Veel üks...

... hobune. Pirelli ei käi veel sadulas ja tal olevat omad pisikesed probleemid, aga tegelikult ta täitsa meeldib mulle. Ausalt öeldes ei jäta ta üldse mingit hullu hobuse muljet - ta pole küll just kõige flegmaatilisema närvitüübiga hobune, seega vajab ilmselt rohkem kindlustunnet, aga rahulikult tegeledes võiks asja saada küll. Ma arvan. Eks näis, millal ma oma sõnu sööma hakkan. :P

Aga, aga.. homme on 24. september. See tähendab, et täpselt 4 aastat tagasi sai alguse minu ja Albatrossi sõprus. :) Aeg lendab... Ja arvestades, et Albatross on nüüd peaaegu kuus ja pool aastat vana, siis on ta juba üle poole oma elust pidanud mind tundma. Aga eks ta ole nüüdseks juba harjunud vist. ;)

Kuigi ma päris algusest peale blogi ei pidanud, siis natuke panin siiski omaenda jaoks midagi kirja, eile leidsin selle arvutist üles ja päris lahe oli lugeda. Kogu meie loo algus tuli meelde ja kui hea, et kõik niimoodi läks nagu ta läks! Niisiis, esimeste päevade muljed Albatrossist:

"... Pühapäeval (24.09.2006!) siis umbes kella nelja paiku sõitiski treiku talli õuele, sees kaks tolmust tagumikku. Mind hämmastas, et neil oli nii suur suurusevahe, üks tagumik oli ikka tunduvalt suurem kui teine. ;) Üks olevat treikusse minnes üritanud väiksest eesuksest välja minna (no siit see treikukartus alguse ilmselt sai...), närvis oli vist natuke olnud – esimest korda ikkagi auto peal. See oligi see suurem, keda mina kohe mõtlesin, et tahaks näha (ma olin sellel ajal veel eranditult suurte hobuste fänn). Nimed olid Prex ja Albatross – Albatross see suurem siis. Ma viisin ta treilerist välja, mis läks küllaltki edukalt, kuigi peale seda tal natuke jalad värisesid küll..."

"...Käisime nendega nati karjamaal ja muru peal jalutamas – süüa küll Albatross esialgu ei julgenud. Ja lambad olid äärmiselt jubedad, eriti siis, kui nad liikuma hakkasid. ;) Aga muidu polnud hullu. Boksi ka alguses eriti ei tahtnud, aga natukese meelitamise peale sai ikka hakkama, ja täitsa meeldib talle vist. Ainuke asi, maiustusi (leib, suhkur, porgand) eriti ei taha – nuusib nats ja tõmbab nina eemale. Ainult õunu suutsin ta panna näksima (nüüd sööb küll peaaegu kõike, mida nina ette pistetakse, aga õunad on alati lemmikuks jäänud)..."

"...tagasi boksi minnes sain tal kõik neli kapja tehtud. :D Nii õnnelik olin. Ta annab hoopis paremini kapju siis, kui natukene märku annad ja ta ise oma jala üles tõstab, mitte tirimise peale (see kehtib küll siiani - ainult jõu peale lootes võib tal seda kapja tirima jäädagi). Prexu kohta ei tea, aga ta vast ikka oskab anda, sest M. värkis tal kohe esmaspäeval juba kabjad ära. Albatrossil mitte, sest ta ei oska eriti lasipuu ääres seista – üritab nii alt kui ülevalt läbi pugeda. Seda peab ka õpetama. ;)..."