Suve keskpaik juba käes, hobused (osa neist vähemalt) on ennast nüüdseks üsna mõnusalt ümaraks söönud ja üldse on mõnus olla, kui putukad välja arvata, aga neid peletab vahel eemale vihm. Päev (ja öö) otsa karjamaal olemine aga vast kurnab ka natuke, viimasel ajal jääb Albatross tihtipeale magama, kui ta enne sõitmist boksi toon. Tallis pole seda kuuma päikest ja palavust ning kui keegi veel samal ajal harjaga üle keha sügab, siis on ju päris hea tukkuma jääda. ;) Seda on päris naljakas vaadata - silmad on poolpilukil, pea langetatud umbes turja kõrgusele ja mokk ripub niisama. Võin tal neil hetkedel näiteks kõik hambad üle vaadata või isegi porganditüki moka sisse pista, teda ei häiri miski, magab edasi. Siis kui ma mingi hetk ta üles äratan, leiab suust midagi maitsvat ja vaatab arusaamatu näoga ringi. :D

Trennidega on nii ja naa, Albatross on endiselt tubli, iseäranis hästi on meil viimasel ajal hakanud galopid sujuma - jalavahetused traavi kaudu tulevad enamasti välja, 20-meetrisel ringil saab kontragalopiga ka täitsa hakkama. Suudan tal aina rohkem seda sammupikkust kontrollida, see omakorda aitab hüppetrennides kaasa. Viimases hüppetrennis tõrkus ta mul esimest korda, jäi lihtsalt ühe lainelise takistus ees viimasel sammul seisma. Aga pole hullu, ma lihtsalt ise ei osanud sellega arvestada, et ta midagi sellist võib teha, järgmist korda juba valmistusin varakult ja kuigi Albatross korra üritas blokkida, siis minu edasiajamise peale hüppas ikkagi kohapealt üle (see polnud õnneks ka kõrge takistus). Edaspidi ületas nii selle kui teised tõkked ilma probleemideta.

Veidi kurb on aga see, et treener kelle õpetused mulle siiani kõige rohkem tundusid sobivad, lahkus meilt ja nüüd olen jälle nö omapead. Samas, viimasel ajal sõitsin nii võiteisiti praktiliselt kõik trennid üksi, nii et sellist äkilist ootamatut muutust ei tule, aga põhimõtteliselt ikkagi. Eks näis, võib-olla tuleb keegi tema asemele. Niikaua siis jällegi vaikselt sõidame omaette ja üritame kahekesi koos ikka edasi areneda. :) Mõlemad ju oskame teineteist pisut õpetada.

Ma lihtsalt ei tea, kuidas ilma temata hakkama saan.

Uus tase treileris käimisega ja niisama arenev hobune :)

Üleeile toodi treiler maneeži (väljas oli jube tuuline), et Fallyt seal käima õpetada. Nad tahaksid võistlustel käia, aga saavad hetkel ainult suure hobuautoga, sest treilerisse hobu ei lähe. Ma mõtlesin, et kasutan ka juhust ära ja proovin Albatrossigi, sest kui treiler õue peal ilma autota seisab, siis ei saa hobust peale panna. Tema treilerisse õpetamine lõppes meil juba eelmise aasta sügisel ja sellest ajast peale pole me seda teinud (va Kurtnasse kolimine, see läks päris hästi :)) ja ei lootnud eriti palju, aga ta tuli üsna kohe peaaegu sisse. Tagajalad jäid küll veel rambile, kuid ma ei hakkanud rohkem teda tagant sundima, parem ikka tasapisi tegutseda. Kiitsin ja tulime ära. :)

Kuna Fallyt aga päris sisse veel ei saadud, siis pandi treilerile toed alla, et auto ei peaks kogu aeg ees olema, ja jäeti treiler veel mõneks ajaks maneeži. Eile, kui tallis käisin, oli see veel seal ja proovisin jälle. Seekord aga tegime nii, et Albatross läheb ise sisse, esimesena. Ma ei uskunud absoluutselt, et ta nõus on, aga kuna tal käekõrval igasuguseid käsklusi olen harjutanud, siis peaks nii või teisiti neid millegi keerulisema peal testima. Ja täitsa lõpp, läkski sisse. :D Alguses küll umbes ainult poole peale, nii et ta mind nägi veel kõrvalt, aga pärast saime ka täiesti sees ära käidud. Ma isegi seda poleks talt esimese korraga nõudnud, ma lihtsalt jätkasin selleks, et ta veidi kauem seal paigal seisaks, sest esialgu tagurdas kohe välja, kui kiitmise lõpetasin. Hiljem aga tuli välja alles siis, kui selleks käskluse sai ja oli nõus täitsa lõpuni sisse jalutama. Ja seda teeb Albatross - hobune, kes varem polnud nõus sammukestki treilerisse minema ja sai sellega reisides üsna halvad kogemused mälestuseks. Ta on lihtsalt kõige tublim hobune! :)

Teine asi, mis maneežis meid kohutas, oli suuuuur valge kile, mis oli kaeratoomisest sinna jäänud. Kõigepealt käisime sealt suure kaarega ümber. Siis aga lasin ma Albatrossil sellest üle minna. Puhises veidi ja siis hüppas. :P Teise korraga hüppas juba vähem ja kolmandast korrast alates jalutas üle. :)

Trennis oli ta ka supermõnus, ei olnud meie tüüpilist esiotsale vajumist ja Alba kandis ennast rohkem ise, samas jäädes ilusasti kontakti. Galopis oli ka hää, kuigi seal jääb taguotsa aktiivsusest veidi puudu. Tegelikult, ta isegi astub suhteliselt keha alla jalgadega (nii palju kui piltidelt-videotelt olen vaadanud), aga vist ei suuda veel ennast siiski piisavalt hästi tasakaalustada, nii et esiots muutub ikkagi raskeks. See eest tegi aga probleemideta mõlemast jalast ka kontragaloppi, paar korda tulime mingit maalatti ka, aga vähe, sest nädala sees tegelesin nagunii sellega üks päev rohkem.

Veidike hüppame ka. :) Selliseid madalaid ja kehva tehnikaga. :D

Ja lõdvestav traav peale trenni...

Mõnus suvine elu

Ma polnud päris mitu päeva Albatrossiga korralikult sõitnud (ainult maastikul jalutamas esmaspäeval), aga ta oli hea. Ka tänane trenn oli rohkem selline "niisama", tegime mingeid harjutusi ja ega ma talt väga miskit ei nõudnud, ennast jälgisin rohkem. Tunni lõpus aga hüppasime pisut, natuke jäin ise vahepeal hooletuks, ei hoidnud teda ilusasti sääre ja ratsme vahel, nii et mõne lati peal kobistas või vingerdas kahe takistuse vahel, aga lõpus oli täitsa okei. Kui ma ise ennast jälgida suudan korralikult, siis suudab Albatross ilusalt hüpata ka. ;)

Kuigi ta praegu on ratsastuse poolelt mõnus, pehme ja paindlik igat pidi, siis ikkagi peaksin mingi päev sellele ka trenni pühendama, et see samamoodi säiliks. Ja edasi areneks. ;)

Viimasel ajal olen ma suhteliselt palju Albaga ka niisama käekõrval ja lahtiselt maneežis tegelenud, ratsutamisele mõnusaks vahelduseks (mitte et ratsutamine poleks mõnus). Vahelduseks võiks ka ju kordetada vms, aga see tundub veidi mõttetu, sest kordel ma talle eriti midagi juurde praegu ei oskaks õpetada lisaks sellele, mida ta juba oskab. Ja kui trenni tahab teha, siis on ratsutamine parem kui korde. Nii et proovime pigem käekõrval miskit juurde õppida, mõlema jaoks huvitavam ja kasulikum.

Suur muutus, mis sellise tegelemise käigus silma on hakanud paistma, on see, et enam ta ei trambi üksi maneeži jäädes närviliselt ukse juures, vaid liigub ringi, nuusutab uusi asju üle, pöörab mulle tähelepanu, kui temaga tegelen jms, on üldse palju lõdvestunum ja rahulolevam.

Võimalikult palju ülejäänud ajast viibib ta õues, ise ma üritan tavaliselt ka kohe peale trenni ta tagasi karjamaale või jooksukoplisse viia, mis ta ikka niisama tallis istub. Öösiti on ka õues, nii et põhimõtteliselt kogu aeg, aga mul on nii hea meel selle üle :P. Ma mõtlen küll, et kui teda alati karjamaalt söömast ära toon trenni ajaks või niisama tegelemiseks, siis ta varsti enam eriti ennast kätte ei taha anda (tunnihobuseid peab vahel päris pikalt püüdma), aga siiamaani pole tal veel selliseid mõtteid tulnud. Mu eesmärk on siis teha trennid ja tegelemised nii meeldivaks, et ei tulekski midagi sellist pähe. ;) Kuigi, Albatrossi jaoks on vist raske midagi meeldivamaks teha kui seda on söök. :D

Mingi päev sadas vahepeal isegi päris tihedalt vihma, aga mina, kuri inimene, ei lasknud ikkagi Albatrossil tallis olla ja viisin ta koos Lohega (kes kohe ÜLDSE boksis olemist nagunii ei salli) koplisse. No sadas küll vihma vahepeal, aga neil oli nii lõbus! :D Palju huvitavam, kui boksis konutada. Pealegi, ega nad suhkrust pole, et väikse vihmaga õues ei saa oldud.

Fotokal pole vihmast nii ükskõik, kui hobustel, nii et piltide kvaliteet on nagu ta on.

Lohe on alati nõus Albale sõbralikult lõuga andma. :P

Märg ja sopane, aga ikkagi armas. :)

Palju uut

Pole jälle kaua kirjutanud ja meil on nii palju uudiseid, et ei teagi, kust alustada.

Oleme Albatrossiga nüüd vaikselt hakanud ka hüppamist õppima ning paari trenni jooksul mõningaid madalaid takistusi ületanud. Kuna see kõik on väga uus värk, siis eriti kommenteerida ei oskagi veel. Päris alguses tundus, et ega ta oma jalgu eriti üle lattide tõsta ei viitsi, tegi lihtsalt suuremaid jooksusamme ja kolistas ka ikka pisut. Nüüd paar viimast korda aga on ta vist asja pisut paremini käppa saanud ja nüüd hakkab juba hüppama küll. Väga madalad latid mõnekümne cm kõrgusel ongi talle vast rohkem kavalettide moodi, aga kui umbes poole meetrini tõsta kõrgust, siis saab isegi suur Albatross aru, et see vajab midagi enamat, kui kõrge samm. Ja hüppabki.

Alustame ikka tasapisi, aga üritame parimat. Tähtsaim on minu arvates praegu just see, et ta läheks takistustele peale ühtlase ja hea tempoga, ei üritaks mööda joosta ega tõrkuda. Selles suhtes on Albatross parim hobune, sest ta on alati püüdlik ja kui ratsanikust õigesti aru saab, siis just seda ka teeb, mida küsiti. Küll see vägev hüppetehnika tuleb aja jooksul, kui ta tulema peab. ;)

Aprillikuuse jäid veel väiksed omavahelised koolisõiduvõstlused, samuti esimest korda Albatrossi jaoks. Päris naljakas oli, kuna tema arust olid kohtunike lauad ja nende ette paigutatud latid ikka päris kollid. Esimest korda nendeni jõudnud, otsustas Alba otsa ümber keerata ja tuldud teed mööda tagasi galopeerida. Järgmist korda proovisin sammus sealt mööda minna, siis piirdusime mingisuguste uhkete traavielementidega külje poole. :P Eks ta vahtis neid latte terve skeemi ajalgi, kuid suutis niipalju rahuneda, et saime ikka läbi sõidetud. Arvestades neid trikke, ei lootnud ma just kuigi palju pukte saada, aga õnneks ületasime mu ootusi ja kokkuvõttes jäin täitsa rahule. ;) Esimese võistluse kohta käib küll.

Tõsi küll, nii elementaarseid asju nagu latid ei tohiks nii palju karta. Sellega peab tööd tegema. ;)

Maastikul oleme ka nüüd käinud, kuigi tahaks rohkem. Esimest korda oli ta üsna energiapomm, tahtis ainult kogu aeg minna, samas jäi ilusasti kontrolli alla ega hakanud üleliia närvitsema. Viimati aga, kui käisime, olin lausa uhke tema üle, sest me tulime esimesena suurest kraavist läbi, vesi oli ka põhjas ja puha. Kõlab võib-olla naljakalt, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi, aasta tagasi oleks ta võib-olla suure vaevaga teiste järel sealt läbi tulnud.

Veidi kõhnaks on ta kevadeks jäänud, nüüd küll veidi juba parem kui eelmine kuu. Nüüd on neil karjamaal ka palju süüa, sees olles on tal kogu aeg hein ees. Teisel karjamaal, kus eriti rohtu pole ja kus nad öösiti nüüd viibivad, on samuti heinarullid. Kaera saab päris korralikult ja suhkrupeeti veel lisaks, nii et peaks küll olema, millest omale ribidele midagi peale kasvatada. Aga üldiselt on ta kuidagi palju hobuselikum, 4-aastane nüüd ju ikkagi ja näeb kohe täiskasvanum välja. ;)

Ilus!

Väike paus ja uue hooga edasi

Ma olin ise peaaegu nädalakese haige, nii et Albatross jäi veidikeseks omapead. Õigemini, muidu oleks jäänud, aga kuna samal ajal oli koolivaheajalaager, siis üks tüdruk hoopis sõitis temaga paar korda. Mul on kahju, et nii haige olin, et isegi talli minna ei saanud, oleks väga tahtnud näha teda kellegi teise all sõitmas. ;)

Kuna ma ise temaga kogu aeg sõidan, siis olen juba harjunud ja tean, mille peale ta kuidagi reageerib. Kuna aga ta on esimene minu õpetatud hobune, siis tahaks mingit tagasisidet, milline ta teistele ratsutajatele tundub. Enamus neist, kes siiani ta seljas on käinud, on seal ainult paar minutit olnud ja ainsaks kommentaariks, et tal on loopiv traav. :D Aga midagi rohkemat...? Ei teagi.

Igatahes, poiss on väga mõnus. Nüüd juba umbes kuu aega ilma treenerita, päris jube mõelda. :P Aga praegu pole meil seis mu arust sellest hoolimata kehv, ma ise olen nagu leppinud, et pean siis ise hakkama saama, kui treenerit pole ja võib-olla see teistsugune suhtumine on ka aidanud. Igatahes koostöö sujub, viimased paar trenni vähemalt on mulle meeldinud. Mingi osa trennist teen talle tuttavat tööd (selle all pean silmas traavis volditamist ja muudsugust painutamist, millega ma enamasti suurema osa trennist tegelen - liiga palju ehk isegi) ja mingi osa üritan vähe teistsuguste harjutustega täita, kui mul miskit pähe tuleb. Ei midagi erilist, aga siiski. Eile harjutasime näiteks pisut galopis enne latti sammude sättimist, täna proovisime lihtsamaid kaari kontragalopis ja jalavahetusi traavi kaudu.

