Ma ei uskunudki, et eelmine postitus niiii kaua aega tagasi oli tehtud - aga just siis algas see külmaperiood ja ega me seetõttu just eriti tegusad pole olnud. Mõned sammutrennid tegime ja mingi aeg käisime natuke käekõrval ringi jalutamas, mässasime lahtiselt maneežis ja olime niisama toredad, nii palju kui ilm kannatas. Trenniplaanid lõi küll sassi, aga muidu oli kohati isegi hea vaheldus. Kui nüüd tagantjärgi mõelda (-25 kraadi juures ei saanud mõelda: sel ajal oli lihtsalt jube külm). Isegi seda hakkasin mõtlema, et mul pole küll veel talv üle visanud. Kuidagi kähku on läinud. Selliseid miinuskraade rohkem ei tahaks, aga lumi meid üldse ei sega. :) Eriti mitte peale seda, kui mulle eelmise aasta kevadist sääserünnakut meelde tuletati - SEE oli kohutav ja seda ma kardan; talv ja lumi pole üldse vingumist väärt selle kõrval.
Täna avastasin tallis, et treiku oli eilsest saati auto taha jäetud, seega pidin kohe võimalust kasutama ja vaatama, mis Albatross sellest arvab - viimasest treilerisõidust ju juba tükk aega möödas. Kahjuks väga hästi ei arvanud... korraks tuli peaaegu peale, aga seisma ta sinna jääda ei kavatsenud, ja hiljem ei tulnud niigi kaugele. Ma ei oskagi öelda, mida ma ootasin, et ta teeb. Tore oleks muidugi, kui oleks ilma igasuguse probleemita sisse jalutanud, nagu suvel peale harjutamist, aga see oleks vist tema puhul olnud palju tahetud. Igatahes ma otsustasin, et EI hakka mingi hinna eest midagi nõudes talle stressi tekitama (+ seda ma tean kogemustest juba liigagi hästi, et mis puutub Albatrossi ja treilerisse, siis nõudmine ei anna MITTE KUNAGI tulemust), seega püüdsin ta saada sinnamaale, mis mulle hetkel piirina tundus, ehk siis umbes poole kerega sees, patsutasin ja jagasin veidi kaera. Mis seal ikka... eks peab suve poole jälle harjutama hakkama.
Trenniks sättisin endale natuke maalatte, aga lõpuks ei tulnud mulle meelde neid eriti kasutada. :P Mõned üksikud korrad ainult, see-eest pärast teiste hobustega sõites kulusid küll ära. Trenni esimese pooles keskendusin peatus-samm-traav üleminekutele, teises osas tegin ka üleminekuid, aga samas allüüris (ehk siis traavis või galopis). Proovisin kahte erinevat asja: esiteks seda, et vahepeal pikendada hobuse sammu, nii et hoiak ja tempo jäävad samaks. Teiseks proovisin nii, et sammu pikkus ja tempo jäävad samaks, aga hoiak muutub, st vahepeal ette-alla rohkem, vahepeal jälle eest kõrgemaks ja tagajalgadega rohkem enda alla.
Midagi tuli välja kah. Selle hoiaku muutmisega läheb tal natuke mõtlemiseks aega... näiteks galopis kulus vähemalt 6-7-8 fuleed, enne kui ta ette ja alla hakkab sirutama. Natuke võiks ehk kiiremini tulla, aga samas - kui nt skeemides on kolmeks fuleeks vaja ratse ära anda ja hobune peab hoiaku säilitama, siis järelikult pigem las säilitab oma hoiakut esialgu natuke liiga kaua kui liiga vähe. Tagasi nö üles sõitmisega kulub ka umbes sama palju aega... see on tegelikult natuke keerulisem, sest liialt kiirustades tuleb ta küll eest üles, aga ei jookse enam ilusti läbi selja.
Traavis ma ei oska niimoodi arvuliselt samme öelda, aga põhimõtteliselt sama lugu, mis galopis.
Sammu pikendamine, ehk siis põhimõtteliselt keskmine traav või galopp, oli kah nii enam-vähem. Mitte midagi suurepärast, aga... täiesti lootusetu ka mitte. Kergendatud traavis on seda ikka tunduvalt lihtsam teha; kusjuures täisistakus ma isegi vahepeal suudan selle sammu pikenemise ajal istuda, aga hoooopis õudsam on tagasi kokku võtmine. Seda ei ole ma veel kordagi suutnud normaalselt istuda, kohe tunnen kuidas läheb niiiiiii ebamugavaks ja hakkab seljast loopima - ilmselgelt läheb Albatross ka üsna kramplikuks. Kergendatud traavis pole esiteks seda niiväga tunda, aga ma olen ka üsna kindel, et hobune teeb seda üleminekut rohkem lõdvestunult kui täisistaku ajal. Nii et ilmselt tekitan kuidagi talle ebamugavust seal istudes. Aga vähemalt esimene pool (st üleminek töötraavilt keskmisele) on juba suht okei. Muidugi peaks seda keskmist natuke rooohkem nõudma ja nii, aga tasapisi, eksole.
Ma olen kohe kimbatuses selle blogiga :P, iga päev ma ei näe nagu mõtet kirjutada, sest tõenäoliselt läheks liiga üksluiseks ja igavaks, aga pikemate vahede tagant kirjutades on nii palju mõtteid kogunenud, et ei jaksa kõike kirja panna. Nagu praegu... eks nad siis hauduvad mu peas edasi ja kui hästi läheb, siis kunagi jõuavad siia.
EDIT: Oioi, unustasin pilte panna. Kohe tulevad mõned.
Niiiiii suur pea (ja natuke kõrge tagumik) sellel pildil :)
Kiusab Enterit...
No comments:
Post a Comment