Albatross :)

Albatross oli armas nagu alati. Esimene päev, kui teda karjamaale vaatama läksin, ei saanud isegi pisarat tagasi hoida, nii hea oli lihtsalt. :')

Ta oli omale juba korraliku talvekava peale kasvatanud ja tunduvalt tumedam, kui suvel. Mulle meeldib, kui ta tume on, nii on ilus. :)

Ratsutasin temaga ka paar korda - eks ta sõitmise koha pealt on selliseks tüüpiliseks tunnikaks ära läinud küll, aga midagi väga halba ma isegi ei oska öelda. Ma arvan, et ta on hea tunnihobune selles mõttes, et ta läheb ideaalselt sinna, kuhu ratsmega suunda näitad, sääre peale liigub hästi edasi, galopitõsted on ka väga lihtsad, nõudmise peale põhimõtteliselt painutas ka mõlemat pidi, kuigi pisut liiga palju ainult kaelast.

Mis aga oli suhteliselt läinud, oli ratsmekontakti otsimine ja julgus seda hoida, läbi keha sirge olemine (oi, sellega nägin kunagi palju vaeva) - isegi maneeži pikka serva mööda sõites tahab ta ennast kuidagi kõverdada.

Aga eks see ole tunnihobuse värk - ei saa ju talle pahaks panna, et ta oma elu lihtsamaks üritab teha ja võimalikult vähese ebamugavusega need igapäevased grupitunnid läbi sõita. Mul on siiski hea meel selle üle, et ta on nii püüdlik hobune, et ei vaja mingit tohutut stekiandmist, eest tirimist vms, et ka algajamad temaga hakkama saaksid - loomulikult teevad nad sõites palju vigu, aga vähemalt jäävad need tahtlikud jõumeetodid ehk ära. Ja nii palju kui nägin, suudab see hobu ennast selliste enam-vähem sõitjate all täitsa isegi lõdvestada aegajalt, mitte ei jookse krampliku kaela ja lühikeste sammudega, nagu nt meie traavlitel pisut kombeks.

Mu suur unistus oleks temaga kunagi täiesti uue alguse teha - et ta unustaks nii tunnihobusena saadud kogemused kui ka minu lünkliku "algratsastuse" vead, õpiks kõik algusest peale ja õigemini selgeks - ma usun, et lisaks niisama armas olemisele võiks temast vägagi hea ratsahobuse saada - küllaltki kena liikumine ja suurepärane iseloom on tal selleks olemas.

Ootan sind...

Aga täpselt 6 päeva pärast näen ma teda jälle natukeseks. Nii kummaline on olnud Albatrossist 3 kuud eemal olla, kuigi pilte vaatan tihti ja mõtlen ta peale iga päev! Ja hoolimata sellest, et nii kaugel olen, ei ole ta absoluutselt mulle vähem tähtsaks jäänud, vastupidi. Olen lihtsalt õppinud ilma temata olema ja elama, aga tegelikult ei muutu miski...
Nii väga ootan juba tema pehmet nina, mis paitamist ja suhkrutükki tahab. :) Varsti...

Lõpp. Aga ainult praeguseks.

Selleks korraks on nüüd vist siis kõik. Ma loodan, et Albatross leiab endale inimesi, kes teda sama palju hoiavad ja armastavad, kui mina seda teinud olen.

Homme lähen teda veel vaatama ja võib-olla ka sõidan, aga tegelikult oli laupäeval "ametlikult" meie viimane päev. Käisin teda niisama karjamaal nunnutamas ja pärast tegelesime pisut väikses jooksuaias ka, meil oli tore. :)

Mõnus on ju, kui sügatakse...

Tuletasime vanu harjutusi meelde, oskas küll ikka veel
Niiiiii kallis...


Nii ilusasti astub risti, et paremini enam ei saakski :)

Aga ega ma ei taha öelda, et see päriselt lõppenud on. Kunagi me veel kohtume ja siis saab tal elu lõpuni nii hea olema, et unistada ka ei oskaks. Ta jääb ju alati mu parimaks!

Suve keskpaik juba käes, hobused (osa neist vähemalt) on ennast nüüdseks üsna mõnusalt ümaraks söönud ja üldse on mõnus olla, kui putukad välja arvata, aga neid peletab vahel eemale vihm. Päev (ja öö) otsa karjamaal olemine aga vast kurnab ka natuke, viimasel ajal jääb Albatross tihtipeale magama, kui ta enne sõitmist boksi toon. Tallis pole seda kuuma päikest ja palavust ning kui keegi veel samal ajal harjaga üle keha sügab, siis on ju päris hea tukkuma jääda. ;) Seda on päris naljakas vaadata - silmad on poolpilukil, pea langetatud umbes turja kõrgusele ja mokk ripub niisama. Võin tal neil hetkedel näiteks kõik hambad üle vaadata või isegi porganditüki moka sisse pista, teda ei häiri miski, magab edasi. Siis kui ma mingi hetk ta üles äratan, leiab suust midagi maitsvat ja vaatab arusaamatu näoga ringi. :D

Trennidega on nii ja naa, Albatross on endiselt tubli, iseäranis hästi on meil viimasel ajal hakanud galopid sujuma - jalavahetused traavi kaudu tulevad enamasti välja, 20-meetrisel ringil saab kontragalopiga ka täitsa hakkama. Suudan tal aina rohkem seda sammupikkust kontrollida, see omakorda aitab hüppetrennides kaasa. Viimases hüppetrennis tõrkus ta mul esimest korda, jäi lihtsalt ühe lainelise takistus ees viimasel sammul seisma. Aga pole hullu, ma lihtsalt ise ei osanud sellega arvestada, et ta midagi sellist võib teha, järgmist korda juba valmistusin varakult ja kuigi Albatross korra üritas blokkida, siis minu edasiajamise peale hüppas ikkagi kohapealt üle (see polnud õnneks ka kõrge takistus). Edaspidi ületas nii selle kui teised tõkked ilma probleemideta.

Veidi kurb on aga see, et treener kelle õpetused mulle siiani kõige rohkem tundusid sobivad, lahkus meilt ja nüüd olen jälle nö omapead. Samas, viimasel ajal sõitsin nii võiteisiti praktiliselt kõik trennid üksi, nii et sellist äkilist ootamatut muutust ei tule, aga põhimõtteliselt ikkagi. Eks näis, võib-olla tuleb keegi tema asemele. Niikaua siis jällegi vaikselt sõidame omaette ja üritame kahekesi koos ikka edasi areneda. :) Mõlemad ju oskame teineteist pisut õpetada.

Ma lihtsalt ei tea, kuidas ilma temata hakkama saan.

Uus tase treileris käimisega ja niisama arenev hobune :)

Üleeile toodi treiler maneeži (väljas oli jube tuuline), et Fallyt seal käima õpetada. Nad tahaksid võistlustel käia, aga saavad hetkel ainult suure hobuautoga, sest treilerisse hobu ei lähe. Ma mõtlesin, et kasutan ka juhust ära ja proovin Albatrossigi, sest kui treiler õue peal ilma autota seisab, siis ei saa hobust peale panna. Tema treilerisse õpetamine lõppes meil juba eelmise aasta sügisel ja sellest ajast peale pole me seda teinud (va Kurtnasse kolimine, see läks päris hästi :)) ja ei lootnud eriti palju, aga ta tuli üsna kohe peaaegu sisse. Tagajalad jäid küll veel rambile, kuid ma ei hakkanud rohkem teda tagant sundima, parem ikka tasapisi tegutseda. Kiitsin ja tulime ära. :)

Kuna Fallyt aga päris sisse veel ei saadud, siis pandi treilerile toed alla, et auto ei peaks kogu aeg ees olema, ja jäeti treiler veel mõneks ajaks maneeži. Eile, kui tallis käisin, oli see veel seal ja proovisin jälle. Seekord aga tegime nii, et Albatross läheb ise sisse, esimesena. Ma ei uskunud absoluutselt, et ta nõus on, aga kuna tal käekõrval igasuguseid käsklusi olen harjutanud, siis peaks nii või teisiti neid millegi keerulisema peal testima. Ja täitsa lõpp, läkski sisse. :D Alguses küll umbes ainult poole peale, nii et ta mind nägi veel kõrvalt, aga pärast saime ka täiesti sees ära käidud. Ma isegi seda poleks talt esimese korraga nõudnud, ma lihtsalt jätkasin selleks, et ta veidi kauem seal paigal seisaks, sest esialgu tagurdas kohe välja, kui kiitmise lõpetasin. Hiljem aga tuli välja alles siis, kui selleks käskluse sai ja oli nõus täitsa lõpuni sisse jalutama. Ja seda teeb Albatross - hobune, kes varem polnud nõus sammukestki treilerisse minema ja sai sellega reisides üsna halvad kogemused mälestuseks. Ta on lihtsalt kõige tublim hobune! :)

