärega välimise ratsme suunas sõita (sest ta ei võta välimise ratsmega kontakti). Seega seda on vaja palju harjutada ning mina omalt poolt pean jälgima, et ma EI hakkaks ta pead vasaku ratsme abil sees hoidma, vaid ainult säär, säär ja säär, sest muidu ei õpi ta kunagi paremat ratset aktsepteerima.

Paremale poole on tunduvalt kergem sõita, nagu alati. Välimine/vasak ratse kipub ka vahel raskeks minema, aga siis võtan korra sirgeks või painutan välja ja on jälle okei. Sellest pole hullu kui hobune NATUKE liiga palju välimise ratsme peal on - seda on tunduvalt lihtsam korrigeerida, kui välimise ratsme vältimist.

Ainuke kummaline asi on seejuures see, et õlaga kipub ta välja vajuma eelkõige just vasakule sõites. Sellest ma ei saa aru. Ta ei taha väga vasakule painutada ja parema ratsme eest tõmab ennast kohe ära, aga pööramise ajal vajub ikka just selle sama parema õla peale ja ei ole nõus seda õlga tagasi sisse tõmbama. Praegu mulle tuli pähe kõige lihtsam lahendus - võtta ka niipidi ta lihtsalt korraks sirgeks või jätkata pööret isegi välimise paindega. Teoreetiliselt see ei tohiks üldse raske olla, aga samas... kas ma pole seda siis proovinud? :P Võib-olla olen väga selles painde hoidmises kinni olnud ja mitte julgenud välimist säärt kasutada... Okei, nüüd see lõpp läks siin natuke ära vestluseks iseendaga, aga see-eest tuli mingi uus idee, mida proovida.

See üks preikoht Albatrossi jalal on ka kangekaelne, ei taha sugugi alla anda.

Ja siis mul on veel uus massaažiraamat, mida ma pean hoolega edasi lugema, sest täna hästi korraks proovisin Albatrossi peal paari kergemat liigutust ja vähemalt ühest oli ta täiesti sillas! Ta pole üldse selline hobune, kes hullult tahaks katsumist ja paitamist ja sügamist, seega nii hea on leida midagi, mis talle tõesti meeldib (peale söögi, noh) :)