Palun saa ruttu terveks!

Halvasti on selle silmaga lood. Vahepeal paistis, nagu oleks juba peaaegu korras, aga nii kui ühed silmatilgad ära jätsime, oli kõik tagasi. Nii halb, kui täna, pole tal siiani vist olnudki. Kui teda tooma läksin, siis oli silm praktiliselt kinni ja vett lausa voolas - nägi välja täpselt nagu nutaks, tõesti. Vähemalt oli täna selgelt näha, kus tal see probleem on - mingi eriline paber pandi silmanurka ja siis lasti hoolega vedelikku silma, mis värvus roheliseks. Silmamuna peal siis on haavandid, mis olid selle rohelise värvusega hästi näha. Eelmine kord oli näha ainult pisike täpp, mis tundus olevat juba peaaegu paranenud haav - aga noh, ilmselgelt mitte. Praeguseks oli täpist saanud mitu korda suurem hägune ala.
Nüüd siis peab Albatross 4x päevas saama igasugust kraami silma-suhu, kokku vist 5 erinevat?? Vähemalt nädal aega, eks siis näeb, mis edasi saab.

Annikese trennid, mida ma väga ootasin, jäävad seekord meie jaoks ära. Alguses mul oli hästi kahju, sest meil ei tule just tihti sellist head võimalust, aga nüüd ma isegi ei mõtle enam sellele, vaid tahaks ainult, et Albatross ometi terveks saaks. Siis oleks kõik hästi, ükstapuha neist trennidest.

Ahjaa, vere võtmist sain ka praktiseerida tema peal. Nojah, ega ma muud ei teinud, kui torkasin nõela veeni, hoidsin ja ootasin, kuni katsutid (mida vahepeal vahetati) täis saavad, aga noh - ega seal suurt kunsti tegelikult polegi ju. Albatross oli sel ajal veel üsna uimane ka rahustist, nii et ei teinud väljagi. Verest tehakse seerum, mida ka siis tuleb hakata silma tilgutama, seal on ju tema enda rakud sees ja siis... on hea ühesõnaga. Ma ei hakka siia täpsemalt kirjutama seda, milles ma ise 100% kindel pole. Keeruline teadus on see kõik.

AGA, kui ma täna karjamaale läksin, siis Albatross parasjagu mängis ühe sõbraga. See tegi mu väga kehva tuju natuke paremaks, sest kui tal ikka väga halb oleks, siis vast lihtsalt norutaks kuskil kurvalt. Jäin eemale vaatama neid ja kui Albatross mind märkas, siis lõpetas kohe mängimise, vaatas natuke aega ja siis jalutas minu juurde... Ta ei tee kunagi nii, aga täna mingil põhjusel tegi. Mul pole õrna aimugi, miks ta nii käitus, aga igatahes tegi see veel tuju 1000000x paremaks. :)

Albatrossil on silmas põletik, päris kurb. Ravime, aga siiski täitsa mitu päeva juba ja ära ei taha minna. Homme loodetavasti saab üle vaadata, kas tal on mingeid väikseid haavandeid seal seespool, mis paraneda ei taha, või milles asi.
Naljakas lugu, tal on täiesti kaitsevärvusega kasukas. Läksin täna karjamaale hobuseid otsima, esialgu Albatrossi ei näinud, aga siis paistis teisel pool võsa natuke valgeid sokke - ahah, Albatross on seal. Kõndisin edasi (tahtsin enne Sebastiani nööri otsa võtta), aga vaatan uuesti teisele poole kraavi ja võsa ning järsku saan aru, et pole seal mingit Albatrossi. "Valged sokid" püsivad täiesti paigal ja keha polnud üldse: need sokid olid hoopis heledad puutüved. :P Naersin üsna pikalt enda üle, kuni äkki märkasin, et puutüvede juures liikus miski, nagu saba oleks. Lõpuks ei olnud ma endas enne kindel, kui läksin umbes 15 meetri kaugusele sellest kohast - tegelikult oli ikka hobune täitsa olemas, aga tõesti - keha oli niiii taustaga ühte värvi (mingi mäe nõlva ääres seisis ta) ja natuke võsas peidus ja ma millegipärast arvan, et mõni teine inimene poleks isegi neid sokke märganud, lihtsalt mul on Albatrossi jalamustrid ilmselt kuidagi alateadlikult pähe kulunud: et kui on nii mitu teatud kujuga valget asja, umbes nii kaugel üksteisest - siis tulevad kohe Albatrossi jalad silme ette, ilma et ma midagi mõtlema peaks. :D See on see liigne hobusesõltuvus.

Sebastian oli enam-vähem okei ja Pirelliga tegin esimesed galopid. :)

Albatrossiga oli meil eile päris vahva trenn, kuna mul tuli (mitte planeeritult, aga sõitmise käigus) paar head ideed, mida katsetada proovisin. Või noh, ma ei tea küll, kui head või kasulikud need nagu üldise arengu mõttes on, aga iga uus idee on minu arust positiivne - vähemalt on siis, mille peale mõelda.

Igatahes, peale soojendust harjutasin natuke samm-galopp-samm üleminekuid. Galopiõsted olid nii ja naa, reageeris küll, aga kui ma sammu enne üleminekut natuke koondada üritasin, siis kippus ikka veidi kõveraks ja veidi kangeks üle selja minema. Galopist sammu on keerulisem võta - kui liiga palju säärt, siis ta läheb normaalsesse aktiivsesse traavi, aga ei taha sealt kuigi kiiresti ja lihtsalt sammu tulla. Kui liiga vähe säärt, siis ta vajub sammu (aga sedagi läbi traavi tavaliselt) küll kiiresti, aga see ongi sõna otseses mõttes "vajumine".

Aga siis hakkasin galopis sellist asja proovima, et andsin suvalisel ajahetkel ühe ratsme täiesti ära, aga kõik muu üritasin samaks jätta - sama tempo, sama paine. Tegin seda mõlemat pidi galopis ning vahelduvalt andsin ära ükskõik kumba, kas sisemise või välimise ratsme. Kui sisemine ära visata, pidi sisemise säärega aktiivselt töötama, et paine säiliks ja Albatross (normaalselt sirge hobune seda võib-olla ei teeks) üritas ka vahepeal ainult nina välja keerata, kuigi paine jäi samaks. Nendel hetkedel siis KORRAKS võitsin ikkagi selle sisemise uuesti kätte, kuna hobuse nina ma teistmoodi tõesti kontrollida ei saanud.
Välimise ratsme ära andmine soodustas ülepainde tekkimist ja õlast välja vajumist, aga selle vastu aitas see, kui säärega pisut edasi sõita ning sisemist ratset ka parasjagu nii palju järgi anda, et ta saaks selle tekkinud energia ettepoole suunata, mitte ei keeraks pead ratsmesurve tõttu sissepoole.

Pärast mõtlesin veel natuke edasi ja traavis tegin ka sellist ühe ratsme ära andmist aga natuke teisiti - nimelt ma hakkasin selle abil painet küsima. Kuna minu jaoks on (vähemalt hetkel) hästi oluline see teema, et hobune ise otsiks ja hoiaks kontakti, siis selle asemel, et nt vasakule painutamist aidata kaasa ratsme avamise/liigutamisega, siis vastupidi - hoidsin sisemist ratset paigal ja andsin ära hoopis välimise ratsme. Mõnikord ta reageeris koheselt, mõnikord oli vaja sisemise säärega rohkem nügida, aga eesmärk oli see, et ta üritaks seda paremapoolset kontakti ise otsida - st pikendab paremat külge ja võtab seejuures automaatselt sisse ka soovitud painde. Miks see oli parem variant painde saavutamiseks? Sest sellega ei kaasnenud mingit ratsme sikutamist või tagasivõttu. Kui sisemist painet aidata sisemise ratsmega saavutada, kipub ikkagi alateadlikult väääga tihti tulema sisse see enda poole tõmbamise hetk - et hobune kuklast järgi annaks vms... Ja Albatrossi puhul on selline asi ka üks põhilisemaid, mis teda kõveraks ajab. Selle variandi puhul aga oli ainuke ratsmetegevus järeleandmine, kõik muu käis sääre abil ja KUI hobune ennast painutas ja kontakti leidis, siis oli 100% kindel, et asi toimis õigesti, läbi selja jms, mitte ei olnud tema jaoks tegemist mingi sundasendiga.

Kokkuvõttes oli ta lõpuks palju lõdvestunum, ERITI galopis. Seal toimis see kõik superhästi, kuigi eesmärk oli ka natuke teine kui traavis. Aga traavis oli samuti kõik selline...noh, mugav ja hea ja pehme ja tema tegi sama palju tööd ära kui mina.

Muidugi ei arva ma kaugelt, et kogu aeg peakski nii sõitma, nagu ma kirjeldasin, aga see oli lihtsalt jälle üks hea harjutus konkreetsete probleemide jaoks ja minu arvates toimis päris hästi.

Sebastianiga on veidi raskem periood... hea on see, et vasakust jalast galopp tuleb juba enam-vähem lihtsalt, kui ma ta õlga suudan kontrollida välja vajumast; ning samm on ka tunduvalt paremaks ja lahtisemaks läinud võrreldes algusega, kuigi on siiski tunduvalt raskem allüür tema jaoks kui traav või galopp. Aga miski häirib teda kohati ratsmekontaktis... ja päris palju kohe. Viimane kord nt ei saanud ma ÜLDSE mingit kontakti hoida sel ajal, kui ta seisis. Ma ei küsinud talt mitte midagi, aga üritasin oma käega tema suuga võimalikult pehmet kontakti leida, lihtsalt et ma õrnalt tunnekski seda - aga ei. Nii kui tal 100% vaba ratse ei olnud ja tundis suus imeõrna kontakti, üritas ta kõike võimalikku - viskas pead üles ja sikutas pead alla, keeras kaela rulli või üritas kuidagi vääneldes ratset mu käest ära sikutada. Liikumise peal pole asi nii hull, aga ikka mingeid probleeme on. Eks tal on praegu erinevaid ratsanikke ka vahepeal olnud ja võib-olla satub lihtsalt segadusse.

Pirelliga saame parematel päevadel ilusti ringi traavitada, kuid vahel siiski väljuvad närvid natuke kontrolli alt :P, nendel päevadel teen lihtsalt vähem. Märana on tal ka natuke "rohkem iseloomu" kui neil kõikidel armsatel ja toredatel ruunadel, kellega ma rohkem tegelenud olen - st ta ikka näitab välja, kui ta ei viitsi või ei taha, aga enamasti ma lihtsalt ignoreerin sellist käitumist, kiidan palju siis, kui ta tubli on, ja üritan rahulikult, aga võimalikult kiiresti tegutseda, et tal oleks kogu aeg millegi peale mõelda ja ei jõuaks ära tüdineda

Hobuse käsitlemine maast

Ma mõtlen, et peaks vahelduseks rohkem tähelepanu pöörama hobuste maast käsitlemisele ja noh, maatööle, ühesõnaga. Albatrossi puhul on natuke vist märgata seda, mida enamus nimetaks: "hobune on ülbeks läinud". :P Mina seda nii ei nimetaks, sest esiteks ta käitumine ei ole sugugi nii halb, kui sellest lausest järeldada võiks, ja teiseks - miks peaks hobune iseenesest alati ideaalselt käituma, kui temalt seda ei nõuta.

Albatrossi ma tunnen hästi ja tean, et kui ta ka vahel astub puhastamise ajal kuhugi kõrvale, siis ta nagunii jääb uuesti seisma. Kui ta otsustab iseseisvalt kuhugi ninaga tuhnima minna, siis see on pigem naljakas ja ma saan ta sealt ju kohe ära võtta, kui see probleeme peaks tekitama. Kui ta mul käe kõrval või järel kõndides tahab äkitselt seisma jääda, hoopis kuhugi mujale vaadata vms, siis mul pole tavaliselt midagi selle vastu, et seal mõni sekund või pool minutit aega veeta ja lasta tal uudistada. Lihtsalt mõnikord, kui ma parasjagu EI taha, et ta mingite oma mõtete ja tahtmiste järgi tegutseks, vaid mind kuulaks, siis ei saa ta sellest kohe aru.

Teisest küljest... kuna ta ei ole iseloomult selline hobune, kes hullumoodi tahaks inimese seltsi ja suhelda ja trenni teha jne, samas aga on väga leplik ja pole mingi vastuhakkaja tüüp, siis ma tegelikult proovingi mitte iga tema mõtet ja tahtmist maha suruda, vaid lasta ka temal välja näidata, mida parasjagu mõtleb või arvab. Muidugi ei ole hobusel sellist mõtlemist, et "ma ju olen valmis teda iga päev tund aega seljas sõidutama, midagi võiks vastutasuks ka saada", aga mul inimesena on sellised mõtted olemas ja siis ma üritan kuidagigi tema elu mõnusamaks teha. Ma tahaks ikkagi mingit sorti vastastikust sõprust (nii palju, kui see võimalik on), mitte tallaalust, kes minu juuresolekul midagi teha ei julge peale käskude täitmise.

Aga jah - mingisugused maatöö-trennid lisaks igapäevasele käsitlemisele võib-olla aitaks talle meelde tuletada, et KUI ma midagi ütlen, siis ma ka mõtlen seda; samas ei peaks ma alati teda keelama ja korrigeerima, kui ta midagi oma peaga välja mõtleb või teha proovib. Öeldakse küll, et hobune ei saa aru, kui ta ükskord tohib mingit asja teha ja teine kord mitte - aga ma ei eeldagi seda, et ta vastavalt minu tujudele suudab ära arvata, mida ta parasjagu tohib teha või mitte. Ma eeldan lihtsalt seda, et kui ta proovib midagi sellist, mida ma hetkel ei soovi, siis annan sellest märku ja ta kuulab ja jätab järgi. Võib-olla on see tõesti natukene keeruline ühe hobuseaju jaoks :P, aga kui sellesse kannatlikult suhtuda ja ennast lihtsalt piisavalt tihti korrata, siis on tulemuseks ehk siiski natukenegi rahulolevam hobu? :)

Siiski - kuigi Albatross võib vahel katsetada, et kas ta ikka peaaaaaaaaaaaab tegema nii, nagu ma ütlen, siis tänu maatööle (mida ma varasematel perioodidel olen ikka oma arust piisavalt teinud) on tema igapäevane käsitlemine siiski NIIII palju kergem ja mugavam, kui ükskõik millise teise hobuse puhul. Selliseid lihtsaid asju, nagu surve eest ära astumine, pea langetamine, ja 100 muud pisiasja, pole teistele hobustele lihtsalt kunagi õpetatud või on seda teinud keegi teine, kelle märguanded on kindlasti osaliselt teistsugused kui mul. Albatross saab tihtipeale juba peaaegu olematutest märguannetest aru, mida ma tahan, kuid teiste hobustega näen vahel tükk aega vaeva, enne kui neilt oodatud reaktsiooni saan.

Nendele noortele hobustele, kellega praegu tegelen, on muidugi maast enam-vähem selgeks tehtud hädavajalikud märguanded, mida iga hobune enne ratsahobuseks saamist teadma peaks, aga tegelikult võiks ka nemad nii-nii palju rohkem osata ja kergemini inimesest aru saada. Kahjuks pole võõraste hobustega kunagi nii palju aega, kui enda omaga, ja kõike, mida tahaks, nendega lihtsalt teha ei jõua. Aga vähemalt ma tuletasin nüüd endale jälle meelde, kui hästi maatöö hobuse üldisele käsitlemisele mõjub, nii et ma tõesti proovin meie vähesest ajanatukesest kasvõi pisikese osa ka selle peale kulutada. :)

whats up

Kõik on ikka vahvad.

