Tuesday, September 13, 2011

Sääre ette!

Eilne trenn Albatrossiga oli päris meeldiv. Noh, jah, eks ikka esinesid mõned samad vanad probleemid, millest me vist kunagi lahti ei saagi (aga äkki ikka saame), kuid kui need tähelepanuta jätta, siis oli hästi mõnus.

Väga pikalt ei tahtnud teha peale 2-päevast puhkust, seega proovisin pigem lühidalt ja intensiivselt teha (mis sobibki talle mu arust paremini). Keskendusin eelkõige sellele, et ta oleks hästi-hästi sääre ees ja jääks sinna ka erinevatel üleminekutel, kujundite sõitmisel jne. Kuidagi kujunes aga nii, et ma sõitsin lõppkokkuvõttes suurema osa trennist täisistakus traavi ja täiesti hea tunne oli! Tihtipeale hakkan ma seal seljas nii ebamugavalt põrkama - tõenäoliselt suuresti ka seepärast, et hobune on veidi pinges - ja siis pole nagu isu teha seda nii pikalt; aga eile kuidagi kõik klappis, kuigi traav oli enamuse ajast vägagi aktiivne, mitte mingi linta-lönta pisikeste sammudega.

Eesmärk sai ka enam-vähem täidetud - Albatross hakkas ise aktiivselt edasiliikumist pakkuma, ilma et ma iga samm seda meelde tuletama peaks, ning säärele reageeris samuti ilusasti. Kui ma rohkem üleminekuid ja muutusi tegema hakkan, siis ta vahel jäi mõneks hetkeks toppama, aga selle ma loen enda veaks. Kuna ma üritan üleminekuid võimalikult rohkem kehaga ja vähem ratsmega teha, siis ta on lausa uskumatult! hästi võimeline iga väikest muutust läbi sadula tajuma ning kui mina mingil hetkel ei suuda stabiilselt ja lõdvestunult istuda (ikka tuleb ette selliseid hetki) ja natukenegi mingeid reielihaseid vms kogemata pingutan, siis tema loeb seda kohe märguandena ja aeglustab või teeb väiksemaid samme.

Üha enam veendun ma siiski ka selles, et pole olemas nö tuimi hobuseid. Kõik on tundlikud, lihtsalt kõiki pole õpetatud väikestele märguannetele reageerima. Väga tihti räägitakse nt, et kellegil pole lihtsalt piisavalt jõudu ühe või teise hobusega sõitmiseks, kuna need vajavad nii tugevat sääresurvet, on nn meestehobused vms. Jah, muidugi on olemas selliseid hobuseid, kes õrna märguande peale lihtsalt ei reageeri (olenevalt sellest, milline on ratsaniku sõidustiil või kui palju jõudu tal jalgades on, ei peagita võib-olla seda vajalikuks), aga mitte sellepärast, et nad ei ole tundlikud, vaid sellepärast, et neile pole seda õpetatud. Iga hobust on võimalik õrna sääresurve peale õpetada reageerima. Laiskade hobuste puhul on see keerulisem, aga võimatu? Ei usu, enne kui ma pole sellise selga sattunud. :)

Uuesti Albatrossist rääkides, siis galopis ei olnud asi niiii hea kui traavis, aga lõpuks sain vähemalt paremat pidi sõites siiski mõned äärmiselt mõnusad energilised ja edasipürgivad sammud, ilma et ta oleks liiga laiali vajunud või kiirustama hakanud. Ja kõige selle kõrval, millele ma trenni jooksul teadlikult tähelepanu pöörasin, avastasin mingi hetk, et ta on ka eest võtnud väga mõnusa hoiaku, hoidis ennast ise parajalt kõrgel (ma arvan, et ERITI selliste asjade harjutamisel ei tohiks hobune eest liiga madalal või rullis olla), aga samas toetus kenasti ratsmele ka siis, kui ma käsi veidi kõrgemal hoidsin. Samuti ei olnud ta vääga kõver, natuke ikka eelistas vasakule ratsmele toetuda, aga see selleks. Nii et... väga rahul. :)

1 comment:

Bertha said...

Isiklikult arvan mina ka, et need tuimad, tundetud "meestehobused" on täielik bullshit! Kõik hobused on tundlikud. Ja mõned teistest veel tundlikumad. Küsimus on just selles, mida ja kuidas hobusele on õpetatud :)