Vigasid ei tasu karta, sest need on õppimise jaoks peaaegu et hädavajalikud. Ka ratsutamise puhul ei peaks iga hinna eest hoidma oma hobust vigade tegemisest, see on nagu enda petmine - sa tead tegelikult, et mingite sinu märguannete vms peale vastaks hobune "valesti", seega sa lihtsalt väldid neid ja teed midagi muud. Aga miks? Anna oma märguanded ilusti edasi, las hobune mõtleb ja proovib ja eksib, sest siis on, mida parandada.
Teine asi on muidugi see, et hobuselt ei küsita asju, milleks ta tõesti veel võimeline ei ole. See on normaalne.
See nädal on aga möödunud üsna tegusalt. Esialgu tuli mul mõte Albatrossi trennides natuke rohkem proovida painutada. Et ma olen hästi kinni selles tema otseseks saamises ja siis hoian teda alati pigem natuke liiga sirgena, kui ülepainutatult. Aga mõtlesin siis vahelduseks just teda natuke rohkem panna ühele ja teisele poole ennast venitama - äkki on just see sirgjooneline jooksmine talle kõige raskem ja paindes esialgu lihtsam. Seega üldiselt tegin hästi palju serpantiine ja suunamuutusi, aga siis vahepeal lisasin sekka voldi väiksemaks sõitmise, nii et lõpus oli üsna pisike ring. Mitte nüüd LIIGA pisike ja ma ei leia ka, et ma teda koledasti üle painutanud oleks, aga võrreldes tavaliste trennidega siiski rohkem - enamasti kipuvad meie voldid olema ikka üle 10 meetrise diameetriga. :P
Ja noh, natuke nagu funkas, natuke mitte. Nii õnnetut trenni, nagu mu eelmise postituse eel oli, pole meil küll rohkem ette tulnud, nüüd on ikka selline keskmine Albatross tagasi. Aga... jah... selle painutamisega. Ma olen oma vasaku säärega nii palju tööd teinud, et nüüd kui ma nt voldil sisemise ratsme järgi annan, siis ta säilitab sääresurve peale selle vasaku painde läbi keha, aga no see nina läheb ikka kohe parema ratsme suunas välja ja tulemusena on eest kõver jälle. Ma üritan küll seda paremat ratset niiiiii ühtlaselt ja paraja tugevusega hoida kui võimalik, aga niipea kui ma vasakult poolt teda enam nö kinni ei hoia, üritab ta paremalt poolt ratsmele järgi anda vms, ISEGI siis, kui ta jätab ülejäänud keha vasakule poole paindesse. Miks ta sealt järgi tahab anda, miks ta ei lepi lihtsalt selle kontaktiga, mis on? Niimoodi interneti teel on see ilmselt nagu hüüdja hääl kõrbes :P, aga kui kellelgi on MINGEIDKI soovitusi, siis need on väga teretulnud!
Nädala lõpus saime siis aga sadula üle vaadatud ja nüüd viimased trennid olen püüdnud teda lihtsalt hästi palju edasi ja suurte mõnusate sammudega liikuma saada, et natuke turja kõrvale jälle lihast kasvatada selleks ajaks, kui tal sadulat ümber toppima hakatakse. St, et see vajab väikseid kohendusi, aga raam pidi sobima, nii et loodetavasti me seekord jälle uue sadula teed minema ei pea. Kui lihtsalt saaks toppimisega paremaks veidi...
Sellega on jälle selline veider lugu, et jah - tal on seal turja kõrval ikka veel tunduvalt vähem lihast kui võiks. Täpselt sama probleem oli siis, kui ma talle esimest sadulat (poolteist aastat tagasi) otsima hakkasin. Ja nüüd nagu mõtlen, et kas ta siis vahepeal oma lihastikku ÜLDSE arendanud pole (õigemini, kas mina pole suutnud teda piisavalt hästi tööle panna)? Samas päris nii see ikka olla ei saa, kuna seesama esimene ostetud sadul jäi ju paari kuuga loooootusetult kitsaks, seega ta pidi sel ajal ikka päris korralikult seljast muutuma. Muidugi viimastel aegadel on tema treeningkoormus erinevate põhjuste tõttu vägavägaväga madal olnud, nii et võib-olla on seal midagi jõudnud juba taandarenema ka hakata.
Aga osaliselt ma isegi saan sellest aru, sest... mul on ikkagi tihtipeale ääretult raske teda saada ilusasti läbi selja töötama. Ta võib ju isegi oma peakese alla panna, aga ma olen siiski üsna veendunud, et AINULT sellest ei piisa seljalihaste korralikuks treenimiseks - vaja oleks ikka, et kogu hobune töötaks korralikult ja aktiivselt tagant ette, ilma igasuguse vastupanuta, samas ei vajuks esiotsale, vaid tõstaks ennast nö turjast üles. Ja asjaolu, et Albatrossile kohe üldse ei meeldi sirge olla, ei tee seda ka muidugi lihtsamaks. Aga noh - eks me anname oma parima, nagu alati.
C on mul kah jälle tegeleda ja ta on vägaväga vahvaks muutunud, ausalt. Ta oli paar nädalat juba korralik ratsahobune olnud, aga siis ükspäev otsustas veidi nalja teha ja peale seda ei tahtnud vist keegi enam "korduseks" selga minna. Aga sellest päevast saadik kuni siiani on ta mul küll väga okei olnud, ja miski väike usaldus ta vastu tekib ka jälle, nii et noh - läheb, kuidas läheb. Igatahes muidu on ta tore ja mulle täitsa meeldib temaga sõita. Tööd on ikka, aga hobune muutub praegusel perioodil iga päevaga paremaks.
S on natuke käest ära, ses suhtes et kohati veidi kontrollimatu. :P Aga vähemalt on energiat ja elurõõmu täis, nii et pole hullu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment