Tuesday, September 25, 2007

Kabjad korda!

Täna oli üks kordaläinud päev.

Esiteks sai Albatross endal kabjad ilusaks. Läksin hommikul Manxuga talli, värkisin esimesed kabjad ära. Kuna aega rohkem ei olnud, lippasin linna spordipäevale, peale seda koju ja rattaga talli. Siis tegin tagumised kabjad ka ära, peale seda läksin veel trenni ja õhtul rattaga tagasi. Nii et täitsa sportlik päev, millest kõige väsitavam oli ikkagi kapjade värkimine. Ma ei saa tõesti aru, kuidas seda on võimalik teha päev otsa. Sepatöö vist pole lihtsalt mulle. :D

Aga mul juba natuke sujub see paremini, esimest korda kunagi ammu proovides ei saanud üldse aru, kuidas, kust ja millega seda kapja siis töödelda tuleb, aga nüüd seekord värkisin juba kõik kabjad täitsa ise ära, koos juhendamisega, muidugi. Oh, küll ma jõuan ennast kiita. ;)

Trenn oli ka väga hea, tõi mind jälle mõistusele. Nimelt olid paar viimast sõitmist meil mitte nii õnnestunud - Albatross ei teinud midagi hullu ega polnud ka otseselt "halb", aga ei sujunud lihtsalt eriti hästi. Probleem on ka selles, et kui ta trenni alguses näiteks midagi nii hästi ei tee, kui tavaliselt teinud on, siis hakkan ma ise liiga üritama teda kuidagi ikka panna kõike hästi tegema, lõppkokkuvõttes aga lihtsalt segan teda seal seljas pusimisega. Selle tulemusena ei saa ta enam aru ka, mida ma temalt tahan ja lõpebki asi tohuvabohuga.

Seekord siis läksin sellise mõtlemisega trenni, et isegi kui ta kõike ei tee ootuspäraselt, siis las jääda - liigutan teda lihtsalt natuke. Ja loomulikult- niipea kui lasen tal rahulikult sääre peale edasi liikuda ja ise kontakti otsida, siis ta otsekohe teeb seda. Asi on ju alati ratsanikus! Ta ei saagi ju õppida ja areneda, kui mina mingit väikest eksimust seljas kohe muutma üritan hakata, selle asemel, et uuesti otsast peale alata ja lasta hobusel ise ennast parandada (mida ta kusjuures väga meelsasti teeb, kui võimalus anda).

Ma ei saa lihtsalt aru, miks mul sellised elementaarsed asjad meeles ei püsi. Neid kordi on nii palju olnud, kus ma teoreetiliselt nagu kogu aeg olen teadnud, mida "peaks" tegema, aga millegipärast teen ise ikka teisiti. Ja siis, kui miski muu ei aita, tuleb mingi hetk pähe äärmiselt briljantne mõte: "Aga äkki prooviks nii, nagu tegelikult sellises olukorras peaks tegema." Ja üllatus-üllatus - see aitab peaagu alati. :D

Ohjah, eks inimene (täpsemalt mina) on tõesti vahest imeliku mõtlemisega, kõige loogilisemaid asju sageli lihtsalt ei taipa. Ja samas, kui tark ja andekas loom on tegelikult hobune, kes peab minusugustega toime tulema. ;)

2 comments:

Lili said...

Hehe, nii hea, et sa ka ikka uuesti oma blogi kirjutama hakkasid:) Mõnus lugeda kohe:)

Ingrid said...

Eks ma nüüd üritan natuke ikka, nii kaua kuni viitsimist ja aega on. ;)