Albatross sai ükspäev nüüd massaaži jälle, kuigi ma ise ei saanud sel ajal kahjuks tallis olla. Aga noh, vähemalt läks puhkepäev ka asja ette. :)
Olen käinud põllul jälle, paar kõksu teinud, korra topeltkordet proovinud, niisama platsil mänginud ja noh, natuke üritanud ratsastada ka siiski. Nii et päris vaheldusrikas nädal vist.
Põllul käies tegin seekord galoppi ka veidi sekka ja mulle tundub, et talle meeldis. Üsna hoogse tempo tahtis üles võtta, aga kihutama ei hakanud, närveldama ei hakanud, lihtsalt jooksis. Võib-olla liialdan, kui ütlen, et ta lausa TAHTIS joosta (sest ilmsselgelt valiks ta ju mittemillegitegemise trenni asemel), aga ma ei pidanud teda sundima küll millekski, andsin ainult märku ja tema tegi kõik ülejäänud. See oli mõnus.
Topeltkordet tegin jälle päitsetega, aga noh - tavalised päitsed liiguvad peas natuke liiga palju ja tavalised korded ei ole piisavalt kerged ja ei jookse ikkagi piisavalt hästi läbi sedelgarõngaste, nii et päris õige värk see pole. Muidu oli täitsa okei, aga vasakule poole ringi ta väga joosta ei tahtnud. Kui sisemise korde otse suuliseni panin, oli kõik ok, aga kui see läbi sedelga läks (et saaks vahepeal suunamuutuseid teha), siis tekkis kohati raskusi.
Lasin tal üle lattide joosta, hiljem võtsin kogu varustuse ära ja jooksime kõrvuti ka üle lattide, ma väsisin kiiresti ära. :D Tegin veel nalja ja ronisin talle selga korraks. Õnneks Albatross oli armas ja mingeid trikke ette ei võtnud, aga niipalju tegi mulle muidugi selgeks, et kui mul tema peaga ega kaelaga mitte mingit kontaktivõimalust ei ole, siis ainult sääre, istmiku ja keharaskuse märguannetest on tal sügavalt ükskõik. :P Sain ta edasi liikuma küll ja kuna häälkäskluste peale ta oskab seista ja taandada, siis need ka natuke tulid välja, aga pööramisest, rääkimata keerulisematest asjadest, polnud juttugi. Kui tal oleks kasvõi jalutusnöörike ümber kaela olnud, siis oleks kindlasti juba teine lugu olnud - trenni alguses või lõpus juhin teda ju tihti täiesti ilma ratsmeid kasutamata, aga kuna ta sai esimese sekundi jooksul aru, et mul nagunii ei ole midagi, millega tema esiotsa mõjutada, siis läks nii... et ta kõndis otsejoones värava juurde. :)

Oma adrenaliinilaksust Sebastianiga pole ma vist ka rääkinud - nimelt pandi meid hüppama. Oli vaja ägedat Spartacuse järglast demonstreerida ja lõppes asi sellega, et ma lendasin temaga üle umbes meetrikõrguse okseri (äkki oli madalam... mulle tundus igatahes 150cm vähemalt!) ja ainuke mõte mu peas oli, et palun, palun püsi seljas! :D See oli raudselt kõige kõrgem okser, mida ma kunagi hüpanud olen JA kõige kõrgem takistus, mida Sebastian koos ratsanikuga hüpanud on JA meie esimesed hüpped koos JA koolisõidusadulaga (oskasin ikka õigel päeval hüppesadula asemel selle panna, eksole) JA kuna Sebastian tõesti hüppab hästi, siis ei ületanud ta seda takistust mitte just väga tagasihoidlikult. :P Seega tegi paar päris korralikku õhulendu, aga kuna mu otsused iga kord üsna varakult temaga kaasa minna osutusid õigeteks - ta õnneks pigem tõukab mitu meetrit varem ära, mitte ei koperda väikseid samme kuhugi alla - siis seekord torti ei saanud.
Tagantjärgi oli tegelikult päris vahva, aga samas tõestas jälle hästi, et ratsastus vajab ikka palju tööd - nt kui ta juba veits hüppehoogu läks, siis ei olnud eriti kerge teda galopis takistusele peale saada, lihtsalt ei keeranud välja. Aga noh, see oligi ühekordne värk lihtsalt hüppe näitamiseks, ega ta selllisel tasemel trennideks veel nagunii valmis poleks. Oh, aga kellegi osava takistussõitja käe all võiks temast küll ükskord võimekas hobune tulla.

