Thursday, January 19, 2012

Just kui sa mõtled, et enam hullemaks ei saa minna, siis - alati saab. :) Ma olin juba täitsa ära harjunud eluga ühekäelisena, kuni järsku üleeile pusa seljast ära võttes pingutasin oma haige käe lihaseid liiga palju ja tundsin, kuidas ma raginal ühe lahtise luuotsa üle teise tõmbasin. Mõnuuuuus. Seda tõestasid ka hilisemad kordusröntgenpildid ja kõige piinavam valu, mida ma eales tundnud olen. Lõpuks jõudsime jälle otsapidi traumasse välja, kus mul 8-kujulise sidemega õlad taha tõmmati (valu mõttes ka üsna once-in-a-lifetime kogemus, ma vähemalt väga loodan), aga vähemalt peale seda on nüüd pooleteist päevaga tunduvalt talutavamaks asi läinud. Valuvaigistite koguse tõttu muidugi tunnen ennast nagu väike narkomaan, aga... :) mitte kauaks, ma loodan.

Aga olgu, see jutt väga hobustesse tegelikult ei puutu enam... Igatahes teisipäeval, kui mul veel õnnestus edukalt ka ühekäelisena väljas ringi käia ja toimetada, siis käisin 2-aastaste metsikute karjamaal väikest Z taltsutamas. :) Tal on õnneks suvest väga palju meeles, ehk siis on tunduvalt sõbralikum ja julgem kui ülejäänud kari, nii et sai täitsa ühe käega talle päitseid pähe panna ja puha. Jalutada eriti ei saanud, sest mudas on paha ja kuival pinnasel tulid teised hobused liiga lähedale uurima ja nuuskima, nii et mulle väga ei meeldinud neist ümbritsetud olla. Aga lõbus oli see, et kui ma Zynergie peast päitsed ära võtsin ja läbi muda tagasi hakkasin minema, siis tüüp lihtsalt jalutas mulle järgi. :) No on armas. Enne kulus neil kõigil tükk aega, enne kui nad oma jalakesi sopaseks raatsisid teha ja mind uurima tulla, aga nüüd Z isegi ei mõelnud sekundikest, vaid saatis mind kenasti kopliääreni.

Ta on ikka natuke pisikest kasvu, nii et suur hobune temast ilmselt ei tule, aga... mis seal ikka. Teisipäeva hommikul käisin ka Bent Branderupi tallis kaasas Pixie trenni vaatamas, hiljem andis ka Bent ise paarile tüdrukule trenni ning seejärel rääkis ja näitas meile veidi oma hobuseid (tal pidi üks uus noor olema, keda ma näha tahtsin). Selle academic dressage juures nad eelistavadki väikseid hobuseid (kasutavad nt palju hispaania hobuseid - lusitanosid jms) ja ta ütles, et mida väiksema hobuse ta endale võtab, seda kauem saab seda hobust töös hoida - väiksemad on vastupidavamad. Ja neil käib see treening ju nii aeglaselt, samas väga läbimõeldult ja samm-sammult üles ehitades, et hobuste ülekoormamine on praktiliselt võimatu ja tema tahaks oma hobustega töötada regulaarselt ka siis, kui nad on 25-30 või isegi vanemad. Nii et väike hobune on ka hea hobune! :)

Minu suur hobune kodus, ehk Albatross, maadles kuuldatavasti päris kaua oma haavaga - mul oli nii halb tunne teda sinna jätta, nii et teised peavad hoolitsema ja ise ei saa midagi teha. Aga õnneks on toredaid inimesi, kes temaga tegelenud on ja tundub, et nüüd on asi paremuse poole liikumas ja ilusti paranemas.

No comments: