Wednesday, January 25, 2012

Aasta ja kaheksa kuud

See postitus kolib küll õige varsti teise blogi alla, aga kirjutan siis veidi Zynergiest.


Ta oli meil nüüd paar päeva tallis ja kohanes olukorraga minu arust võrdlemisi hästi. Hõikas natuke oma karjakaaslasi taga ja eriti häiris teda see, kui teisi hobuseid mööda vahekäiku sisse-välja veeti, aga panime ta kahe rahuliku ruuna vahele boksi ja üsna varsti mõistis ta neist eeskuju võtta. Kahjuks polnud ma ise väga konditsioonis, et talle käekõrval kõndimist õpetada ja väljas ringi jalutada, küll aga sisustasin ta aega boksis ja sellesse suhtus Z väga positiivselt - peaaegu et unustas kõik ümbritseva ja keskendus mulle, tema huvi ei saanud tõesti kunagi otsa. :)

Sellisel asemel pikutaks isegi - mõtlen ma kogu aeg, kui seda pilti vaatan

Tegelikult ma olen ikka päris üllatunud selle üle, kui mõistlik ja usaldav ta iseloomult on. Tõsiselt. Arvestades, KUI vähe temaga tegeletud on - paar nädalat varsa-väljaõpet nagu kõigil siinsetel hobustel ning peale seda põhimõtteliselt ainult minu kaks külastust talvel ja suvel - siis on täitsa imestamapanev, et saan teda absoluutselt igalt poolt katsuda, ilma probleemita (ja ka ühe käega) päitseid pähe panna, sinist krabisevat kotti üle keha igale poole visata, nööriga tema ümber/kohal/üle pea vehkida ja muud taolist. Ja kõige selle juures arvestada seda, et ta oli esimest korda elus kõigist oma tuttavatest karjakaaslastest eraldatud (kui välja arvata see paar tundi, mis ta suvel korraks tallis oli), mis üldjuhul kindlasti hobuseid rahulikukaks ega julgemaks ei tee... Tundub, et vähemalt selle koha pealt on talle mõistlikkust küllaga jagatud.

Mõlemal päeval tegime ka väikse maneežitiiru. Esimene kord lasime tal ringi joosta ja Z oli samasugune show-off nagu eelmise talve video peal - saba püsti ja kõrgeeeed sammud, veetis suuremas osa ajast õhus, kui maas. :P Maneežis mul kahjuks pildid enamasti ei õnnestu, seega loobusime sellest üsna kiiresti, aga video ütleb nagunii rohkem kui sada pilti ja selle loodan oma valdusesse millalgi saada. Eile jalutas ta niisama vabalt maneežis ja - jällegi mind üllatades - oli täiesti mõistlik. Asi piirdus vaid mõne traavisammuga ja peale seda nuuskis Z terve maneeži väga põhjalikult ja VÄGA rahulikult läbi. Mingi aja pärast oli ta ka hea meelega valmis mulle järgi jalutama, aga paigal seismine ja sügatud saamine teda sel hetkel väga ei huvitanud, selle asemel läks hoopis järgmist kabjajälge uurima.


Natuke on ikka võõras siiski kogu see värk talle veel... - ütlevad silmad.

Kuna lõpuks ometi olid miinuskraadid, aga nii ilus päikesepaisteline ilm, siis läksime natukeseks õue kah (mina kahjuks muidugi endiselt fotograafi, mitte hobusetaltsutaja rollis). Ei julgenud teda väliplatsile lahti lasta, sest sealt näeb ja kuuleb ta oma karja ja äkki jookseb läbi karjuse, aga noh - Z otsustas, et joosta ta TAHAB siiski ja pilte on ka vaja ja no siis ta korraldas vastu meie tahtmist ikkagi selle, et jooksis lõpuks lahtiselt ühes koplis ringi. Ühesõnaga see, mida tal kõige rohkem hetkel vaja õppida oleks, on see, mida ma kohe sugugi praegu temaga teha ei saa - jalutusnööri otsas talutamist. Aga mis seal ikka, peab suveni kannatama, ja ega keegi teda tõenäoliselt vahepeal nööri otsa ilmselt nagunii võtta ei plaanigi. :)


1 comment:

Piret said...

Oioi, väga väga kenake:)!!! Eriti need õue pildid!