Wednesday, February 2, 2011

"There are those days when it's hard to put one foot in front of the other, but those are the days when champions are created" - David McNally

Ma olen suur tsitaatide fänn. Vähemalt viimasel ajal, olen neid päris palju leidnud ja kuulnud ja lugenud. Eks need ole natuke nagu horoskoobid - ükskõik, mis sisuks on, suudad ikka välja mõelda, kuidas see sinu enda või hetkeolukorraga seostub, aga sellepärast ongi nii toredad. Head tsitaadid on igatahes sisukamad kui horoskoobid. Ilmselt hakkangi huvitavaid leide aeg-ajalt blogisissekannete pealkirjadeks panema, nagunii olen pealkirjade väljamõtlemises nadi (seepärast need viimasel ajal hoopistükkis puuduvadki).

Sellest sissekandest tuleb aga üle üsna pika aja jälle üks nutulaul vist... natuke vähemalt.

Alustan siiski esmaspäevasest kordetrennist, mis oli üllatavalt tore ja andis jälle mõne mõtte juurde. Albatrossi ei ole alati väga tore kordetada, sest esiteks tulevad tal alguses mingid kihutamis- ning rodeohood peale, ja teiseks oskab ta seal ennast vähemalt sama hästi väänata, kui sadula all - erinevus vaid selles, et mul pole võimalik kasutada sääri ega keharaskust, et asja kontrolli alla saada. Aga seekord oli päris tore. Kihutamishood jäid esialgu ära, kuid mõni ring ikka tuli, kui ma suuna vasakule vahetasin. Tavaliselt alustan alati vasaku poolega, mis on meil kehvem pool, nii et nüüd hakkasin mõtlema, et vb see tormamine ei ole siiski AINULT enda välja elamine, vaid pisike osa ka mingit vastumeelsuse näitamist. Kuigi see ei ole absoluutselt mingi paanika-kihutamine, vaid sellised äkk-kiirendused ja äkilised õhkuhüpped, et siis paari minuti pärast kõik unustada ning käituda nagu tubli poiss. Igatahes seda proovin järgmine kordki kontrollida, et kas ta teeb seda ainult vasakule poole joostes.
Muidu kordel lasin ainult traavi teha, vahepeal pani lati ja siis hiljem kolm latti, mille peal ta isegi täitsa viitsis sammu pikendada/lühendada vajadusel. Mõned üleminekud ka ja... lõppkokkuvõttes ei väänanud ta oma pead üldse nii palju kui tavaliselt, tagumik ka nõnda välja ei vajunud ja kui päris algus välja arvata, siis Albatross jooksis üsna lõdvestunult ja enam-vähem lahtise sammuga kah (niivõrd, kui ta võimeline on).

Aga siis eile, kui ma ratsutama läksin. Ainus positiivne asi (alustame ikka sellest, eks) oli see, et ta tegi superküljenduse! Oli ilusasti paremale paindes, liikus üsna hoogsalt edasi ja tema kohta ka VÄGA palju külje poole ning ma tundsin, et ta astus tagajalgadega niimoodi enda alla nagu ma poleks uskunudki, et ta veel niipea suudab. Sellist küljendust ma ootaks hobuselt, kes on seda mitu aastat harjutanud, nii et nagu oleks hea?
Kurb asi selle juures on see, et ma ei palunud talt küljendamist, vaid sääre eest astumist. Nendel kahel harjutusel on teoreetiliselt ikka päris suur raskusastmete vahe ning kui hobune leiab, et küljendamine on tema jaoks LIHTSAM, kui sääre eest astumine, sest niiviisi ei pea kehast sirge (või vasakule poole paindes) olema ning parema ratsmega kontakti võtma, siis.... siis on midagi väga valesti. Seda enam, et ta ei oska küljendamist. Tähendab, ma olen seda aegajalt (enamasti seina ääres) talle natuke tutvustanud, aga viimasel ajal kogu selle kõveruse jama tõttu mingiks ajaks loobunud ning nii kinnistunud tal see harjutus veel küll pole, et ma julgeks öelda, et ta seda OSKAB. Nii et jah, võrdluseks - jalavahetus on ka tore asi, aga mitte siis kui parasjagu üritada kontragaloppi sõita, eksole.

Tjah, ja üleüldiselt oli ta kogu trenn... väga vastupidine sellele, mida ma tahaks. Nagu millalgi varem mainisin, siis mul oli tõesti toredaid uusi mõtteid ja suur isu temaga edasi pusida, aga mingi hetk, kui ma taaskord aru sain, et temaga lihtsalt ei toimi asjad nii nagu paljude teiste hobustega, lendas kogu entusiasm korraks vastu taevast. Miks see kõik niiii keeruline peab olema?

Eelmise aasta lõpus oli ta peaaegu et parem kui kunagi varem, nii et peab olema võimalik teda uuesti selliseks saada. Nüüd kahetsen, et ma üksikasjalikumalt blogi ei kirjutanud, et täpselt meelde tuletada, mida ma selle jaoks tegema pidin.

Aga noh, tomorrow's another day. Ja igale langusele järgneb ikka ükskord tõus, nii et jään ootama.

P.S. Ja jah, oleks 10000 korda lihtsam, kui ma tahaksin temast ainult seda, et ta hea sõber oleks. Sest seda ta on nagunii alati ja selle nimel ei peaks ma kuidagi pingutama, aga ikkagi niiniinii väga tahaks, et temast saaks ühel päeval ka hea ratsahobune. :)

No comments: