Kuuldatavasti on Albatrossi jalg paistes ja isegi hoiab natuke, tõenäoliselt preist. Grrrrrrreat! Ja ma saan tema juurde alles umbes täpselt 11 päeva pärast. :| Õnneks ikka keegi viitsib ta eest natuke hoolitseda ja ehk ei lähe hullemaks. Ja eks siis tuleb jälle suur prei-tõrje-kuuritamine, kui tagasi jõuan.
Ma tõesti ei saa aru, mis jama selle preiga on see aasta.

Nagu kirjutasin, siis siiani käis Albatross natuke trennis, aga eks nüüd saab ikka jälle oma poolteist nädalat puhkust vähemalt välja näpistatud... Igatahes ta käis Annikese trennis ka ja tundus, et kõik jäid rahule, mis mu jaoks on muidugi väga tore uudis. Naljakas (aga positiivses mõttes!) oli lugeda, et Albatrossi oli raske galopist traavile saada, kuna ta koondas ennast lihtsalt nii kokku galopis, aga traavile ei jäänud. Hehe - ta ongi lihtsalt väga äss koondgalopis! :P Okei, kahjuks mitte päris nii, aga pmst ma kujutan ette küll, mida see umbes tähendada võis - nt kui enne on piisavalt tagant peale sõidetud, siis ta ei ole alati kindel, kas nüüd võib ikka traavi jääda, ning teeb küll vahel lihtsalt galoppi väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks... Igatahes tore mu arust, et sellise trenni sai.

Ja nüüd kui Grete oma video üles pani, siis ma otsustasin ka taaskord, et hullult oleks ikka vaja videokaamerat ja muidugi kaamerameest, kes meid filmida viitsiks. Praegusel hetkel tundub video pealt nii lihtne vigu leida (võrreldes ise seljas istumisega) ja ka mõelda välja lahendusi nende parandamiseks. Ja see annaks võimaluse ka kõrvaltvaatajana nö iseenda treener olla (parema puudumisel). Ega ma ei tea muidugi - võib-olla kui ma näeks videol ennast, siis avastaks seal täpselt samu vigu,, mis seljas olles...? Aga tõenäoliselt siiski mitte. Nii palju kui ma mingeid lühikesi klippe kellelgi teha olen lasknud, siis hiljem vaadates olen ikka päris palju märganud asju, millele varem mõelnud polnud; ja vahel isegi väga üllatunud, sest arvasin, et näeme kõrvalt hoopis teistsugused välja.
Esialgu peab siiski digikaga hakkama saama, kuigi filmijat on ikkagi vaja. Äkki paneks isegi midagi internetti üles, sest teised näevad seda, mida ise ei näe - aga igaks juhuks ei julge lubada, mu suur kriitikatundlikkus vb ei kannataks seda välja. ;)

Vähemalt olen juba päris palju inspiratsiooni saanud jälle ratsutamiseks ja taaskord on sada asja, mida proovida ja katsetada tahaks. Positiiv.

Et midagi kirja panna, siis viimased trennid olid head, kahjuks jäin aga ise haigeks ja jõudsin nii vähe uuel aastal Albatrossi juurde. Peale suulisevahetust läks pisut kehvemaks, mis loooodetavasti oli lihtsalt juhuslik, sest need eelmised suulised on need plastikust õunakad ja Albatross närib neid üsna katki kahjuks. Aga jah, kunagi tuleb siiski välja selgitada, kas asi on suulises või mitte ja kui, siis MIS talle nende teiste juures rohkem meeldib - materjal või paksus või mis... selle tahtsin siia omale meeldetuletuseks kirjutada.

Sellest on veidi kahju, et me pole see talv kuhugi lume sisse sumpama jõudnudki... ja kõige mõnusam pehme lumi on nüüdseks läinud, aga eks näis, mis veebruar toob. Albatross praegu siiski päris puhkerežiimile ei jäänud - viimase 6 kuu jooksul oleme nagunii ainult natuke üle 3 kuu kokku trenni saanud teha, seega aitab küll looderdamisest. :P Käib vahel trennis mõne tüdrukuga ja kui hästi läheb, siis pääseb ta isegi Annikese trenni - varem igatahes kui mina.

Mina veedan ülejäänud jaanuarikuu Taanis ja Albatrossi tahaks küll näha, aga muidu ei kurda. Saab jällegi natuke praktiseerida (eile vaktsineerisin tallitäie hobuseid ära, heh), targematelt hobustelt ja inimestelt juurde õppida (mainides ka ära, et mul oli täna üks maailmaparimaid trenne - mida ma kõike ei annaks, et oskaks Albatrossi ka selliseks õpetada), väikeste tuustidega (loe: varssadega) mässata ja no üleüldse. Siin on tore. :)

Mis ratsutamisesse veel puutub, siis hetkel on minu jaoks vaieldamatult maailma parim tunne see, kui üks GP taseme hobune vastab mõnele mu märguandele täspelt samamoodi nagu Albatross - no midagi olen siis ju ikka talle õigesti õpetanud. :). Ma ei pea silmas seda, et sääre peale läheb edasi vms eksole, vaid pigem selliseid väga peeneid, märkamatuid või hästi konkreetset olukorda mõjutavad märguanded. Ega seda just tihti ette ei tule, sest Albatross on oma "käe" ja oma tarkuse (või lolluse) järgi rohkem sõidetud, aga mõned väga kindlad asjad on, mis toimivad täpselt samamoodi ka päris õigetel koolisõiduhobustel, nii et see on hea. Ja siis on muidugi need asjad, mis toimivad suht risti vastupidi, aga eks selle pärast ongi ju vaja kogu aeg ise juurde õppida ning seejärel proovida see ka hobusele selgeks teha.

Ah, pikka kokkuvõtet vist siia seekord kirjutama ei hakka, aga niipalju märgin küll ära, et viimased paar päeva, mis sellel aastal Albatrossiga veetsin, olid supermõnusad. Trennis ratsastasime ja natuke isegi hüppasime (ta oli niiiii tubli), siis tegime põhjaliku puhastuskuuri, sabad-lakad-kabjad ka pisut rohkem korda uueks aastaks. Ja ikka ja jälle veendun, et jep - ta ongi kõige parem ja mina tänu temale kõige õnnelikum! :)

Head uut aastat kõigile!

Lumeuputus

Hobustel oli karjamaal heinarull otsa saanud ja mõned loomakesed olid igavusest kaugeleeeeeee hulkuma läinud. Üldiselt nad talvel pole karjamaa tagumises otsas eriti käinud, seega arvata võib, kui kõrge lumi seal on. Sumpasin siis seal ninani lumes tükk aega ja Albatrossi juurde jõudes olin täitsa väsinud. :P Tegin siis vahelduseks sellist nalja, et parkisin ta mäenõlva juurde ja kuidagi upitades isegi õnnestus ennast selga sikutada, nii et Albatross jalutas meid kahte ise tagasi talli juurde ja päästis mu lummeuppumissurmast.
Jalutusnöör oli päitsete küljes mõlemalt poolt, aga need tekkinud "ratsmed" jäid nii lühikeseks, et oli veidi ebamugav hoida ning kuna Albatross leidis ka traktorijälje, mida mööda tal endal kergem kõndida ka oli, siis polnudki nööri vaja - lihtsalt istusin, patsutasin Albatrossi kaela ja jälgisin, kuidas ta mind teistest hobustest mööda värava poole viis... ja NII mõnus tunne oli. :)

Trennis nõudsin üsna vähe, aga üritasin hakkama saada minimaalsete märguannete ja maksimaalselt hea koostööga ja .. jäin vist rahule. Ei olnud täiuslik, aga mõlemad püüdsime, ma usun. Ise olen kuidagi otsustusvõimetu, et MIDA ma temast täpselt tahan. Mul muidugi on mingi ettekujutus sellest, kuidas ideaalis kõik olla võiks, aga millest alustada ja mis praegu tähtis on? Vastavalt oma hetketujule küsin üks päev asju ühtmoodi, teine päev teistmoodi ja mõnes mõttes see ei ole hobuse suhtes aus... aga teisest küljest kui ma midagi ei muuda ja ühele asjale keskendun, siis tekib alati see nõme paigalseis, mis mõjub väga masendavalt. Siiski oli hea trenn.

P-ga sõitsin ka üle pika aja, ei olnud vääga vahva kahjuks. Mõned asjad on talle trennidest hästi kinnistunud ja selgemaks saanud (nt üleminekud galopile), aga sealhulgas on ka palju negatiivseid asju ja nüüd oleks neid ilmselt väga raske muutma hakata. Aga.. ega ma vist ei hakkagi. Praegu vähemalt kindlasti mitte.