Albatross on hea ja järeleandlik, ainult meie kõverus annab jälle tunda, kõigil sirgetel peab palju vaeva nägema ja ka kaarsõitudel kisub ennast vahel natuke valesti kuskilt. Aga selleks me harjutamegi, et meistriteks saada. :)

Palju õnne, Albatross!

Täna on Albatrossil siis sünnipäev, poiss on nüüd täpselt neli aastat täis.

Kui mõtlen sellele, kui noor ta tegelikult on, siis pole mul küll õigust vinguda selle üle, et ta mingeid teatud asju veel ei oska, sest ta on nii-nii tubli! Mul on temaga väga vedanud. ;) Mingi kingituse tahtsin ka talle välja mõelda, aga avastasin, et meil on nagu kõik olemas, mis vaja. Ja tal endal nagunii vist kingitustest üsna ükskõik, kui välja arvata porgandikuhi, mille ta ka kindlasti täna saab.

Meil oli vahepeal paar päeva väike mure jalgadega, Albatross jooksis kuidagi kangelt veidi. Traavis oli rütm hoopis teine ja galoppi tundus tal olevat hoopiski ebamugav joosta. Ma ei teagi täpselt, mis seda põhjustas, kõrvaltvaatajad ei pannud üldse midagi tähele, aga ma ju ometi tean, mida seljas tunnen. Igatahes, see mure kadus sama kiiresti, kui tekkis. Mul on väike teooria küll, mis võis põhjuseks olla, eks ma kontrollin seda. Peaasi, et nüüd kõik korras.

Poiss ise on jätkuvalt tubli. Ta on aja jooksul tunduvalt julgemaks ja enesekindlamaks muutunud. Üleeile näiteks ei läinud me otse maneežist talli, vaid õue kaudu ringiga. Juba pime oli, väljas polnud ühtegi teist hobust ja Albatrossiga ei ole ma veel sealpool talli ja maneeži käinud. Lisaks oli koer kõrval aias väga närviline ja klähvis meist paari meetri kaugusel. Albatross ei teinud aga teist nägugi, kõndis rahulikult kõrval ja uudistas ringi. :P Aasta tagasi oleks ta sellise asja peale tuhatnelja kuhugi poole ajama pannud.
Kui temaga talli lähedal ringi jalutan, siis tahab ka ise iga nurga ja eseme üle nuuskida, pole sellist võimalustki, et ta millestki suure kaarega hirmu pärast mööda sooviks minna.

Vaatasin eile esimesi pilte Albatrossist ja Prexust, nende saabumise päeval tehtud. Albatross oli ikka eriti väike. Okei, tegelikult turjakõrgus oli ainult paar cm madalam kui praegu, aga nägu ja keha ja kõik muu oli täitsa tite oma. Nüüd on ta juba täitsa hobune. :)

Päevad läbi õues

Ja jälle kord sai Albatross talli vahetada. Seekord küll õnneks ainult paarsada meetrit kaugemale, nii et maneež ja muu ümbrus on enam-vähem sama. Praegu neil on mitme peale mingi hiiglaslik boks, mis aga kohe ümberehitamisele läheb - siis ma jälle ei tea, kuhu ta läheb. :P Ehk ei saa sellest liigne hobuse siia-sinna solgutamine. Aga sõbrad on ju kogu aeg lähedal samad ja Albatross ei paista küll muutuste pärast stressavat eriti.

