Just mõtlesin, et Albatross pole viimastel kuudel enam üldse tembutanud, et võiks mingile maastikutuurile prooviks minna - aga näed, täna jõudis kevad südamesse ja tegi kerge katse mind maha raputada. Õnneks ta juba tükk aega enne seda käitus veidralt, ajas ennast ülikõveraks ja vahtis ringi, nii et see ei tulnud päris ootamatult. Siiani igatahes on see paika pidanud, et kui ma tal pead ei lase alla tõmmata, siis tema hüplemine ei ole kuigi ohtlik - aga ma pole kordagi veel maastikul saanud seda kontrollida, sest neil hetkedel, kui ma selleks valmis olen olnud, pole ta oma trikke üritanud teha.
Täna tembutas lihtsalt seepärast, et läksime karjamaale sõitma, tema aga pidas paremaks teiste hobuste poole minna. Ma korraks ütlesin talle paar kurja sõna ka - no lihtsalt põhimõtte pärast, et ta aru saaks, et nii ei sobi teha - aga tegelikult ma pahaseks ei saanudki, oli rohkem naljakas. Trenni ajal oli väga normaalne, kuigi ma ise tulin korra ohutuse mõttes seljast alla, kui kaks poni mingil hetkel kisades meie poole galopeerisid. :D Mõtlesin, et kui nad nüüd samamoodi tagasi (Albatrossi juurest ära) galopeerivad, siis võib A uuesti nalja teha. Galopeerisidki ära, aga käe kõrval oli Albatross mõistlik ja jalutas juba väga vähese aja pärast jälle, pea rahulikult madalal, mulle järgi. Tegin trenni lõpuni.
Peale trenni söötsin teda natuke muru peal - tüüp õgis, nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Kartsin, et ta suulistega äkki ei viitsi korralikult seda kõike läbi ka närida ja ummistub varsti ära... :D päris nii õnneks ei juhtunud. Karjamaal neil muidugi ka juba vaikselt rohelist tuleb, aga kuna nad seal järjepidevalt 20-30kesi ringi kah tatsavad, siis nii kõrget rohtu seal muidugi veel ei ole. Vähemalt hobune oli õnnelik. :)
S-ga sõitsin ka esimest korda karjamaal ja ma ei saanud mingil hetkel enam aru, kas ta teadlikult kogu aeg ühele poole tüürib või reaalselt ei saagi mu pööramis-keeramis-märguannetest aru! Sest noh, maneež on ju väike, juba seinte pärast peab pöörama ja ega ma temaga sealgi sellist täpsussõitu nagu Albatrossiga küll veel teha ei saa. Õudne mõte, et ma sellele hobusele üldse midagi õpetada ei ole suutnud, kadus õnneks üsna kiiresti - märguanded hakkasid toimima ja juhitavus taastus. :D Ju oli ka lihtsalt kevad südames ja esimest korda trenn sellisel avaral piiramata platsil. Toores on ta ikka, aga see galoppp, see on nii mõnus, kui ta hästi jooksma hakkab.
Eile hüppetrennis jooksis ka mingi aeg väga mõnusat galoppi ja siis tuli juba väikestel hüpetel niiiiimoodi turjast üles, et oli ikka korralikult seljast tunda. Terve trenn sellised hüpped ja nii hea galopp küll ei kestnud, aga kokkuvõttes siiski vist siiani parim hüppetrenn, mis meil olnud on. Hobune muutub vähe rohkem reguleeritavaks, siis peabki ju ka hüppamine paremaks muutuma.
Kuigi hobused on kõverad ja vahivad veidi ringi jne, siis karjamaal on praegu ikka hoopis teine asi sõita kui maneežis. See parasjagu suur nurgake seal on täpselt ideaalne muruplats + peale trenni saab minna künkaid ja kraave vallutama, mis mulle endale jubedalt meeldib. :D Maastikufänn ma muidu pole, aga üles ja alla roniks küll hobustega igalt poolt, kus vähegi võimalust on.
No comments:
Post a Comment