Albatross ja teised hobutegelased

Nüüd vist on küll aeg midagi kirjutada. Praeguste noorte hobustega on ülitore olnud, v.a. viimasega, kellel pukitamine veres oli ja kes mulle taaskord tõestada suutis, et mina ja sellised hobused kokku ei sobi. Lisaks lükkas ta ümber mu endise arvamuse (mis on kujunenud välja eelnevate ei-suuda-kokku-lugeda-mitme kukkumise põhjal), et minu luud on purunematud. :) Ei ole siiski, tuleb välja.

Aga hoolimata suurest pettumusest üritan ka selle ajaga, mil mu rangluu kaheks tükiks on, midagi arukat teha ja... kirjutan hoopis nendest hobustest, kellega tore oli ja sellest, mida me nendega tegime. Ma ei suuda ilmselt kogu viimaste päevade jooksul saadud infot väga loogilisse järjekorda panna, vaid pigem kirjutan juppidena parasjagu sellest, mis meelde tuleb.

Üks kõige olulisemaid põhimõtteid kogu selle western-stiili (no seda võib ilmselt niimoodi nimetada) juures on see, et ALATI ON AEGA. See ei tähenda seda, et sa pead oma noore hobusega kõigepealt aasta aega maatööd tegema ja siis aasta aega sammu ja traavi jne - üldse mitte, sest hobuse võib nullist sadulasse panna ka nädala ajaga, kui kõik hästi läheb. Küll aga tähendab see seda, et iga liigutus, mis sa teed, on läbimõeldud ja rahulik ja mitte kunagi ei rabistata ühestki asjast pealiskaudselt üle - sest selline asi võib väga suure tõenäosusega hiljem probleeme tekitada. Tuleb oodata ära see hetk, mil hobune on rahulik ning seejärel tegutseda oma plaani järgi nii, et hobune ka jääb rahulikuks. Kui miski teda ärritab, siis peatu või astu samm tagasi, aga pole mingit mõtet sellise hobusega jätkata.

Teine väga oluline asi, mis eelmisega tihedalt seotud on, on MÕTLEMINE. Ma tean, tundub hästi tobe rõhutada seda, et hobusega tegeledes tuleb mõelda, aga miskipärast suurem osa inimesi ei tee seda, vähemalt mitte piisavalt määral. Kui hobune millegipärast ei reageeri nii nagu sa soovid, siis on sellel alati põhjus. Ja alati tuleb vähemalt proovida välja mõelda, mis see põhjus on. Kui noor hobune nt ei taha eriti valjaid lasta pähe panna, võib sellel olla miljon erinevat põhjust. Nii kaua, kui sa põhjust ei tea ja lihtsalt vastuhakust hoolimata neid talle pähe paned, ei toimu probleemi lahendamist. Või noh - kuidas võtta - jah, hobune mingi aja pärast laseb seda võib-olla kergemini teha, sest ta on loobunud vastupanu osutamisest, aga see on pigem märk alistumisest, kui sellest, et tal midagi enam valjaste vastu ei ole. Palju mõistlikum (ja probleemi lahendamiseks enamasti kiirem variant) on selgeks teha, kas asi on suulises (vale suurusega või kujuga, liiga lõdvalt või tugevalt põserihmadega kinnitatud, valu ja ebamugavust tekitav hambumusprobleemide tõttu vms), liiga pingul kukla- või ninarihmades, võib-olla ei meeldi talle tema silmade või kõrvade katsumine, võib-olla aga hoopis seostab ta valjaid nende panekule järgnevate tegevustega (suulisest sikutamine) vms. Võimalikke probleeme on lõputult, aga lahendamist vajab neid iga hobuse puhul tihtipeale ainult üks või paar.

Veel üks tähelepanek, mis minule kuidagi eriliselt meelde jäi - võib-olla sellepärast, et olen seda isegi täitsa teadlikult (peamiselt Albatrossi, aga vähemal määral ka võõramate hobuste puhul) kasutanud - on see, et ükskõik milline juht, eeskuju, sõber vms sa oma hobusele olla tahad, ei tohiks sellega kunagi kaasneda IGA tema liigutuse kontrollimist ja parandamist. See läheb võib-olla natuke vastuollu klassikalise ratsutamise (nt koolisõidu) põhimõtetega, kus sa pead olema võimeline hobuse iga liigutust kontrollima, aga... mina isiklikult üritan selles leida sellise kuldse kesktee ja usun, et tahtmise korral saab seda rakendada igasuguste hobuste puhul.

See tähendab nt seda, et kui ma oma hobust kuskil talli vahel puhastan, siis ta tihtipeale vahib ringi, nuusutab asju, mõnikord hakkab midagi lausa närima või sikutama. Kui ta lahtiselt on, siis olenevalt tujust võib ta ka vahel üritada paar sammu edasi või tagasi astuda. Ja ma lasen tal seda kõike teha. Niikaua, kui ma tean, et ta on valmis mind vajadusel kuulama ja reageerima, ei häiri mind see, kui ta natuke "omi asju" ajab selle asemel, et käituda täpselt nii nagu antud olukorras temast võib-olla oodata võiks (st et hobune seisab kivikujuna ühe koha peal, kuni ta puhas ja saduldatud on).

Kui me siin praegu noori saduldame (teeme seda enamasti maneežis, nii et hobune ei ole kuhugi kinni seotud, vaid lihtsalt päitsetega nööri otsas), siis ka nt kunagi ei karista seda, kui ta sadulavöö pingutamise vms ajal sammu siia-sinna astub. Väga tihti nad teevadki lihtsalt väiksest ebamugavusest need paar sammu ära ning jäävad seejärel ise seisma. Kui aga esimese sammu peale kohe päitsetest haarata, lisab see veelgi ebamugavust ja survet, mille tagajärjel hobune kohe kindlasti ennast turvalisemalt ega paremini tundma ei hakka - ja jällegi on alus pandud uuele probleemile, hobune võib hoopis saduldamise ajal kramplikuks muutuda, hakata ennast õhku täis tõmbama vms.

Lisaks veel see, et kui sa kogu aeg hobusega nn pisiasjade kallal ei nääguta, siis võtab ta sinu ütlemisi ja keelamisi palju tõsisemalt. Ausõna, see on nii. See toimib küll täpselt nagu laste kasvatamise puhul :P.

Praeguseks sai jaks otsa, aga... ma loodan, et jutt jätkub mõni päev.