Pirelli jaoks ei olegi väga palju aega jäänud - üks päev, kui Maarja appi teda hoidma tuli, otsustas ta olla närviline ja mitte kuhugi me omadega ei jõudnud (noh kõhuli ikka sai käidud seljas, aga mitte rohkem), aga suure tõenäosusega see oli lihtsalt seepärast, et ta pole nüüd harjunud kaht inimest korraga jälgima jne. Täna oli tubli, sain taaskord selga minna ja täitsa mitu minutit seiklesime sammus mööda platsi ringi. Ja tegelikult, KUI ta otsustaks pukitama või ringi hüppama hakata, siis ega see korde otsas hoidja seda hobust nagunii eriti peatada ei saaks, nii et lõppkokkuvõttes polegi väga vahet. ;) Loodame lihtsalt selle peale, et ta on edaspidigi tubli.

Ja pilte kah

Ma vägaväga loodan nüüd, et viimased nädalad on meid Albatrossiga kuhugi natuke edasi viinud. Vähemalt on ta olnud pisut teistsugune kui tavaliselt. Või noh, mitte nüüd totaalselt teistsugune, aga selline, et praktiliselt iga trenni käigus (mõnikord kohe alguses ja kergesti, mõnikord lõpupoole peale omajagu töötamist) olen ta siiski saanud enam-vähem selliseks, nagu olen tahtnud. On olnud väga häid trenne ja hetki ning on olnud selliseid keskmiseid, aga mitte ühtegi suuuuuurt tagasilööki ja tundub, et talle üsna sobib see, kuidas ma praegu temaga sõidan.

Kui aus olla, siis ega ma midagi keerulist pole väga teinud (nii et loomulikult talle sobib :D) - enamasti hästi aktiivsed, kuid mitte keerulised trennid. Keskendun tõesti ainult kõige tähtsamatele asjadele (et ta säärele tundlik ja kehast sirge oleks) ja siis vahel lisan natuke mingeid konkreetsemaid harjutusi, et liiga üksluiseks kätte ära ei läheks. Võimaluse korral käin ka põllul traavitamas, aga vihmased ilmad seda just väga ei soosi. Ja nüüd mul on enam-vähem selline tunne, et võiks jälle hakata natuke rohkem temalt nõudma - st hetkel on mingi alus olemas, kust edasi minna. Varem oli see aluspõhi vääga ebastabiilne, nii et üks trenn tulid ka keerulisemad harjutused päris hästi, aga järgmine päev lihtsalt ei saanud teda normaalselt suurel ringil galoppigi jooksma.

AGA.. kuigi hetkel tundub olukord mulle enam-vähem positiivne, siis ma igaks juhuks ei hakka liiga tagant kiirustama ja kõike-kõike proovima, mis pähe tuleb, vaid hästi tasapisi. Aga mõni pilt siis ka eelmisest reedest - kusjuures seegi päev oli ta päris mõnus. Võrdluseks kolm erinevat traavipilti:

Soojendustraav

 Veidike kõrgem hoiak trenni keskel

 Lõputraav, lõdvestamine. Võiks muidugi veel rohkem ette-alla joosta, aga siis ta kukuks 100x kergemini esiotsale, mida siin pildi peal veel õnneks juhtunud pole :)

Need on muidugi enam-vähem parimad pildid, mis ma leidsin, aga see oleks super, kui ma saaksin teda iga kell täpselt sellisesse nö raami sõita, nagu tahaksin. Vahel õnnestub. ;)

Galopp oli ka täitsa okei, isegi kontragalopis säilitas tasakaalu ning paremat pidi tulid pisikesed 10-meetrised voldid välja.