Aga Cinderella, ta on niiiiii vahva ja tubli. :) Olen siiski julguse kokku võtnud ja praegu juba suudame õige pisut traavida, iga trenn jälle paar sammukest rohkem, täna tuli lausa 2 väikest ringikest vist järjest. Siis ta tavaliselt jääb ise sammu, nii et edasiminekut on vaja harjutada, aga igatahes tema pärast olen küll praegu superõnnelik.

Kuna ma vahepeal tahaks Albatrossi juures siiski käia, siis olen nüüd paar päeva jõulude ja uue aasta vahel Tartus (kus praegu eriti kedagi teist ei ole) ning hetkel on nii igav, et peab lihtsalt blogima.

Lõbus on see, et esmaspäevaks-teisipäevaks plaanitud trennid jäävad jälllle ära, nii et noh.. jah.. tõenäoliselt peame elu lõpuni üksi hakkama saama. Oh well, kui nii siis nii. Proovime siis kahekesi tublid olla. :)

Muidu Albatross on küll trenni suhtes äärmiselt entusiastlikult meelestatud. St teeb hea meelega aktiivselt trenni ja mind pole selleks isegi vaja. Viimati kui maneeži läksime, oli seal veel üks trennihobune + üks noor. Kuna siis oli vaja kiiresti sel noorel korraks seljas käia, jätsin Albatrossi nii kauaks keset maneeži seisma. Natuke aega seisis ja vaatas ringi, aga varsti otsustas trennihobuse Lahe järgi mööda suurt ringi jalutama hakata. Vahepeal tegid suunamuutusi jms, ja Albatross tegi kenasti soojendussammu selle ajaga ära.

Varsti olime selle noorega juba lõpetanud, aga tahtsime näha, mis Albatross teeb, kui Lahe traavima hakkab. Otseloomulikult traavis järgi. :) Ma arvan, et ta oleks vabalt terve trenni ära teinud, kui ma vahepeal sekkuda poleks üritanud. See sekkumine oli omaette nali - ma mõtlesin, et kui nad raja pealt tulevad traavis, siis astun kahe hobuse vahele ja peatan Albatrossi, aga ta hoopis ehmus mu äkilise liigutuse peale, hüppas teises suunas eemale ja jooksis nüüd ise mööda platsi ringi, tegi vahepeal soojendushüppe üle väikse risti ja võttis jälle Lahele sappa.

Kui ma siis lõpuks tema juurde jõudsin, ei paistnud ta hästi aru saavat, miks ma talle üldse selga peaks ronima, kui ta kõigega üksinda sama hästi hakkama saab. :)

Aga nüüd ma tahaks ükspäev teha mingeid latte või kavalette ja vb isegi pisikesi võimlemishüppeid ja siis tegelikult tahaks minna põllu peale kah. Kurtnas üks nädalavahetus käisime (jei, sain ka pisikest Falsut proovida :) ) ja sellest ajast peale on isu Albatrossiga ka minna, aga ma kardan, et see lumi on seal niiiiiiiii kõrge, et on võimatu midagi teha. Aga võib-olla siis lihtsalt jalutame peale trenni sinna ükspäev ja vaatame olukorda.

Häid jõule igatahes kõigile ja olge hästi õnnelikud koos oma neljajalgsete sõpradega!

Mul oli täna päris blond hetk Albatrossi seljas, kui ta trenni lõpus maha jalutamise ajal kahest maalatist (mille vahe oli poolteist meetrit) "puhtalt" üle kõndis, st tegi vahele ainult ühe sammu, nii nagu peab. Mõtlesin, et EI OLE võimalik, et ta oma sammu 1,5m pikkuseks venitab... aga muidugi ei ole, jõudis mulle hetk hiljem kohale. Kui ta vasak jalg maandub nt just enne esimest latti, parem jalg kahe lati keskele, ja vasak jalg uuesti kohe peale tagumist latti, siis saab need latid ületatud ka 80cm-se sammupikkusega ju.

Täitsa rumal tunne :), aga ma pole tõesti sellele kunagi varem nii mõelnud. Ja nüüd hakkan isegi aru saama neist, kes ütlevad, et maalattidel/kavalettidel pole erilist mõtet, kui neid nt alla 4 reas on. Hobuse harjutamiseks ja tähelepanu koondamiseks vb küll, aga nagu füüsilise treeningu seisukohalt tõesti eriti mitte. Kolm on veel okei, seal ei ole see "viilimisruum" nii suur, aga peale tänast ma ei näe vist küll kunagi enam mõtet ainult kahte latti ritta panna, sest see ei reguleeri põhimõtteliselt üldse sammupikkust (v.a. siis, kui hobune otse lati peale astuma hakkaks - siis vast ikka venitab natuke). Noh, tegelikult ma sisetunde järgi olengi tavaliselt vähemalt 3 pannud, aga täna lihtsalt olid need platsil paarikaupa takistuste juures.

