Wednesday, September 29, 2010

Ja pilte kah

Ma vägaväga loodan nüüd, et viimased nädalad on meid Albatrossiga kuhugi natuke edasi viinud. Vähemalt on ta olnud pisut teistsugune kui tavaliselt. Või noh, mitte nüüd totaalselt teistsugune, aga selline, et praktiliselt iga trenni käigus (mõnikord kohe alguses ja kergesti, mõnikord lõpupoole peale omajagu töötamist) olen ta siiski saanud enam-vähem selliseks, nagu olen tahtnud. On olnud väga häid trenne ja hetki ning on olnud selliseid keskmiseid, aga mitte ühtegi suuuuuurt tagasilööki ja tundub, et talle üsna sobib see, kuidas ma praegu temaga sõidan.

Kui aus olla, siis ega ma midagi keerulist pole väga teinud (nii et loomulikult talle sobib :D) - enamasti hästi aktiivsed, kuid mitte keerulised trennid. Keskendun tõesti ainult kõige tähtsamatele asjadele (et ta säärele tundlik ja kehast sirge oleks) ja siis vahel lisan natuke mingeid konkreetsemaid harjutusi, et liiga üksluiseks kätte ära ei läheks. Võimaluse korral käin ka põllul traavitamas, aga vihmased ilmad seda just väga ei soosi. Ja nüüd mul on enam-vähem selline tunne, et võiks jälle hakata natuke rohkem temalt nõudma - st hetkel on mingi alus olemas, kust edasi minna. Varem oli see aluspõhi vääga ebastabiilne, nii et üks trenn tulid ka keerulisemad harjutused päris hästi, aga järgmine päev lihtsalt ei saanud teda normaalselt suurel ringil galoppigi jooksma.

AGA.. kuigi hetkel tundub olukord mulle enam-vähem positiivne, siis ma igaks juhuks ei hakka liiga tagant kiirustama ja kõike-kõike proovima, mis pähe tuleb, vaid hästi tasapisi. Aga mõni pilt siis ka eelmisest reedest - kusjuures seegi päev oli ta päris mõnus. Võrdluseks kolm erinevat traavipilti:


Soojendustraav

 Veidike kõrgem hoiak trenni keskel

 Lõputraav, lõdvestamine. Võiks muidugi veel rohkem ette-alla joosta, aga siis ta kukuks 100x kergemini esiotsale, mida siin pildi peal veel õnneks juhtunud pole :)

Need on muidugi enam-vähem parimad pildid, mis ma leidsin, aga see oleks super, kui ma saaksin teda iga kell täpselt sellisesse nö raami sõita, nagu tahaksin. Vahel õnnestub. ;)
Galopp oli ka täitsa okei, isegi kontragalopis säilitas tasakaalu ning paremat pidi tulid pisikesed 10-meetrised voldid välja.

 Siiski, ma pean oma käsi rohkem jälgima. Jalgu ka, aga käed on olulisemad, nad peaksid enamus ajast ikkagi turjast võrdsel kaugusel asuma.



Ja trennipiltidel ei näe ta üldse nii SUUR välja kui karjamaal:
:P


Blogi venib küll pikale, aga paari sõnaga teistest ka. Sebastianist on samuti mõned pildid, aga ta tegelikult ei olnud sellel päeval oma parimas vormis. Üldse on temaga nüüd pisut keeruline. Alguses läks hästi kergelt ja kiiresti kõik edasi, aga nüüd on vaja hakata osaliselt õpitud asju kinnistama ja lihvima nii, et kogu aeg oleks hea. Ja see pole üldse nii kerge. Mõnes mõttes on ta küll hästi lihtne hobune, aga teisest küljest on palju pisiasju, mis vajavad parandamist.

Kõige raskem on samm, seal ta kohe üldse ei taha normaalselt liikuda. Ma ei tea, kas see ongi tema kõige nõrgem koht, või tal on lihtsalt mingi blokk veel ees ja ei suuda ennast üldse lõdvestada. Kuna ta liigutab pead iga sammu ajal vasakule-paremale päris märgatavalt (kuigi ma teen sammu 95% ajast vaba ratsmega), siis on võimalus, et see on tal juba varem ratsmekasutusest sisse tulnud (kuna teatavasti sammus on ratsmetega kõige lihtsam hobuse liikumist kogemata ära blokeerida) ja ta aja jooksul otsustab end ikkagi seal ka lõdvaks lasta. Tundub, et see võtab küll aega, aga sellisel juhul oleks vähemalt lootust kunagi head sammu saada, eks :)

Teine asi on see, et stekki ta ei salli ja läheb selle peale krampi, halvemal juhul viskab tagant üles. Ja päris keeruline on nii, kui ei saa säärt millegagi nö toetada vajadusel. Tegelengi sellega, et ta sääre peale tundlik oleks ning hääl on ka päris suureks abiks. Hästi kergeid ja õigel ajal antud stekimärguandeid ta juba vaikselt tegelikult aktsepteerib.

Kuna ta ise on veel ikkagi väga noor ja kogenematu, aga samas suht võimsa tagaotsaga, siis selliseid pilte on üsna raske leida, kus ta tagajalgade jõuga kogu oma raskust esiotsale ei lükka... :P Aga mõni siiski:



 Nojah, liikumine on sutsu teine ikka, kui Albatrossil :P





Ja kolmandaks siis Pirelli. Temast pilte ei ole, sest reedel ei jätkunud rohkem aega, aga mõned korrad olen siiski jõudnud temaga tegeleda ja täna jõudis siis asi nii kaugele, et istusin korraks isegi täitsa selga. :) Ja ta pole mul kordagi mitte millegi peale (sülitan kolm korda üle õla) paanikasse läinud. Alguses küll tatsus ringi ja polnud just superrahulik, kui ma sadulas igatpidi turnima hakkasin, aga ka mitte närviline - ebakindel lihtsalt. 3 korrast õnneks piisas, et ta seisma õpiks. Proovisin kõhuli sadulas olles teda ka liikuma panna - nüüd oli hoopis see keeruline. :P Paar sammu astus, aga eriti rohkem ei tahtnud. Eks näis, mis ta edasi teeb, võib-olla peaksin paluma kedagi appi eest hoidma, et oleks teda lihtsam liikuma (ja pärast uuesti pidama) saada.

Üldiselt on mu kõik praegused loomad vahvad ja tublid, millega ma selle ära teeninud olen? :)

5 comments:

Grete said...

Teid oleks lahe pildistada :) Mulle miskipärast meeldib Albatrossi välimus :D

Ingrid said...

Noo, sa võid vabalt meid millalgi pildistama tulla. :P

Mia said...

Hästi ilus on su hobune ikka! :)

Ingrid said...

Aitäh, aitäh :) Albatross on õnnelik.

e said...

Mulle ei meeldi nimesid nimetada üldse eriti - mistõttu ei ole ka otseselt nimetanud eriti hobuste, inimeste, tallide jne nimesid kunagi.

Treeneriks on Reet Jänes, kes on õppinud Inglismaal (võib-olla kuskil veel, kui ma nüüd ei eksi?) ja tema treeneriks oli Nuno Oliveira õpilane... Alles täna sain seda teada, üllatus oli suur... Enne seda teadsin teda juba paar aastat, kuna ta andis mu üpris lähedasele sõbrannale trenne ja too (samasugune klassikalise koolisõidu fanatt ja hobusesõbralik neiu, nagu ma isegi) kiitis teda alati väga.

Vot sellised lood.

PS - väga ilusad pildid!