Tuesday, October 27, 2009

Jälle natuke parem

Albatross sai oma teise vaktsiinisüsti ka kätte. Lasin igaks juhuks hambaid ka vaadata, kuigi ei uskunud, et seal mingi probleem olla võiks. Ei olnudki teravad ega midagi, Siiboja ainult arvas, et tal võivad veel kasvada mingid hambad - kui hakkab imelikult söömise ajal käituma, siis peab uuesti vaatama. Aga see ei saa siis olla kõhnumise põhjuseks.
Õues ta ka üldse ei viitsi heina süüa, ainult otsib oma üksikuid kuivanud liblesid karjamaalt. Ei usu, et ta teisi hobuseid kardab ja sellepärast - alati on ikka mõned vabad heinahunnikud, kus kedagi ei ole + ta saab paljudega hästi läbi ja osade üle ka domineerib selles karjas.
Kui trennis käin, siis vähemalt natukenegi hoian teda alati sees, lasen heina/silo süüa ja hiljem kaera ka koos oma vitamiinide ja asjadega. Pmst praegu ta MINU arust pole enam rohkem kaalust alla võtnud, aga ei tohi ka... praegu pole veel otseselt kõhn.

Sadulapassija saab ka õnneks suht varsti tulla - eks näis, mis ta ütleb.

Trenniga ma jäin täna täitsa rahule (üle pika aja). Ja jälle muidugi sõltus kõik minust endast - kohe alguses võtsin eesmärgiks, et sõidan ta märguannete peale hästi tundlikuks ning siis jälgin, et ise neid jälle üle ei kasuta. Tundus, nagu ta oleks kohe trenni alguses mu plaanist aru saanud, sest ta reageeris superhästi kõige peale ja oli püüdlik. Tegelt ma arvan, et ta on alati sama püüdlik, lihtsalt ma ise jälgin ennast enamasti vähem, teen vigu ja õpetan teda seetõttu valesti käituma.

Igatahes ma püüdsin seda kõike jätkata traavis ja galopis - paar korda küll natuke läks käest ära, peamiselt seetõttu, et ta tähelepanu kadus minult ja ta lihtsalt PIDI vaatama mingeid inimesi või koeri, kes eemal liikusid. Siis on võimatu midagi teha. Või noh, ma pean ta tähelepanukuidagi tagasi saama, aga siis ei pea sellest imeõrnast sääresurvest või tasakaalumuutusest, millele ta muidu hästi reageerib. Sellisel juhul ma lihtsalt pean midagi natukene radikaalsemat korraks tegema, et ta taas keskenduks. Nt teen mõne järsema sääre eest astumise või surun ta korraks keskmisesse traavi vms. Alati igatahes sõidan edasi (või ka küljepeale), mitte ei võta tagasi. Ma mõtlen, et kui ma tingimata millegagi korraks liialdama pean, siis pigem säärega, kui ratsmega.
Igatahes, pika jutu kokkuvõteks - alguses võttis küll natuke aega, kuid lõpus läks ta päääris mõnusaks. Lihtsalt ise pidin kogu aeg ennast 100% jälgima, et ma ei muudaks oma märguandeid liiga tugevaks - siis toimis kõik. Isegi galopis sain ta vahepeal täiesti HEAKS. Seisu, sammu ja traavi piires tulid ka üleminekud lõpuks ühtlaselt välja.

Teine ruunapoiss on ka hoogsalt arenenud - nüüd traavitame juba rahulikult mõlemat pidi ringi, täna tegin juba rohkem kaheksaid ja suuri ringe ka. Kui juba sõitma hakata, siis ta on küll täitsa rahulik, ainult päris alguses, peale selgaminemist tuleb vahel mingil põhjusel pisike paanikahoog - see aga on ehk lihtsalt harjumise asi.

2 comments:

S_T said...

Kes Sul sadulat passima tuleb:)?

Ingrid said...

Kristin Kerem ka seekord.