Albatross ja teised hobutegelased

3 hobust tähendavad ikkagi peaaegu kolm korda suuremat ajakulu kui üks hobune, mistõttu taaskord olen sattunud sellisesse olukorda, kus peale õppimise, hobuste ja vähese magamise mitte millegi muu jaoks aega ei jää ja kogu aeg olen väheke väsinud, aga... mingil imelikul kombel on selline päevarütm praegu ajutiselt täitsa tore. :D Eks näis, millal mul jälle normaalse inimese moodi elamise järgi igatsus tuleb. Suvi tuleb nagunii minu jaoks isegi natuke liiga ruttu kätte - on küll palju, mida oodata, aga samas jääb mitu asja pooleli. Ma lepiks hea meelega paari kuu võrra pikema kevadega.

Lisaks sellele, et mitme hobusega sõites on võimalik ennast tunduvalt rohkem arendada, siis mõjub see igati hästi ka... Kuna Albatross on minu jaoks võrdlemisi keeruline hobune, siis vahel jääb areng toppama - ja siis on nii hea, et kõrval on mõni noor ja roheline, kes iga trenniga silmmärgatavalt midagi juurde õpib. Teisest küljest on peale (või enne) noori hobused väga meeldiv istuda kellegi selga, kes kõikidest su märguannetest justkui lennu pealt aru saab ja neile vastata oskab.

Albatross on üldiselt tubli nagu alati. Tahtsin enne suve veel ühte võistlust planeerida, aga vist ei tule välja... treeningplaan on seetõttu aga lahtisem ja vabam ning teeme täpselt seda, milleks parasjagu tuju tuleb. :) Maastikul käisime korra (kuidas ma suudaks ennast sundida maastikukäike rohkem ette võtma?) ja kui vähe veel kuivemaks läheb, siis tahaks kuhugi muru peale minna trennitama, et oleks ruuuuuuuuuuuumi rohkem. Viimases trennis üritasin selle tagumiku sisseviskamise probleemile lahendust leida - õlad sees sõitmine toimis hästi! Olen ka proovinud lihtsalt säärega tagumikku tagasi välja lükata - ta reageerib küll, aga läheb veidi pingesse, eilne õlad sees harjutus aitas palju paremini. Sammus ja traavis tegime seda selgelt ja konkreetselt, ning galopis (kus põhiline probleem aset leiab) õrnalt ainult suunasin sinnapoole, nii et sain ta enam-vähem sirgeks kehast, mitte ei nõudnud esiotsa päris rajalt sisse viima. Hüpata tahaks kah mõni päev!

S-ga käisin küll hüppamas jälle eile. Mul olid väiksed (mitme aasta tagusest ajast pärinevad) eelarvamused nende hüppetrennide suhtes, aga ilmselgelt olid need põhjendamatud - noored treenerid arenevad sama kiiresti kui noored ratsanikud ja praegustes trennides on minu jaoks täitsa mõnusad harjutused ja kui midagi nihu läheb, siis saan täpselt sobivat tagasisidet selleks, et järgmise tiiruga oma viga kohe ära parandada. Jah, mõned asjad lähevad küll nihu, sest hobune on noor ja kogenematu ja mina ei oska talle alati asja piisavalt lihtsaks teha... aga jällegi õpime me koos ja kui parasjagu ühtegi viga ei tee, siis on temaga väga lahe hüpata! Need noored Spartacused on mulle head ja kannatlikud õpetajad, tuleb välja. :) Üritan samaga vastata.

Ja must - eks tema on kõige rohelisem, aga traavis on täitsa-täitsa hobuse moodi juba kohati. Nii et ei saa kellegi üle kurta. Ja lisaks kõigele on võimalus, et see nädal õnnestub veel mõni õige, treeneriga trenn saada - isegi Albatrossiga, kui veab. Pöidlad pihku! :)

Albatross hoiab ka ennast väiksemaid... ja Zorrol on vist soe, kui see suur nina talle peale puhub!!!