Teine asi, mis maneežis meid kohutas, oli suuuuur valge kile, mis oli kaeratoomisest sinna jäänud. Kõigepealt käisime sealt suure kaarega ümber. Siis aga lasin ma Albatrossil sellest üle minna. Puhises veidi ja siis hüppas. :P Teise korraga hüppas juba vähem ja kolmandast korrast alates jalutas üle. :)

Trennis oli ta ka supermõnus, ei olnud meie tüüpilist esiotsale vajumist ja Alba kandis ennast rohkem ise, samas jäädes ilusasti kontakti. Galopis oli ka hää, kuigi seal jääb taguotsa aktiivsusest veidi puudu. Tegelikult, ta isegi astub suhteliselt keha alla jalgadega (nii palju kui piltidelt-videotelt olen vaadanud), aga vist ei suuda veel ennast siiski piisavalt hästi tasakaalustada, nii et esiots muutub ikkagi raskeks. See eest tegi aga probleemideta mõlemast jalast ka kontragaloppi, paar korda tulime mingit maalatti ka, aga vähe, sest nädala sees tegelesin nagunii sellega üks päev rohkem.

Veidike hüppame ka. :) Selliseid madalaid ja kehva tehnikaga. :D

Ja lõdvestav traav peale trenni...

Mõnus suvine elu

Ma polnud päris mitu päeva Albatrossiga korralikult sõitnud (ainult maastikul jalutamas esmaspäeval), aga ta oli hea. Ka tänane trenn oli rohkem selline "niisama", tegime mingeid harjutusi ja ega ma talt väga miskit ei nõudnud, ennast jälgisin rohkem. Tunni lõpus aga hüppasime pisut, natuke jäin ise vahepeal hooletuks, ei hoidnud teda ilusasti sääre ja ratsme vahel, nii et mõne lati peal kobistas või vingerdas kahe takistuse vahel, aga lõpus oli täitsa okei. Kui ma ise ennast jälgida suudan korralikult, siis suudab Albatross ilusalt hüpata ka. ;)

Kuigi ta praegu on ratsastuse poolelt mõnus, pehme ja paindlik igat pidi, siis ikkagi peaksin mingi päev sellele ka trenni pühendama, et see samamoodi säiliks. Ja edasi areneks. ;)

Viimasel ajal olen ma suhteliselt palju Albaga ka niisama käekõrval ja lahtiselt maneežis tegelenud, ratsutamisele mõnusaks vahelduseks (mitte et ratsutamine poleks mõnus). Vahelduseks võiks ka ju kordetada vms, aga see tundub veidi mõttetu, sest kordel ma talle eriti midagi juurde praegu ei oskaks õpetada lisaks sellele, mida ta juba oskab. Ja kui trenni tahab teha, siis on ratsutamine parem kui korde. Nii et proovime pigem käekõrval miskit juurde õppida, mõlema jaoks huvitavam ja kasulikum.

Suur muutus, mis sellise tegelemise käigus silma on hakanud paistma, on see, et enam ta ei trambi üksi maneeži jäädes närviliselt ukse juures, vaid liigub ringi, nuusutab uusi asju üle, pöörab mulle tähelepanu, kui temaga tegelen jms, on üldse palju lõdvestunum ja rahulolevam.

Võimalikult palju ülejäänud ajast viibib ta õues, ise ma üritan tavaliselt ka kohe peale trenni ta tagasi karjamaale või jooksukoplisse viia, mis ta ikka niisama tallis istub. Öösiti on ka õues, nii et põhimõtteliselt kogu aeg, aga mul on nii hea meel selle üle :P. Ma mõtlen küll, et kui teda alati karjamaalt söömast ära toon trenni ajaks või niisama tegelemiseks, siis ta varsti enam eriti ennast kätte ei taha anda (tunnihobuseid peab vahel päris pikalt püüdma), aga siiamaani pole tal veel selliseid mõtteid tulnud. Mu eesmärk on siis teha trennid ja tegelemised nii meeldivaks, et ei tulekski midagi sellist pähe. ;) Kuigi, Albatrossi jaoks on vist raske midagi meeldivamaks teha kui seda on söök. :D

Mingi päev sadas vahepeal isegi päris tihedalt vihma, aga mina, kuri inimene, ei lasknud ikkagi Albatrossil tallis olla ja viisin ta koos Lohega (kes kohe ÜLDSE boksis olemist nagunii ei salli) koplisse. No sadas küll vihma vahepeal, aga neil oli nii lõbus! :D Palju huvitavam, kui boksis konutada. Pealegi, ega nad suhkrust pole, et väikse vihmaga õues ei saa oldud.