 Siiski, ma pean oma käsi rohkem jälgima. Jalgu ka, aga käed on olulisemad, nad peaksid enamus ajast ikkagi turjast võrdsel kaugusel asuma.

Ja trennipiltidel ei näe ta üldse nii SUUR välja kui karjamaal:

:P

Blogi venib küll pikale, aga paari sõnaga teistest ka. Sebastianist on samuti mõned pildid, aga ta tegelikult ei olnud sellel päeval oma parimas vormis. Üldse on temaga nüüd pisut keeruline. Alguses läks hästi kergelt ja kiiresti kõik edasi, aga nüüd on vaja hakata osaliselt õpitud asju kinnistama ja lihvima nii, et kogu aeg oleks hea. Ja see pole üldse nii kerge. Mõnes mõttes on ta küll hästi lihtne hobune, aga teisest küljest on palju pisiasju, mis vajavad parandamist.

Kõige raskem on samm, seal ta kohe üldse ei taha normaalselt liikuda. Ma ei tea, kas see ongi tema kõige nõrgem koht, või tal on lihtsalt mingi blokk veel ees ja ei suuda ennast üldse lõdvestada. Kuna ta liigutab pead iga sammu ajal vasakule-paremale päris märgatavalt (kuigi ma teen sammu 95% ajast vaba ratsmega), siis on võimalus, et see on tal juba varem ratsmekasutusest sisse tulnud (kuna teatavasti sammus on ratsmetega kõige lihtsam hobuse liikumist kogemata ära blokeerida) ja ta aja jooksul otsustab end ikkagi seal ka lõdvaks lasta. Tundub, et see võtab küll aega, aga sellisel juhul oleks vähemalt lootust kunagi head sammu saada, eks :)

Teine asi on see, et stekki ta ei salli ja läheb selle peale krampi, halvemal juhul viskab tagant üles. Ja päris keeruline on nii, kui ei saa säärt millegagi nö toetada vajadusel. Tegelengi sellega, et ta sääre peale tundlik oleks ning hääl on ka päris suureks abiks. Hästi kergeid ja õigel ajal antud stekimärguandeid ta juba vaikselt tegelikult aktsepteerib.

Kuna ta ise on veel ikkagi väga noor ja kogenematu, aga samas suht võimsa tagaotsaga, siis selliseid pilte on üsna raske leida, kus ta tagajalgade jõuga kogu oma raskust esiotsale ei lükka... :P Aga mõni siiski:

 Nojah, liikumine on sutsu teine ikka, kui Albatrossil :P

Ja kolmandaks siis Pirelli. Temast pilte ei ole, sest reedel ei jätkunud rohkem aega, aga mõned korrad olen siiski jõudnud temaga tegeleda ja täna jõudis siis asi nii kaugele, et istusin korraks isegi täitsa selga. :) Ja ta pole mul kordagi mitte millegi peale (sülitan kolm korda üle õla) paanikasse läinud. Alguses küll tatsus ringi ja polnud just superrahulik, kui ma sadulas igatpidi turnima hakkasin, aga ka mitte närviline - ebakindel lihtsalt. 3 korrast õnneks piisas, et ta seisma õpiks. Proovisin kõhuli sadulas olles teda ka liikuma panna - nüüd oli hoopis see keeruline. :P Paar sammu astus, aga eriti rohkem ei tahtnud. Eks näis, mis ta edasi teeb, võib-olla peaksin paluma kedagi appi eest hoidma, et oleks teda lihtsam liikuma (ja pärast uuesti pidama) saada.

Üldiselt on mu kõik praegused loomad vahvad ja tublid, millega ma selle ära teeninud olen? :)

Emps käis Albatrossil külas ja tegi meist pilti kah. :) Mingi päev ehk blogin rohkem ja lisan veel pilte.