Saturday, April 28, 2012

Kõige koledamad asjad kevade juures on muda ja putukad, aga peab tunnistama, et see praegune periood nende kahe vahel on päris tore. Hobustel on vist ka vahva, käivad juba tihti kaugemates karjamaaotsades mulda sisse söömas, lootes, et mõni värske rohulible kah sekka sattub. Ja siis muidugi otsustavad ühel hetkel üksteise võidu tagasi talli juurde galopeerida - see miskipärast juhtub enamasti siis, kui ma mõnele neist sinna maailmalõppu järgi olen jalutanud ja PEAAEGU juba õige hobuse nööri otsa saanud. Tegelikult aga ei väsi ma sellele mõtlemast, kui palju selline suur karjamaa hobustele juurde annab - ei ole ikka võrreldav väikeste liivakoplite ja -aedikutega. See on küll asi, mille suhtes ma üritan jätkuvalt ka tulevikus enda mugavuse tahaplaanile lükata, vähemalt niikaua, kui sellise võimalusega tallis paikneme.

Trennist ei olegi midagi erilist seekord rääkida. Nagu on ja ei ole ka. Albatrossi kohta mul ei ole tõesti viimasel ajal ühtegi halba sõna öelda, sest ta sisuliselt teeb kõike, mida ma temalt ise piisavalt hästi küsida oskan, aga... tunne ei ole kuidagi päris õige. Mida rohkem ma ratsutan, seda enam saan ma aru (ja olen häiritud sellest), kui ma ise asjadega korralikult hakkama ei saa. Tundub, et iga harjutus vajab nii minult kui Albatrossilt liiga palju pingutust... tundub, et peaks leiduma mingi lihtsam ja parem viis. Hobuse õpetamine on üks asi, aga ennast - ennast on nii võimatult raske arendada.

Ei oskagi kohe arvata, mis mu ratsutamisest saab. Ilmselgelt ei piisa mulle, kui saan tegeleda sellega vaid kui kõrvalise hobiga (sest miks ma muidu oma Albatrossi kõrvale kogu aeg mingeid uusi hakatisi võtan ja oma vähesest vabast ajast selle nimel loobun); samas ei paista praegu kuigi reaalne, et mul ka tulevikus piisavalt aega ja võimalusi tekiks, et saada nii heaks ratsutajaks või hobuste õpetajaks, kui ma tegelikult tahaks.
Kunagi ma arvasin, et elu on siis keeruline, kui puudub ligikaudnegi ettekujutus sellest, millega tulevikus tegeleda tahaks. Tegelikult läheb raskeks alles siis, kui ideed ja soovid ja eesmärgid on olemas ning neist on vähehaaval vaja loobuma hakata lihtsalt sellepärast, et kõike pole võimalik saada!

Jube igav jutt jälle kindlasti teistele lugeda, aga panen siis vähemalt ühe pildikese - seekord pisike S. Tegelikult ta nii väga väike ei olegi, aga Albatrossi või musta (ja ilmselt ka minu :D) kõrval paistab küll poniline olevat.

No comments: