Albatross ja teised hobutegelased

Jei, ma loodan nüüd kohe-kohe lõpuks talli jõuda. Ema soovis ka tulla Albatrossile külla korra ja eks näis, võib-olla tuleb tal siis hakata mu metsikut homme kordel taltsutama. ;)

Mu motivatsioon Albatrossiga tegeleda pole ammu niiii laes olnud... Aga taaskord - ma avastasin, et iga kord peale Albatrossi puhkust on mul selline mõte - plaanin ma nullist peale alustada, tegeleda põhialustega ja teha kõike korrektselt, õigesti. Tõenäoliselt - jällegi, nagu tavaliselt - kaldun ma mingil hetkel, mingil põhjusel sellelt teelt kõrvale, otsustan pisut teistsuguste meetodite kasuks jne, aga ikkagi ma usun, et põhialustega on ALATI vaja tööd teha ja igasugusest sellesuunalisest treeningust on Albatrossil kasu, olenemata sellest, kui kaua ma konkreetse asjaga tegeleda otsustan. Mingeid keerulisemaid harjutusi on ju alati aega treenida, aga need tulevad niiiiivõrd kiiremini ja kergemalt, kui hobune enne nendega alustamist (või jätkamist) hästi toimib ja märguannetele vastab.

Teisest küljest - ma arvan, et erinevad harjutused panevad nii hobuse mõtte kui keha rohkem tööle ja pingutama ning toovad vaheldust töösse põhialustega, nii et neid tasub julgelt harjutada-proovida ka isegi siis, kui lihtsamad asjad veel 100%-liselt alati ei õnnestu. Aga see on juba teine teema...

Kui ma lähinädalatel kordetamisega tegeleda kavatsen, siis üks probleem, millele keskenduda võiks, on see, et Albatross oma suud lahti tahab ajada. Olen üht-teist sellest kunagi ka blogis kirjeldanud, aga ühesõnaga - ta hakkab mingitel perioodidel iga natukese aja tagant suud lahti lükkama. Ma ei ole päris kindel, MIS teda häirib, sest mõnikord teeb ta seda ka lõdva ratsmega traavi ajal, samas võib suu täiesti kinni (kui rahulik suulise mälumine välja arvata) hoida ka sellistel hetkedel, kui minu arust ratsmekontakt liiga tugevaks muutub. Nii et... ??

Aga kui ma nüüd eemaldaks temalt igasugused kapslid ja mõnda aega ei ratsuta nagunii, siis peaks olema võimalus kordel välja selgitada, kas see on siiski minu käsi ja surve, mis kuidagi teda vastupanu osutama sunnib, või on tal endal mingi probleem suulise hoidmisega suus. Ma loodan esimese variandi peale - see küll näitab, et ma pole oma käega tema jaoks piisavalt pehme ja järeleandlik olnud, aga vähemalt on mul võimalus (ja kohustus) seda parandada. Kui talle lihtsalt suuline ei meeldi... siis on palju keerulisem lugu. Nagunii on tal suhteliselt vähe ruumi võttev suuline, kolmaosaline, lisaks veel sellisest materjalist, mis hobustele meeldima peaks - nii et kui SEE suuline ei sobi talle suhu eriti hästi, siis ma kardan, et on väga keeruline leida mingit varianti, mis sobiks. Aga enne probleemi lahendamist üritan siiski põhjuse selgeks teha ja seda loodetavasti nüüd lähitulevikus.

Ratsutamiseni läheb veel aega, aga et mul selleks ajaks kõik praegused mõtted ära ei ununeks, siis: ma olen siin kurtnud, et Albatrossiga täisistakut sõites olen viimasel ajal veidi jänni jäänud - justkui vajutaksin tal käsipiduri peale ja ise muidugi samaaegselt tunnen, et ega ma ei suuda tema liikumisega eriti hästi kaasa minna. Ma olen nüüdseks küll aru saanud, et selline puusade/ristluu liigutamine, nagu mulle kunagi õpetati, ja nagu isegi nt Müseleri raamatus soovitatakse (umbes nagu lükkaks kiigel hoogu juurde või üritaks taburetil istudes selle tagumisi jalgu õhku tõsta), ei anna muud tulemust, kui vaid avaldab suuremat survet hobuse seljale ning põhjustab liikumise VÄHENEMIST (halvemal juhul selja nõgusaks tõmbamist), aga mitte SUURENEMIST. Ja kuigi ma nüüd juba tükk aega üritan natuke midagi muud seal seljas teha, siis alati see mul siiski välja ei tule ning liikumisega kaasaminemisest saabki väga kergesti hoopis liikumise peatamine. Aga no seda ma räägin ja tunnen juba ammu, et Albatross reageerib mu istakumuutustele väga hästi ja õigesti - lihtsalt mina ei oska alati õigel hetkel õigesti istuda. :)

Selleks, et mul (ja ka Albatrossil) oleks lihtsam seda "õiget" täisistakut kätte saada, anti mulle imelihtne ja loogiline idee - ma ei saa isegi aru, miks ma seda eriti siiani katsetanud pole. Fakt on see, et pinges hobuse seljas on 10x raskem istuda, kui lõdvestunud hobuse seljas. Ja kui ma hobuse liikumist istakuga takistan, aga samas säärtega aktiveerin, siis on tema pingesse minek üsna vältimatu. Asi, milles Albatross aga enamasti väga hea ja stabiilne on, on pika kaelaga ette-alla traavimine - see on ühtlasi asend, milles hobusel on üsna võimatu ennast pingesse tõmmata. Madal kael ja pinges keha EI lähe kokku. Seega ma peaks lihtsalt üritama samm-sammu haaval hakata sadulas istuma justnimelt sellise ette-alla traavi ajal. Hobune on lõdvestunud, mis kergendab minu istumist tema seljas; ning igasuguse pingesoleku märgid suudan väga kiiresti välja lugeda, mille tagajärjel on võimalik ju kohe taas kergendama hakata ja hobune stabiilseks sõita, misjärel uuesti proovida. Nii lihtne ja nii loogiline. Can't wait.