Kolisid nad muidugi ikkagi selleks, et oleks paremad tingimused. Maneež on nüüd kohe talli küljes, ei pea õuest läbi minema, ja mis kõige tähtsam, nad on hommikust õhtuni väljas! Ei ole mingit koplite jagamist, et mis kellast keegi õue tohib minna, vaid kohe peale hommikusööki lähevad kõik välja ja õhtul umbes 7 ajal tuppa. Kui trenni lähen, siis tuleb tunnike varem. Paar torikat on meil täitsa vabapidamisel, Albatross saaks oma hea tervise ja karvkattega ka ilmselt seal hakkama (passi järgi on ju temagi torikas), võib-olla lähebki millalgi. Ainult trennide suhtes meeldiks mulle praegu, kui ta siiski tallis oleks, sest oma kasukaga läheb ta siiski suhteliselt kergesti niiskeks ja õhtuti pole mul ka aega teda lõpmata kaua kuivaks jalutada. Samas jälle tegelikult ootan juba seda aega, kui hobused hakkavad ka öösiti karjamaal olema. Siis on neil mõnus elu. ;)

Olen nüüd paar nädalat üksi (st ilma treenerita) sõitnud, aga Albatross on praegu väga okei. Kui ma ise korralikult keskendun ja mõtlen sellele, mis seljas teen, siis saame mõlemad hästi hakkama. :) Samas on meil olnud mõni eriti kehv trenn ka siis, kui treener olemas, nii et ma mõtlen, et see polegi võib-olla kõige olulisem. Muidugi on kindlasti vahepeal vaja õpetamist ja kommenteerimist jms, aga lihtsalt, üksiku trenni seisukohalt see ei oma nii suurt tähtsust. Ma ju tegelikult tean küll ise, mida temaga tegema pean ja kuidas sõitma, lihtsalt pean paremini oma "teadmisi" praktiliseks muutma.

Eile sõitsin täitsa üksi maneežis - esimest korda vist üldse, kui terve trenni jooksul kedagi teist sõitmas ei olnud. Mõtlesin, et ehk Albatross läheb veidi närvi ka, aga ei. Vahepeal võib-olla jälgis mingit krabinat hoolikamalt kui tavaliselt, aga rahulik oli sellest hoolimata. Kuna ma natuke kartsin, et äkki siiski muutub närviliseks, siis algusest peale tegin hästi palju tööd selle kallal, et ta ennast korralikult lõdvestaks ja tänu sellele ta muutus nii mõnusaks, et pole kohe tükk aega nii head trenni olnud. :)
Ainult galopis oli ta kuidagi veider, vasakust jalast ei tahtnud sugugi minna, kuigi ta viimasel ajal teeb seda üsna korralikult ja seekord oli ka traavis eeltöö hea. Kui lõpuks läks, siis tundus, et hästi vaevaliselt jooksis, paremat pidi sama lugu. Ma ei saanud päris hästi aru, millest see oli, ja kuna kedagi kõrval vaatamas ka ei olnud, siis piirdusingi ainult paari tõstega seekord. Eks vaatab, kuidas järgmine kord on.
Selle eest harjutasime sammus sääre eest astumist ja traavis õlad sees liikumist, mõlemat pidi tuli välja. Traavis olen ka pisut sääre eest astumist proovinud, ta teeb küll, aga tagumik jääb natuke maha ja selle paika saamisega on mul natuke tegemist.
Veel on arengut märgata (seda küll juba varem, kui eile) pööretel esiotsal. Kui ta varem parema sääre eest ei osanud/tahtnud oma tagumiku eriti õiges suunas nihutada (sellepärast võib-olla ka mahajäämine sääre eest astumisel?), siis mingi hetk hakkas ta seda lihtsalt äkitselt tegema. :P Vajab veel harjutamist muidugi.

Ja muud vist polegi praegu. :)

P.S. Seda ka veel, et Albatross on ikka viisakas. Mõtlesin eile, et kuhugi sopa sisse nagunii ei lähe, seega panin ratsasaapad ja mingeid kummikuid ega miskit talli kaasa ei võtnud. Siis aga tuli meelde, et Albatross on koplis, mille väravaesine on täielik mudaauk. Aga ma ei pidanud kaua aru pidama, sest poiss taipas vist ise, et ma muda sisse ei taha minna, seega tuli ilusasti ise täitsa värava juurde vastu, nii et ma pääsesin puhta ja kuiva jalaga. ;)