Kõigist juttu

Kirjutan siis veidi oma hobuslastest...

Albatross! Ei tea, natuke oleks nagu klapp ära viimase nädala jooksul (ka juba paar trenni enne võistlust, mistõttu ma olin eriti üllatunud tema kenade soorituste üle). Ei ole seda ülimõnusat liikumist, mille üle ma viimasel ajal palju rõõmustanud olen. See-eest harjutame natuke rohkem tehnilisi asju: sääre eest astumisi traavis tegi üks päev suuuuuuuurepäraselt, galoppi saab päris mõnusalt kokku võtta (kuigi ta kipub võimalusel tagumikku sisse viskama, seda üritas võistlustel ka), mingid galopp-samm ülemineku alged on ka täitsa olemas. Nii et kurta ka ei saa. Kui jõuan, siis tahaks tal tagumisi kapju täna töödelda, need on veidi ülekäte läinud. Kes teab, võib-olla aitab selline väikegi asi midagi paremaks muuta. Ja sadulakontrolli järjekorras oleme ka jälle, see saaga on meil ilmselt lõputu. Aga kuna ma olen nüüd üsna selgelt ikka näinud, kuidas sadula sobivus teda mõjutab, siis ma arvan, et sellega mässamine on seda vaeva väärt. :)

Must - on ka tubli olnud. Kõige rohkem häirib mind tema juures (õigemini mitte TEMA, vaid temaga tegelemise juures) see, et ta suudab mind vahel närvi ajada - kes mind tunnevad, teavad vist, et selliseid hobuseid pole väga palju. :D Häirib vist see, et kui ta närviliseks muutub, siis pole tema jaoks enam kedagi ega midagi muud olemas, peale selle ÜHE asja, millele ta tähelepanu on pööratud ning ta lihtsalt trambib, jookseb, lükkab, ignoreerib absoluutselt kõike muud. Ja kui see "muu" olen päevast päeva, juba mitmendat nädalat MINA, siis viskab mõnel hetkel üle ja saan natuke kurjaks ta peale. Siiski - ma olen sellest probleemist teadlik ja iga kord temaga tegelema hakates tuletan nüüd omale meelde, et ta on väheke eriline hobune.. :D siis on tunduvalt lihtsam igas olukorras rahulikuks jääda ning õigesti käituda. Loomulikult ma ei lase hobusel endast üle joosta ja muud sobimatut, aga ükskõik, mis meetodeid ma selle vältimiseks kasutada tahan, iga viimane kui üks neist toimib 10x paremini, kui neid kasutada läbimõeldult, mitte emotsioonide põhjal. :)
Aga trennis on ta hästi tore - kui alguses ratsmekontakti ei sallinud, siis mingi hetk läks lambike peas läbi ja nüüd täitsa tihti juba ise üritab seda "mugavat kohta" omale ratsme otsas leida. Säärele reageerib kenasti ja tegelikult tal on päris hea traav, seljast tundub üsna suure sammuga. Galopp on see-eest väääga keeruline. Võtab pikad sammud, aga niiiiiii laiali, et tal on ennast üliraske nende sammudega edasi vedada, seega väga lõbus ei ole ei temal ega minul seal seljas. Palju ei ole galoppi teinud ka, suurel ringil natukene, aga loodetavasti traavitöö põhjal ja nende lühikeste galopiharjutuste abil õpib ta aja jooksul ennast väheke paremini tasakaalustama ka selles allüüris.
Tegelikult on ta vist sündinud hoopis maastikuhobuseks, paar korda oleme käinud nüüd maneežist väljas sõitmas ja must tahab alati innukalt ja (peaaegu) julgelt kõige ees joosta!

Sõidan jälle S-ga ka, eks näis kui kauaks. Ta on suust üks kõige tundlikumaid hobused, kellega ma kunagi sõitnud olen - mis tähendab, et helgetel hetkedel on tunne lihtsalt niiiiiiiiii hea ja ta reageerib õhkõrnadele märguannetele, aga samas on need mõnusad hetked muidugi väga kerged kaduma iga väikese vale sammu tõttu, ükskõik kas hobuse või ratsaniku poolt. Kohati on raske - sammu nt on ratsmekontaktiga hetkel praktiliselt võimatu teha, sest koheselt hüppab ratsme taha, ja kogu keha läheb krampi, aga ma nagunii noorte hobustega sammus eriti miskit ei tee (ainult sääre eest astumise algeid, tahaks ka temaga tegelikult), seega lasen tal lihtsalt pika ratsmega aktiivselt edasi astuda ja sirutada. Traavis ja galopis nii kehvasti ei ole, lihtsalt ebastabiilne on päris tihti... Aga jah, need head hetked - nende nimel tasub vaeva näha küll. :) Mul on tunne, et korraliku ratsastusega võiks temast ühel päeval (kuigi selleks ajaks ei ole mina kahjuks ammu juba tema ratsanik) saada selline üsna täpselt "minu tüüpi" hobune - kellega on mõnus, mugav sõita ja kes töötab peaaegu et mõttejõul. Praegu ta reageerib küll säärele üsna nigelasti, aga tundub vähemalt kiiresti arenevat ja aru saavat, mida ma temast tahan.

S-ga käisin hüppetrennis ka korra, oli selle taseme kohta igati tubli ja mul polnudki üldse nii kole seal seljas olla, kui ma tema hüppamist kõrvalt vaadates eeldanud olin.