Fotokal pole vihmast nii ükskõik, kui hobustel, nii et piltide kvaliteet on nagu ta on.

Lohe on alati nõus Albale sõbralikult lõuga andma. :P

Märg ja sopane, aga ikkagi armas. :)

Palju uut

Pole jälle kaua kirjutanud ja meil on nii palju uudiseid, et ei teagi, kust alustada.

Oleme Albatrossiga nüüd vaikselt hakanud ka hüppamist õppima ning paari trenni jooksul mõningaid madalaid takistusi ületanud. Kuna see kõik on väga uus värk, siis eriti kommenteerida ei oskagi veel. Päris alguses tundus, et ega ta oma jalgu eriti üle lattide tõsta ei viitsi, tegi lihtsalt suuremaid jooksusamme ja kolistas ka ikka pisut. Nüüd paar viimast korda aga on ta vist asja pisut paremini käppa saanud ja nüüd hakkab juba hüppama küll. Väga madalad latid mõnekümne cm kõrgusel ongi talle vast rohkem kavalettide moodi, aga kui umbes poole meetrini tõsta kõrgust, siis saab isegi suur Albatross aru, et see vajab midagi enamat, kui kõrge samm. Ja hüppabki.

Alustame ikka tasapisi, aga üritame parimat. Tähtsaim on minu arvates praegu just see, et ta läheks takistustele peale ühtlase ja hea tempoga, ei üritaks mööda joosta ega tõrkuda. Selles suhtes on Albatross parim hobune, sest ta on alati püüdlik ja kui ratsanikust õigesti aru saab, siis just seda ka teeb, mida küsiti. Küll see vägev hüppetehnika tuleb aja jooksul, kui ta tulema peab. ;)

Aprillikuuse jäid veel väiksed omavahelised koolisõiduvõstlused, samuti esimest korda Albatrossi jaoks. Päris naljakas oli, kuna tema arust olid kohtunike lauad ja nende ette paigutatud latid ikka päris kollid. Esimest korda nendeni jõudnud, otsustas Alba otsa ümber keerata ja tuldud teed mööda tagasi galopeerida. Järgmist korda proovisin sammus sealt mööda minna, siis piirdusime mingisuguste uhkete traavielementidega külje poole. :P Eks ta vahtis neid latte terve skeemi ajalgi, kuid suutis niipalju rahuneda, et saime ikka läbi sõidetud. Arvestades neid trikke, ei lootnud ma just kuigi palju pukte saada, aga õnneks ületasime mu ootusi ja kokkuvõttes jäin täitsa rahule. ;) Esimese võistluse kohta käib küll.

Tõsi küll, nii elementaarseid asju nagu latid ei tohiks nii palju karta. Sellega peab tööd tegema. ;)

Maastikul oleme ka nüüd käinud, kuigi tahaks rohkem. Esimest korda oli ta üsna energiapomm, tahtis ainult kogu aeg minna, samas jäi ilusasti kontrolli alla ega hakanud üleliia närvitsema. Viimati aga, kui käisime, olin lausa uhke tema üle, sest me tulime esimesena suurest kraavist läbi, vesi oli ka põhjas ja puha. Kõlab võib-olla naljakalt, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi, aasta tagasi oleks ta võib-olla suure vaevaga teiste järel sealt läbi tulnud.

Veidi kõhnaks on ta kevadeks jäänud, nüüd küll veidi juba parem kui eelmine kuu. Nüüd on neil karjamaal ka palju süüa, sees olles on tal kogu aeg hein ees. Teisel karjamaal, kus eriti rohtu pole ja kus nad öösiti nüüd viibivad, on samuti heinarullid. Kaera saab päris korralikult ja suhkrupeeti veel lisaks, nii et peaks küll olema, millest omale ribidele midagi peale kasvatada. Aga üldiselt on ta kuidagi palju hobuselikum, 4-aastane nüüd ju ikkagi ja näeb kohe täiskasvanum välja. ;)

Ilus!