Teine kuuldus kavalettide kohta on, et neid peab alati olema paarisarv. Kes teab, äkki ma saan ükskord kauges tulevikus ka selle soovituse pointile pihta? :)

Aga muidu oli enam-vähem vahva trenn. Proovisin lihtsaid, kuid erinevaid harjutusi. Alguses oli Albatross suhteliselt ärevil jälle, vahtis palju (ta ongi viimasel ajal üksinda sõites selline olnud miskipärast), isegi hüppas ringi paar korda, aga olin väga rahul sellega, kuidas ma ta ikkagi keskenduma ja reageerima sain. Sammus ja traavis oli seejäral kõik okei, galopis läks vähe raskemaks selles mõttes, et no ei saaaanud teda päris vasaku ratsme pealt ära. Tegelikult on asi ka selles, et traavis ma suudan paremalt poolt ilusti kontakti säilitada, aga galopis hakkan liiga selle vasaku ratsmega mässama, unustan parema poole ära ja kui paremal pool valitseb tühjus, siis puudub tal ju võimalus nö teise ratsme peal joosta ja toetubki aina rohkem vasakule.

Ja vasakule sõita on ikka raskem kui paremale, sest PALJU häirivam on see, kui liiga tugev on sisemine ratse (pigem las olla välimine kohati tugevam) + paremale tal on enda liikumine ka kuidagi ühtlasem ja ümaram ja rohkem tasakaalus. Ma muidugi ei tea, kumb siin see põhjus ja kumb tagajärg on.

Hetkel tulevad puhtalt Albatrossi ja C päevad, sest mitmed noored pidid üks päev oma hundihammastest loobuma. Hakamooridega saab küll sõita, aga that's not my cup of tea. Kui mõtlema hakata, siis ma ei ole vist kunagi hakamooridega hobusega ratsutanud, aga nagu selgub, ei tunne ma sellest ka puudust. Kui ma kunagi mingit suulisevaba varianti prooviksin, siis ma tõenäoliselt eelistaksin midagi sidepulli või Dr. Cooki valjaste laadset... Aga niipalju siis sellest.

Aga C... temaga on raske. Ma olen varem ainult kahe enam-vähem sama keerulise hobusega tegelenud, kusjuures üks neist oli vägagi sarnane temaga, ehk siis temperament ja iseloom ja kõik on super, välja arvatud see üks pisike asi... Selles mõttes eriti kaugemale polegi jõudnud temaga vahepeal, sammu ikka kõnnime tasapisi ja see on siiani okei olnud. Aga traavi ma ei julge proovida.

See on naljakas, et kui ma noorte hobustega tegelen, siis vahel keegi kommenteerib, et hulljulge, aga tegelikult see pole ju üldse nii. Kui ma midagi teen, siis ma olen enamasti 90% veendunud, et see on turvaline ja rohkem kui 90% juhtudest on see nii ka olnud.
Üks hea näide on see, et ma enamasti tegelen üksinda hobustega. Ja kui kõrvalseisjale tundub ohtlik, et ma ilma kellegi hoidmata hobusele selga ronin, siis mulle tundub palju ohtlikum see, kui hobusega tegelevad kaks erinevate reaktsioonidega, erinevate kogemustega inimest, kellest vähemalt üks eriti hästi konkreetset hobust ei tunne ja tuleb loota selle peale, et hobune kuulab neid märguandeid ja seda inimest, keda parasjagu vaja, ning suudab teisest inimesest mitte välja teha. Minu arust on selline viis tunduvalt "hulljulgem".

Mõnikord tuleb aga ikka ette mingi pirn (nagu nüüd) ja kui ma olen ohutuses ainult 10% veendunud, siis kuidagi ei taha ennast sundida ikkagi järele katsetama, kas veab seekord või mitte. Muidugi noortega tegeledes on riskide täielik vältimine võimatu, sest vastasel juhul ei jõuaks kuigi kaugele. Üha rohkem olen ma veendunud ka selles, et väga oluline on hobust hästi tunda - sest edasimineku kiirus sõltub väga palju sisetundest, kas hobune tundub uueks asjaks valmis olevat või mitte. Nt kõik hobused ei PEA oskama kordel joosta enne selgaminemist - on tulnud ette paar loomakest, kes tõesti sellest kas aru ei saa või ei taha saada, aga see ei pruugi mingi määrav aspekt olla (kusjuures nad on kordel jooksmise ilusasti lõpuks ära õppinud, aga seda alles hiljem). Kõige selle tõttu eelistan ma iga kell ise hobusega algusest peale tegelemist, et teda tundma õppida, mitte olla ainult see, kes selga ronib (kuigi ajapuuduse tõttu läheb vahel ka nii). Sest see esimene selgaronimine - see oli mulle võib-olla kunagi tähtis Albatrossi puhul, kelle jaoks ma olin esimene ratsanik ja kes oli minu jaoks esimene selline hobune - praeguseks on sellest ju üsna ükskõik, just see õppimise-õpetamise protsess on see, mille pärast mulle noortega tegeleda meeldib.

Tagasi teemasse minnes, siis ma ikkagi usun, et C-st saab ükskord mõnus hobune ka ratsutamiseks. Usun seda vist iga hobuse puhul - aga enamasti nii ongi ju. Ja tõsiselt, optimistlik on NII palju toredam ja kergem olla, kui pessimistlik! Ma olen ju mõlemaid proovinud, nii et tean, millest räägin. :D

Ja Albatross... ta käis trennis üks päev. Mõtlesin tükk aega, aga kuna ma ikka eriti ei taha, et ta terve jaanuarikuu JÄLLE puhkaks, kuni ma ära olen, siis ta võiks vahetevahel teistega trennis käia. Ja tegime juba nüüd algust, et siis ma mõned korrad näen ise ka, mis mu hobune teeb ja kuidas läheb ja siis on süda rahulikum. Oli täitsa okei, kui välja arvata see, et ta iga võõra inimesega ikka proovib, kas annab natuke laiselda. :)

Aga jah, kui ta vahepeal ka ennast natuke liigutab, siis võib-olla väike osa vormist, mis praegu muidugi ka eriti kiita pole, jääb alles, nii et ei pea veebruaris jälle vaikselt pisitasa ainult hobuse "liigutamisega" pihta hakkama. Kusjuuuures, ma mõtlesin, et äkki tund aega trenni on talle liiga palju, kuna ma teatavasti väga pikkasid trenne ei tee ja võib-olla ta vastupidavus ei ole peale seda silmajama veel päris endisele tasemele tõusnud, aga Triinu sõnul oli ta vist ainuke hobune, kes selles trennis märjaks ei läinud. See on väga veider, sest tal on vähem koormust kui tunnikatel ja see aasta ka üsna paks talvekarv, aga näed... eks ta vast ise ka muidugi säästab energiat rohkem kui teised, sest kuigi kõik tegid enam-vähem samu asju ja sama palju, siis Albatross ei lasknud endale kunagi kaks korda öelda, et võib jälle sammu jääda. :P

Tema tekke ei olnud ma seegi talv veel välja otsinud (nii lihtne on, kui saab ilma hakkama), aga Albatross parandas selle vea ja sikutas tekihoidla kuskilt tagumisest nurgast oma teki ühel öösel külje alla soojenduseks. :) Ta boksi kõrval lae all on kohe suur tekiriiul ja kuigi ta teoreetiliselt ei tohiks ulatada oma ninaga tekkideni, sest boksisein on kõrge, seina ja lae vahel ka suht vähe ruumi, ning tekid boksiseinast alati võimalikult kaugele lükatud, siis kuuldatavasti on ta sellist nalja juba mitmeid kordi teinud, lihtsalt siiani teiste tekkidega. Not so funny vist nende jaoks, kes tekke reaalselt KASUTADA tahavad.

Kuna kisub jälle pikale, siis trennijutud jäävad praegu ära. Aga üldiselt olen enam-vähem rahul... leidsin youtubest mõned huvtavad treeningvideod ühest hobusest, kus on treeneri jutt peal ja ta meeldib mulle, sest räägib täpselt selliseid asju, nagu ma tahaks, et mulle trenni ajal öeldaks. AGA kuna miski ei saa olla ideaalne, siis kohati kuuleb ka tema suust "nose more towards you" blablablaa, kuid eks ma siis keskendun ainult sellele osale, mis mulle meeldib.