Saturday, February 12, 2011

"There is no such thing as failure. There are only results." - Tony Robbins

Ilmad on olnud tormised ja see meile ei meeldi. Kui on suur tuul, siis maneež ju teeb iga natukese aja tagant hirmsaid hääli ja Albatross kardab, eriti kui ühtegi teist hobust meiega koos maneežis pole. Ja kui Albatross kardab, siis ehmatab ta tihti, läheb närviliseks, puudub igasugune keskendumisvõime ja kokkuvõttes ei tule trennist suurt midagi välja.

Täna oli külm, aga tunduvalt vaiksem ilm ja kohe oli parem trenn. :) Viimased paar päeva oleme päris palju sammus tööd teinud ja ma julgen öelda, et ta ongi praegu sammus kõige mõnusam! Enamasti on meie jaoks kõige lihtsam olnud traav, siis mingi hetk saime galopiprobleemist üle ja hoopis see hakkas hästi sujuma - aga samm... samm (kui me just vaba ratsmega sammust ei räägi - see talle muidugi meeldib :P) polegi veel teiste allüüridega võrreldes nii edukas olnudki vist, kui ma õigesti mäletan.

Leidsin kuskilt veel ühe nipi, kuidas võiks teda saada rohkem paremale ratsmele: kõigepealt sõita otse edasi ja hoida mõlema ratsmega ühtlast kontakti. Kui ta siis ennast paremale painutab või pea viltu keerab (mida ta muidugi üsna kohe teeb), siis teha kiire poolpeatusesarnane* asi vasaku ratsme peal, järgi anda ning edasi sõita - et selle peale ta vähemalt PEAKS natuke ennast ettepoole sirutama ja püüdma mõlema! kaasaarvatud siis parema ratsmega kontakti luua. Ja see isegi kohati täitsa toimis, hiljem proovisin sama asja ka ringide-voltide peal, kus hobune paindes oli. Sammus toimis paremini kui traavis, kuna ma väga selgelt tunnen, kuidas sammus need poolpeatused temast paremini läbi lähevad. Traavis ei anna piisavalt efekti.

*Poolpeatusesarnane asi sellepärast, et ma ei ole ikka veel kindel, kas ma päris õigete poolpeatustega hakkama saan. Aga no midagi igatahes toimub vähemalt. Ja tegelikult mind ootab kodus üks raamat, mis mulle poolpeatused selgeks peaks õpetama. Heh, oleks see vaid nii lihtne... aga äkki leian mingi uue vaatenurga siiski. Pean selleks lihtsalt mõni nädalavahetus koju jõudma.

Aga siis - sammus suutsime me ühele poole reaalselt teha sellist asja, et hobune liikus neljas (või kolmes? ma ei pööranud sellele nii tähelepanu, aga külg ees ühesõnaga) jäljes kogu aeg edasi, aga vahepeal vahetasime painet liikumise poole ja siis jälle teisele poole. Ehk siis sisuliselt õlad sees ja renvers kordamööda või õlad väljas ja travers. Rohkem seda esimest varianti, sest esiteks on õlad sees rajal kergem teha kui õlad väljas (sest sein natuke takistab tagumiku välja vajumist) ja renvers ehk tagumik väljas ON parem harjutus kui travers ehk tagumik sees. Sellist arvamust olen mitmest kohast leidnud ja nüüd, kui ma selle Albatrossi kõverusega mässan, saan sellest oma kogemuste kaudu ka väga hästi aru. Selleks, et Albatross rajal kõndides tagumiku sisse tooks, pole muud vaja, kui natuke sisemist ratset tugevamalt hoida ja ongi valmis! Jah - ta tagumik ei TOHIKS selle peale sisse tulla, aga tuleb. Seevastu saada õlad sisse nii, et tagumik välja jääb, aga paine samuti väljapoole - selle jaoks peab ta ikka mu kõikidest märguannetest enam-vähem õigesti aru saama. Selle segase jutu lõpetuseks ütleks, et see oli täiega vinge siiski, et ta sellise asjaga hakkama sai. :) Ühele poole küll paremini kui teisele poole, aga see on alati nii. Järgmine kord proovime õlad sees/travers üleminekuid, ehk siis paine jääb samaks, aga õlad ja tagumik vahetavad pmst nagu pooled ära - üks pool sisse, teine välja ja siis vastupidi. See PEAKS teoreetiliselt lihtsam olema.

