Monday, January 25, 2010

Natuke Albatrossist ja natuke muust

Tänase ilmaga kannatas juba midagi teha, aga plats pole seekordsetele külmadele nii hästi vastu pidanud ja on kohati pisut kõva. Ahjaa, Albatross oli jälle karjamaa kõige kaugemas otsas, kuhu läbi lume sumbata päris väsitav on. Niisama nalja pärast proovisin teda kutsuda nagu too päev platsil, esialgu ta vaatas mulle lihtsalt kaugelt imeliku näoga otsa - et mida ma üritan? Njah, need asjad toimivad paremini siis, kui loomal on natukene (aga mitte liiga palju!) üleliigset energiat, mida oma soovil suunata võimalik on. Täna ta oli lihtsalt poolunes hobune karjamaal. Aga kui ma kahe meetri pealt proovisin, siis jalutas mu juurde, hiljem 10 meetri pealt ka. Rohkem ei proovinud.
Ma tean, et tema jaoks on niigi vahel pisut raske oma kaaslasi maha jätta, kui trenniminek on, seega ei hakka üle pingutama. See on osaliselt küll hea, kui platsil õpetatud asjad ka karjamaal samamoodi toimiksid, teisest küljest on ju karjamaa koht, kus ta puhkab ja saab oma "hobuseelu" nautida.

Platsil tegin peamiselt sammu, erinevaid harjutusi ja samm-peatus-samm üleminekuid. Proovisin saada ta:
- mõlemale ratsmele järgi sirutuma, erinevates painetes, erineva pikkusega ratsmega - õnnestus, ka peatuse ajal!
- kehast sirgeks nii sirgjoonel kui kaarsõitudel - ei õnnestunud nii hästi, ta on lihtsalt niiii osav oma kaela kõverdamises
- sammu aktiivseks, pikaks, aga mitte kiirustavaks - õnnestus. Vahepeal kui natuke erksamat säärt või stekimärguannet oli vaja, siis küll tõstis tempot, aga häälega kohe aeglustasin, mille tulemusena tempo langes, aga sammu aktiivsus jäi
- suulist õrna liigutamise peale mäluma - õnnestus väga vaevaliselt, st vahepeal hakkas, aga vahepeal lihtsalt hoidis tuimalt oma suud kinni, ei ühtegi liigutust pikka aega. See pani mind tõsiselt mõtlema. Proovisin üks päev käekõrval seistes ka sedasama - ja tulemus samasugune. Nüüd ma tahan seda rohkem jälgida - ma tean, et traavis ta hakkab küll kergemalt seda mäluma, sammus vahel hakkab, vahel mitte. Kummaline on aga see, et ma paljudel hetkedel tunnen, et ta nii mõnusalt hoiab eest kontakti - läheb järgi, kui vaja, tuleb tagasi kui vaja, suu vahutab ka õrnalt, aga... ta ei mälu suulist kogu see aeg. Ma ei tea, kas see on võimalik, või on mu enda tunne niiiiiiiii petlik. Ei saa olla ju. Ja ma ei saa aru, mis teda paneb suulist mäluma ja mis mitte... oma arust teen sama asja, aga ükskord on ühtemoodi, teinekord mitte.
- läheks õrna sääresurve eest aktiivselt ära - otsesuunas oli algusest peale hästi, külgedele mingil hetkel ta nagu unustab mõtlemise ära. Nt kui ma kuhugi keerama hakkan ja siis teda väljapoole astuma nõuan, siis tema on juba pähe võtnud, et ta nüüd keerab selles kurvis niis uure paindega ja teatud trajektrooi mööda ära ning ei pane tähelegi, et ma natuke midagi muud nõuan. Aga seda ei juhtu väga sageli, üldiselt reageeris hästi.
 - painutaks läbi kogu kere ühtlaselt - õnnestus (v.a need hetked, kui ta jälle oma kaelaga midagi vusserdab - siis loomulikult ei saa ta ÜHTLASELT paindes olla)


Lugesin ükspäev oma Taani blogi esimeste kuude osa ja päris huvitav oli kohati, nt

- kuidas mul kästi ühte mära voldi peal sõita nii, et ainult välimise ratsme ja säärega pöörad ning sisemise ratsmega midagi eriti ei vusserda. Ja ma ei saanud sellega absoluutselt hakkama, lihtsalt ei mõistnud, kuidas selline asi võimalik on. Üritasin ja üritasin ja lihtsalt mitte mingit edasminekut, väga masendav oli. Järgmistes trennides üksinda harjutasin edasi, siis hakkas midagi vaikselt ka looma. Praegu kasutaks ma ükskõik millise hobusega pööramiseks umbes 80% ulatuses välimisi märguandeid (või vähemalt prooviks hobust nendele reageerima panna), aga tol ajal ma ei kohe kuskiilt otsast aru saanud aru, kuidas see toimima peaks.
- peale esimest (või teist?) trenni, mis ma meie koolisõidutreenerilt seal sain, kirjutasin, et ta osutas mu tähelepanu mitmele veale, mis 100% minu arust seletavad ära mõned probleemid, mis mul Albatrossiga (enne välismaale minekut siis) sõites ette tulid. Nüüd ma olen 2 päeva üritanud meelde tuletada, MIS vead need konkreetselt olid, kahju et ma seda täpsemalt kirja ei pannud. :P Ma tean, et üks on painutamisevärk, ma nõudsin alati liiiiiga palju painet, muidu tundus nagu hobune oleks jäik vms. Ja seetõttu hakkas Albatross igal võimalusel õla/tagumikuga kurvides välja triivima, sest ta polnud füüsiliselt võimeline ennast nii palju painutama, kui ma vajalikuks pidasin. Aga see oli vaid üks viga ja seda olen ka parandanud... rohkem ma kahjuks ei mäleta :( Üritan veel ajurakke pingutada.
- ma ei saanud ühte omale õpetada antud hobust üldse toimima normaalselt, kuigi ta iseloomult polnud üldse probleemne, mõnus, hea, sõbralik hobune. Tal oli aasta varem tegelikult korraks seljas käidud, seega üsna esimestel tundidel sain sammu ja natuke traavi suurematel ringidel teha... aga kahe nädala pärast olime ikka täpselt sama kaugel. Ühe teise hobusega, kellega ma samuti olin algusest peale tegelenud, sõitis meie teine ratsutaja 2 korda!!! ja peale seda oli hobune nagu ümber vahetatud. Ma ei saanud aru, kuidas nii kiiresti on võimalik hobusele midagi õpetada, kui minu puhul 2 nädala jooksul ka mingit arengut ei toimu. Aga varsti sain selle hobuse ka mõnusaks ratsahobuseks ning peale väga paljude noortega tegelemist läks see aina kiiremini ja paremini - nii et selle koha pealt ma võiks isegi öelda, et see on lihtne, kui natuke rohkem kogemust on! :) Mida edasi, seda keerulisem muidugi, aga enamiku noortega on tõepoolest mõnus ja lihtne.

Veel oli põnevaid asju, aga neist vb järgmine kord. Ei saa ju Albatrossi blogi taanlaste poolt okupeerida.

Ning mis taanlastesse puutub, siis...

RIP Blue Horse Matine
Eks igal hobusel (ja ratsutajal) on oma head ja vead, aga väga silmapaistev paar olid nad Helgstrandiga kindlasti ning nende 2006 WEG sõit paljude lemmik! Selliseid hobuseid mäletatakse kaua...
http://www.youtube.com/watch?v=YAZFtzjjWBA&feature=related

4 comments:

Grete said...

Appii, nii nii kahju, matine oli lihtsalt lempar. Eesti uudistesaitidel veel seda ei leia isegi ma vaatan. Tõsiselt hea hobune oli :(

heli said...

Appi tõesti! Mis juhtus Blue Horse Matine`ga?

Ingrid said...

Oli koplis jalga väga halvasti vigastanud, nii et teha polnud enam midagi.

heli said...

:( RIP
Ja kuulsin täna ka teist väga kurba teadet ühe Eesti paljutõotava hobu kohta. Samuti oli tegu täiesti prognoosimatu õnnetusjuhtumiga. Nii kahju.