Albatross ja teised hobutegelased

Maastikule ei jõudnudki... lähimas tulevikus ikka proovin minna. Sõitsin siis hoopis muruplatsil, õigemini koplis, kus Linda juba pikemat aega oma varssa ootab.
Väga mõnus oli seal sõita. Mõni koht oli natuke künklik, aga sest pole hullu. Albatrossil oli küll ükskõik sellest, et me trenniplatsi vahetasime - võõras võib-olla oli natuke, aga väga kodu lähedal ju ning põhimõtteliselt kolmest küljest vaatasid hobused vastu, nii et tal polnud põhjust muretseda.
Sellisel piiramata alal sõites saab täpselt aru, kui hästi või halvasti hobune sääre ja ratsme vahel on - nt Rutsiga üks päev proovisin, see oli küll ilmvõimatu. Muidugi tal oli keskendumisega ka probleeme, aga siiski, liiga vara vist veel.

Aga ka Albatrossiga tahab harjutamist natuke, platsil olen ilmselt lasknud seintel veidi liiga palju tööd enda eest ära teha, laisaks läinud... Lõpupoole saime päris hästi koostööle. Samme õnnestus traavis pikendada ja paar viimased korda lausa nii, et ka lõpp ja tagasitulek säilis ühtlase ja ilusana.

Pikalt ei teinud, aga märjaks läks ta jällegi. Enne trenni veel kraapisin talt hoolega talvekarvariismeid maha, kõike ikkagi ei saanud (jaa, ta on väga hilise karvavahetusega). Peale trenni loputasin veega üle, et siis lasta tallis ära kuivada ning pärast uuesti õue vihma kätte viia - ma ei jõua oma tarkust ära imestada. Tegelikult vahepeal raspeldasin kapju ka, selle ajaga kuivaski ära. Mingil hetkel, kui mul parasjagu ta jalg põlvede vahel oli, kuulis/nägi tüüp enda taga mingit hullumeelset (olematut) kolli ja tema ehmatusega kaasnes minu lennutamine kaugele eemale. Õnnelikult läks, haiget sai ainult käsi, mis betoonpõranda ja minu vahele jäi. Väsisin seekordki täiega ära, aga saime kõik 4 ilusaks jälle.

Ravelliga galopis erilist edu ei olnud, aga traav oli küll lõpus juba pärispäris hea. Hakkame vist üksteisest tasapisi aru saama.