Ning kuigi ta traavis ei olnud kaugelt nii hea kui sammus, siis lõpus ma sain ta mingiteks hetkedeks nagu PÄRIS AUSALT ratsmele toetuma. Kontakt oli võib-olla tsipakene tugevam, kui ma harjunud olen, aga samas kõikide "heade" hobustega (ehk siis nendega, kellel on Albatrossist tunduvalt parem väljaõpe), kellega ma sõitnud olen, on samuti see kontakt pisut tugevam olnud. Nii et natuke nagu püüdlengi selle poole nüüd - niikaua, kuni sellest ei kujune välja jõuga ratsme otsas istumine. Aga tegelikult seal on hästihästi suur vahe sees ja seda on võimalik kohe ära tunnetada, kas hobune vajub ratsme peale, või lihtsalt ise hoiab seda natuke konkreetsemat ühendust oma suu ja ratsaniku käe vahel.

Üldiselt traavis on ta ikka sellise kinnise sammuga pisut. Tunnen seljast, et tahaks teda vabamaks saada, aga ei saa. Mulle hakkab tunduma, et ta liikumine võib-olla sõltub natuke ilmast äkki. Muidu võiks ka sadulat kahtlustada, aga viimane kord korde peal ei olnud ka see traav väga hea. Et nüüd on jälle mõned päevad külm olnud ja ehk ta on siis natuke kangem vms, kuigi ma oma arust teen piisavalt pika soojenduse. Täna nt tegin ju pool trenni sammus ära, enne kui traavima hakkasin. Ei tea... eks tal muidugi pole seda väääga lahtist käiku väga kuskilt võtta ka, nii et võib-olla on ta ikka kogu aeg ühesugune, lihtsalt mõne lennukama hobuse seljast tulles tundub mulle kuidagi teistsugune.

Oioi, kui pikaks venib ja ma pole veel hüppetrennist rääkinudki. :) Võtan siis selle lühidalt kokku - seal käisin hoopis Sebastianiga. Ausalt öeldes ma üsna pabistasin ja noh - trenn kujuneski umbes selliseks, nagu arvasin, aga kuna lõpp oli parem kui algus, siis jäin enam-vähem rahule siiski. Esiteks hakkas ta väääga takistustele peale sikutama ja ma ei saanud teda tagasi. Teiseks hakkas ta tõrkuma. St jäi ühe väga pisikese lattaia ette seisma ja hiljemgi paar korda aeglustas mõne uue takistuse ees, edaspidi siiski surudes läks üle selliste kitsehüpetega, kus mul oli tegemist seljaspüsimisega. Sellest kombest on küll kahju, sest kui ma kunagi ammu esimesi hüppeid temaga tegin, siis tal polnud mingit tõrkumist mõtteski - aga ju ta on avastanud, et vahel on nii lihtsam. Aga ma usun, et sellest saab üle, see on selline "kas ma võin korra seista ja lähemalt vaadata seda tõket?"-tõrkumine, mitte "mina siit küll üle ei lähe!!!"-tõrkumine.

Ühesõnaga mul oli väga raske ennast tasakaalustada hobuse edasiajamise (et tal ei tuleks enam mõtet seisma jääda) ja tagasihoidmise (sest ta läks ikka väga lendama vahepeal) piiril. Õnneks ta ei tee mingeid tobedaid pisikesi samme kuhugi alla vms ootamatut, nii et üldjuhul sain suht ilusti kaasa mindud hobusega. Parkuuri sõites küll juhtus seda ka, et me tema liigse hoogsuse tõttu ei saanud järgnevale takistusele peale sõidetud, aga see oli vähemalt alati mu enda otsus, mitte et tema oleks kuhugi ära tõmmanud või mööda jooksnud. Päris trenni lõpus ma tundsin, et ikkagi mingi kontroll ühel hetkel saabus ja siis hakkas täitsa meeldima. Ta on tubli hobune, lihtsalt ratsastada oleks hästihästi palju vaja veel, kahjuks on mu trennid temaga mitmel põhjusel piiratud.

Ahah, tordimaitse käis küll paar korda suust läbi - eriti tookord, kui peale takistust maneežinurk ette tuli ja hobune järsku täiesti ebaloogilise kurvi otsustas võtta. Mina muidugi läksin teises suunas ja seega olin hetk hiljem ikka üsna külje peal tal juba. Sebastian aga otsustas seisma jääda ja ma avastasin, et maneeži sein on minust vähem kui meetri kaugusel - selle toel sain ennast jälle üles lükatud. :P

Hädasti oleks pilte ka siia blogisse vaja, aga mida pole, seda pole. Enda fotoka laadija ja juhtmed suutsin ka koju unustada. Kes teab, millal need sealt kätte saan. Aga parema puudumisel lisan siis ühe eelmise nädala pildi Cinderellast, autoriks Tuuli.

No comments: