Täna käis meil külas sadulapassija. Ütles, et Alba eelmine sadul, ehk see millega ta siis umbes 2 aastat trennis käis - alguses minuga, siis teistega - oli talle väga kitsas olnud ning need punnid olid siiski suuremalt jaolt põhjustatud sadula pressimisest, mitte halvast puhastamisest. Ma veits kartsin seda isegi, sest need olid just ja ainult kahel pool selgroogu, mitte mujal. Kui ma kunagi ammu-ammu oma targa peaga sadula sobivust vaatasin, siis oskasin tähelepanu pöörata ainult sellele, et turja kohal ruumi, aga mitte sellele, et kogu selja ulatuses selgroog ka külgedelt vaba oleks.
Teine mure on selles, et mõlemal pool turja, kust peaksid seljalihased hakkama, on temal hoopis lohud. :P See on vist mingil määral ka tingitud sellest, et eelmine sadul takistas tal õla liikumist (ilmselt on seda ka lihtsalt liiga ette tal pandud vahel) normaalselt ja siis ta ei saanud ennast lõdvestada ning sinna seljale neid lihaseid treenida.
Õnneks see sadul, mida ma praegu ise need paar korda olen kasutanud, pidi hetkel isegi okei olema, ainult et padja pean voltima kahekordselt ning panema ainult sadula esiosa alla. Kuna turja ümber eriti lihaseid pole, siis õigesse kohta pannes kipub sadula esiots allapoole vajuma ning tagaosa tahab õhku tõusta. Ma mõtlen, et paljudel hobustel, kellel pannakse sadulad liiga ette õla peale, võib see probleem olla - sest kui ma selle sadula Albal ettepoole panen, kus turi juba kõrgem, siis seisab see väga ilusasti tegelikult paigal, ainult et jääb õlgadele ette. Igatahes see padi siis aitab sadulat tasakaalus hoida ning samas jätab õlgadele rohkem ruumi liikuda ja seda Albal hetkel just vaja ongi.
Siis joonistas ta veel paberile Alba turja ja selja nö skeemi ja näitas, kui palju peaks lihast nendesse lohkudesse kasvama, see oli oma 3 cm või rohkem mõlemalt poolt. :P Sõita soovitas ta peamiselt pikkade sammudega rahulikus traavis, nii et hobuse pea on allpool turja - niiviisi liikudes ta treenib kõige rohkem neid vajalikke lihaseid. Ta ütles, et võib ka mingeid kumme vms kasutada, et lihtsam oleks. Neid aga meil tallis pole, on ainult külgratsmed ja libisev, neid ma vähemalt seljas olles kasutada ei taha, seega hiljem sõitma minnes ma mingit abivahendit peale siiski ei pannud. Jõudsin aga otsusele, et pole vajagi, kuna Alba suht toimis. :) Kui ta eile hakkas ette-alla ise otsima alles peale galoppi ning seda ainult vasakutpidi, siis täna hakkasin kohe alguses sellega töötama ja seda nõudma. Natuke aega läks, aga peagi hakkas ta pihta saama, mida tahan, ning sai mõlemat pidi joostud, nina põlvede kõrgusel. :) See ei olnud seal muidugi ühtlaselt ja kogu aeg - vahepeal ma pidin hullult kaua märku andma ja siis ta lõpuks niimoodi suht järsku tõmbas pea alla (peamiselt oli see paremat pidi muidugi), nii et see pole ikkagi 100% õige, aga vahepeal hoidis ta ennast niimoodi jupp aega ja oli samas ilusasti kontaktis. Kuna ta põhimõtteliselt siiski tegi suurel määral, mis ma tahtsin, siis arvan, et mul pole vaja ka järgmistel kordadel talle midagi külge panna. Ainuke asi, et kui ma mingi päev sõitmise asemel kordetada tahan, siis vb tasub külgratsmeid proovida - kordel niisama ta küll ennast iseenesest lõdvestama ei hakka, ma kardan. :P
Ahjaa, mis sadulasse veel puutub, siis ta ütles, et tal on praegu kaks koolisõidusadulavarianti, mida ta arvab, et võiks sobida - kui ta need millalgi enda kätte saab (üks Niidust ja teine Rahulast vist), siis tuleb uuesti ja saame proovida. :)
Aga egas midagi, eks me hakkame siis Albaga seljalihaseid nüüd kasvatama, nii kuis jõuame. Kui kasutada sobivat sadulat, siis ehk aja jooksul ta saab ka neist punnidest (mis on küll palju väiksemaks läinud, kuid siiski täiesti tuntavad veel) lõplikult lahti.
Monday, July 20, 2009
Sunday, July 19, 2009
Pisike areng siiski
Täna raspeldasin Albatrossil natuke kapju - tal mingi 3 nädalat tagasi värgiti, aga juba hakkas paarist kohast natuke välimine kabjasein nagu pragunema ja murduma äärest. Kuna see oli hästi-hästi vähe, siis sain oma arust päris ilusasti korda, nii et nüüd näeb jälle ilus välja. Tegelt oleks võinud umbes nädal tagasi juba raspeldada, sest esikabjad võiks nt pool cm isegi lühemad veel olla, aga siis ma olin kahjuks alles Taanis. :P Võib-olla pean omale enda raspli muretsema (praegu kasutsin talli oma, aga kui ma ära kolin sealt...), et saaks värkimiste vahepeal ise natuke lihvida sealt - kui tal niisama jätta värkimiste vahele nt 2 kuud, siis on see liiga palju - selleks ajaks tal juba ääred purunevad ja narmendavad ja ühel tagumisel kabjal on lõhe ka, see hakkab laiemaks minema, kui servad liiga pikad.
Trenni olen ka teinud, 2x vist vahepeal - reedel ja täna, laupäeval puhkas. Ta on nende 3 trenniga, mis meil olnud on (kõik kuni 20 minutit pikad :P) isegi täitsa arenenud natuke - täna oli mõnel hetkel vasakutpidi traavis juba enam-vähem, kuigi tihti muidugi ei olnud ka. Paremat pidi oli kehvem, aga pole hullu.
Täna tegin ühe galopitõste ka mõlemale poole - galopp oli küll täitsa pahaaaaa. Ses suhtes, et ta on seljast ülikange ja nagu kukub põntsuga vastu maad igal sammul. Ma ei mäleta, kas ta oli vanasti ka selline. Ma loodan, et mitte - siis annab seda ehk kergemini parandada. Seega midagi erilist galopis ei teinud, lasin poolistakus mõned ringid lihtsalt, eks sellega tuleb kaaaa hakata vaeva nägema. Aga seda on võib-olla lihtsam väljas harjutada, seal on veidi rohkem ruumi, et lasta tal vabamalt ja hea tempoga joosta, et tal natukenegi lõdvestuda lihtsam oleks.
Peale galoppi aga lõdvestas ta vasakule traavis superhästi! Ma poleks seda oodanud. Ma ei tea, kas tal on vb see komme olnud juba grupitrennidest - ses suhtes, et ta lihtsalt PIDI peale galoppi kaela sirutama ja siis sikutas ratsme käest :P - aga mul ükskõik, sest ma lasin tal ise sinna ette-alla minna, mitte ei lasknud ratsmeid sikutada, nii et mu jaoks oli see suht hää. Võttis enam-vähem ilusti kontakti ka samal ajal, nii et ma sellega olin hästi rahul. Natuke stabiilsust vb tahaks veel. Parematpidi muidugi oli teine lugu, aga ma sellest suurt numbrit ei teinud, lõpetasin trenni hästi.
Homme tullakse Albat vaatama, seoses sadulaotsingutega. :) Passija vist tuleb seekord ainult hobust vaatama ja siis... eks näis, mis edasi saab. Igatahes asi liigub ja mul on lootust varsti talle sobiv sadul leida, jei! :) Ma olen nüüd otsustanud, et kui peaks leiduma sobivat, siis ma ikkagi eelistaks koolisõidusadulat. Laupäeval Raikküla võistlustel hakkasin mõtlema, et hmm, tegelt oleks ju ülilahe ka parkuure sõita ja vb võistleda vahel, ja noh - ühesõnaga, et mulle meeldiks see ka, AGA... ma jõudsin järeldusele, et Albatross ei ole selleks siiski õige hobune. Takistussõiduks siis, ma mõtlen. Mitte, et ta ei oskaks üldse hüpata (kindlasti saaks seda õpetada, vähemalt mingi tasemeni) või et ma ei kavatsegi kunagi ühtegi hüpet teha, aga ta on liiga suur ja rasket tüüpi siiski selleks, et mitu korda nädalas hüppetrenne sõita. Ma hakkan küll kunagi rohkem hüppama, aga siis, kui saan omale rohkem seda tüüpi hobuse. Praegu pühendun siiski eelkõige ratsastusele ning mingeid kavalette ja väiksemat sorti tõkkeid võin ju lihtsalt vahelduse mõttes nt kord nädalas kõksida. Seda saab hädajuhul koolisõidukaga ka.
Vb mul ei õnnestu muidugi saada talle sobivat koolisõidukat, sest oletan, et neid on siiski vähem saadaval, kui üldsadulaid. Kui mitte, siis tuleb üldsadulaga lihtsalt leppida, mis muud. :) Peaasi, et hobusele sobib.
Trenni olen ka teinud, 2x vist vahepeal - reedel ja täna, laupäeval puhkas. Ta on nende 3 trenniga, mis meil olnud on (kõik kuni 20 minutit pikad :P) isegi täitsa arenenud natuke - täna oli mõnel hetkel vasakutpidi traavis juba enam-vähem, kuigi tihti muidugi ei olnud ka. Paremat pidi oli kehvem, aga pole hullu.
Täna tegin ühe galopitõste ka mõlemale poole - galopp oli küll täitsa pahaaaaa. Ses suhtes, et ta on seljast ülikange ja nagu kukub põntsuga vastu maad igal sammul. Ma ei mäleta, kas ta oli vanasti ka selline. Ma loodan, et mitte - siis annab seda ehk kergemini parandada. Seega midagi erilist galopis ei teinud, lasin poolistakus mõned ringid lihtsalt, eks sellega tuleb kaaaa hakata vaeva nägema. Aga seda on võib-olla lihtsam väljas harjutada, seal on veidi rohkem ruumi, et lasta tal vabamalt ja hea tempoga joosta, et tal natukenegi lõdvestuda lihtsam oleks.
Peale galoppi aga lõdvestas ta vasakule traavis superhästi! Ma poleks seda oodanud. Ma ei tea, kas tal on vb see komme olnud juba grupitrennidest - ses suhtes, et ta lihtsalt PIDI peale galoppi kaela sirutama ja siis sikutas ratsme käest :P - aga mul ükskõik, sest ma lasin tal ise sinna ette-alla minna, mitte ei lasknud ratsmeid sikutada, nii et mu jaoks oli see suht hää. Võttis enam-vähem ilusti kontakti ka samal ajal, nii et ma sellega olin hästi rahul. Natuke stabiilsust vb tahaks veel. Parematpidi muidugi oli teine lugu, aga ma sellest suurt numbrit ei teinud, lõpetasin trenni hästi.
Homme tullakse Albat vaatama, seoses sadulaotsingutega. :) Passija vist tuleb seekord ainult hobust vaatama ja siis... eks näis, mis edasi saab. Igatahes asi liigub ja mul on lootust varsti talle sobiv sadul leida, jei! :) Ma olen nüüd otsustanud, et kui peaks leiduma sobivat, siis ma ikkagi eelistaks koolisõidusadulat. Laupäeval Raikküla võistlustel hakkasin mõtlema, et hmm, tegelt oleks ju ülilahe ka parkuure sõita ja vb võistleda vahel, ja noh - ühesõnaga, et mulle meeldiks see ka, AGA... ma jõudsin järeldusele, et Albatross ei ole selleks siiski õige hobune. Takistussõiduks siis, ma mõtlen. Mitte, et ta ei oskaks üldse hüpata (kindlasti saaks seda õpetada, vähemalt mingi tasemeni) või et ma ei kavatsegi kunagi ühtegi hüpet teha, aga ta on liiga suur ja rasket tüüpi siiski selleks, et mitu korda nädalas hüppetrenne sõita. Ma hakkan küll kunagi rohkem hüppama, aga siis, kui saan omale rohkem seda tüüpi hobuse. Praegu pühendun siiski eelkõige ratsastusele ning mingeid kavalette ja väiksemat sorti tõkkeid võin ju lihtsalt vahelduse mõttes nt kord nädalas kõksida. Seda saab hädajuhul koolisõidukaga ka.
Vb mul ei õnnestu muidugi saada talle sobivat koolisõidukat, sest oletan, et neid on siiski vähem saadaval, kui üldsadulaid. Kui mitte, siis tuleb üldsadulaga lihtsalt leppida, mis muud. :) Peaasi, et hobusele sobib.
Friday, July 17, 2009
Tagasi Albatrossi juures
Kuna nüüd õnnestub mul Albat palju tihemini näha, siis üritan ka veidi aktiivsemalt blogida - peaks ju nagu leiduma midagi, millest kirjutada.
Taanist tulin teisipäeva õhtul, korraks käisin ka siis tallist läbi, aga suurt miskit ei teinud, lasin empsul ta mudakoplist ära tuua ja jalgu pesta ja puhastada. :D Mul polnud talliriideid.
Aga kolmapäeval siis läksin rattaga talli (ja tagasi, nii et üle 20 km vist, tublitubli), Alba oli sees. Ausalt öeldes, selliste ilmadega ja nende metsikute putukakarjadega ei raatsi ma teda ise ka eriti päeval välja lasta - boksis ta too päev nt pikutas tükk aega, nii et ju ta oli väsinud ka neist kuumadest ilmadest. Mässasin temaga niisama veidi päitsetega käekõrval ja kordel. Ta ei ole vist sada aastat kordel käinud - kui ta just trennis algajatega ei käinud, aga talle vist päris esimesi kordi käijaid selga ei pandud, liiga suur? Aga ma pole päris kindel.
Igatahes kunagi, kui ma teda kordele õpetasin, siis kasutasin algusest peale valjaid (rumal minust, jah - samas see polnud ka minu otsustada) ning kui kunagi päitsetega proovisin, siis vajus ta täiegaaaaaaaa neile otsa ja sikutas kogu aeg välja. Seda seekord ei olnud, ma arvan, et ise lihtsalt suutsin oma käe pehmena enam-vähem hoida ja siis tal polnud millegi otsa rippuma jääda võimalik.
Teised kaks probleemi (mis samuti vanast ajast pärit) on need, et ta vajub õlast välja ning jookseb pea sissepoole keeratult, ning vasakutpidi joostes tuleb tal vahel mingi blokk ette - siis jääb seisma ja kas keerab tagumiku välja või halvemal juhul viib kogu keharaskuse tagajalgadele ja üritab hooga teises suunas minna. Seda ta teeb (ja tegi ka vanasti) ainult siis, kui on parasjagu seina poole jooksmas ning kuigi ruumi on tegelt piisavalt, siis ta vahel vb tunneb ennast kuidagi lõksus olevat ja blokib. Vaikses traavis ta aga liikus ilusasti ning tegin galopitõsteid seal, kus ta juba seinast eemale hakkas liikuma ning enne seda ohtlikku kohta võtsin jälle traavi - ehk ainult pool või kolmveerand ringi galoppi korraga, ja see toimis hästi. Ta muutus kindlamaks ning lõpuks sai ka mitu ringi järjest galopeeritud.
Kuigi selleks, et tema õlaga väljavajumist vähendada, peaksin hästi tihedalt talle kordet järgi andma, et mitte ta pead sisse tõmmata, siis sellel seina poole jooksmise hetkel pidin siiski tugevama kontakti võtma ja teda sõna otseses mõttes natuke enda poole "tõmbama", sest muidu ta arvaks jälle, et peab vastu seina jooksma ja blokib. Ma arvan, et sellest on vaja varem jagu saada, kui õlaga välja vajumisest, seega pean hetkel natuke nö valet asja tegema.
Käekõrval oli ta päris tubli, kohe justkui tuli meelde kõik, mida kunagi tegime. :) Ei usu, et temaga keegi käekõrval niimoodi mässanud vahepeal on. Võtsin küll steki kätte, sest ta on vahel pisut uimane käekõrval, aga ta sai kohe aru, mis värk on, ja hakkas mu kehakeelele ja häälele ilusasti reageerima. Läks traavi ja jäi sammu ja läks traavi ka ümber minu, kui ma hääega aitasin, aga ise siiski kõndisin, mitte ei jooksnud. Sellised väga lihtsaid asju tegime ainult.
Ainuke asi, mille kallal või käekõrval nuriseda, on see, et päitsete surve teda peatuma just eriti ei mõjuta. :P Kui ta tähelepanelik oli ja mind jälgis, siis jäi alati seisma, kui minagi jne... aga kui ta mingil põhjusel must aru ei saand vms, ja edasi liikus, andsin ma päitsetega väikse märguande - tüüp aga lihtsalt jalutab edasi. Sama märkasin, kui ma teda jalgade pesemise ajal eest kinni hoidsin - et tagurdamast ja küljepeale astumast suutsin teda hoida, aga kui ta edasi otsustas liikuda, siis ma pidin ikka tõsiselt jõuga nügima ja sikutama, et teda seisma saada. :P Sellega on vaja tegeleda, aga ma ei usu, et see suur probleem on, lihtsalt natuke meeldetuletust vaja.
Tuli pikk kokkuvõte, kuigi käekõrval + korde võttis meil kokku aega max 20 minutit.
Eile siis käisin veidi seljas ka. :) Kordetasin ette umbes 5 ringi, sest oma "noorusaegadel" oli ta energiaülejääkide tõttu vahel üsna metsik (st viskas mind alla ja värki), aga ju ta on nüüd maha rahunenud veidi. Ta ei teinud midagi erilist, seega ei kulutanud rohkem kordele aega. Kristjan lubas mul ükskõik millist oma sadulat kasutada :), nii et leidsin Albale ühe enam-vähem sobiva (või noh, kas nüüd just sobiva, aga loodan, et parem kui tema vana). Hüppesadul - nagu Egle ütles, siis sellel pole koolisõidulõhnagi küljes. :P Alguses oli küll veidi harjumatu, aga sõita meeldis mulle sellega paljupalju rohkem kui Albatrossi vana üldsadulaga. Ainult see häiris, et ma tundsin, kuidas ma kogu aeg talle kannaga vastu käisin, sest jalused olid nii lühikesed, aga ma ei oska ka oma kanda niiiiii väljapoole keerata. Ses suhtes ikka koolisõidukaga parem, et saab jaluse pikemaks, nii et kogu säär on ilusasti hobuse ümber ning jalalaba ja kand ripub juba allpool, kus ei lähe nii kergelt hobuse vastu.
Sõitsin jällegi ainult umbes 15 minutit, pool sellest sammu. Isegi ei olnud nii paha, kui ma ootasin. ;) Parem, kui eelmine kord, kuigi nüüd ta polnud 1,5 kuud sadulas käinud. Vahepeal oli hästi mõnus lõdvestunud, vahepeal aga tahtis midagi vaadata ja siis oli küll kaelast ja suust täiesti kange ega pannud mind tähele. Sain säärega nügides ta tähelepanu jälle endale ning läks jälle paremaks. Kui viimati kirjutasin, et ta oli vasaku ratsme peale üliülikange, siis seekord oli vasakut pidi just parem. Võib-olla sõitsin ka rohkem lihtsalt välimise ratsme peal, või aitas vahepealne hammaste raspeldamine mingil määral... ? Ma ei tea, igatahes seekord oli sedaviisi.
Ühesõnaga tööd on vaja palju teha, aga hetkel ei paista asi lootusetu. ;)
Täna vist teen kah kerge trenni ja siis homme puhkab ehk. Pean jälgima, et ma oma suures õhinas teda nüüd üle ei koorma peale puhkust. Ma muidugi ei arva, et 15 minutit trenni päevas mingi suur koormus talle oleks - nii vormist väljas ta ikka ei ole - aga ma ei taha, et tal kohe alguses jälle üle viskama hakkaks ning kui rohkem ja pikemaid trenne hakkan tegema, siis nagunii pean talle planeerima puhkepäevad.
Aga üldiselt on ta ikkagi supertubli hobu :) ja kui ma räägin "vanadest noorusaegadest", kui kunagi teda õpetatud sai - siis tegelikult on ta ju ka praegu kõigest 5! Ehk noor hobune, nii et meil on veel pikk-pikk tee ees.
Taanist tulin teisipäeva õhtul, korraks käisin ka siis tallist läbi, aga suurt miskit ei teinud, lasin empsul ta mudakoplist ära tuua ja jalgu pesta ja puhastada. :D Mul polnud talliriideid.
Aga kolmapäeval siis läksin rattaga talli (ja tagasi, nii et üle 20 km vist, tublitubli), Alba oli sees. Ausalt öeldes, selliste ilmadega ja nende metsikute putukakarjadega ei raatsi ma teda ise ka eriti päeval välja lasta - boksis ta too päev nt pikutas tükk aega, nii et ju ta oli väsinud ka neist kuumadest ilmadest. Mässasin temaga niisama veidi päitsetega käekõrval ja kordel. Ta ei ole vist sada aastat kordel käinud - kui ta just trennis algajatega ei käinud, aga talle vist päris esimesi kordi käijaid selga ei pandud, liiga suur? Aga ma pole päris kindel.
Igatahes kunagi, kui ma teda kordele õpetasin, siis kasutasin algusest peale valjaid (rumal minust, jah - samas see polnud ka minu otsustada) ning kui kunagi päitsetega proovisin, siis vajus ta täiegaaaaaaaa neile otsa ja sikutas kogu aeg välja. Seda seekord ei olnud, ma arvan, et ise lihtsalt suutsin oma käe pehmena enam-vähem hoida ja siis tal polnud millegi otsa rippuma jääda võimalik.
Teised kaks probleemi (mis samuti vanast ajast pärit) on need, et ta vajub õlast välja ning jookseb pea sissepoole keeratult, ning vasakutpidi joostes tuleb tal vahel mingi blokk ette - siis jääb seisma ja kas keerab tagumiku välja või halvemal juhul viib kogu keharaskuse tagajalgadele ja üritab hooga teises suunas minna. Seda ta teeb (ja tegi ka vanasti) ainult siis, kui on parasjagu seina poole jooksmas ning kuigi ruumi on tegelt piisavalt, siis ta vahel vb tunneb ennast kuidagi lõksus olevat ja blokib. Vaikses traavis ta aga liikus ilusasti ning tegin galopitõsteid seal, kus ta juba seinast eemale hakkas liikuma ning enne seda ohtlikku kohta võtsin jälle traavi - ehk ainult pool või kolmveerand ringi galoppi korraga, ja see toimis hästi. Ta muutus kindlamaks ning lõpuks sai ka mitu ringi järjest galopeeritud.
Kuigi selleks, et tema õlaga väljavajumist vähendada, peaksin hästi tihedalt talle kordet järgi andma, et mitte ta pead sisse tõmmata, siis sellel seina poole jooksmise hetkel pidin siiski tugevama kontakti võtma ja teda sõna otseses mõttes natuke enda poole "tõmbama", sest muidu ta arvaks jälle, et peab vastu seina jooksma ja blokib. Ma arvan, et sellest on vaja varem jagu saada, kui õlaga välja vajumisest, seega pean hetkel natuke nö valet asja tegema.
Käekõrval oli ta päris tubli, kohe justkui tuli meelde kõik, mida kunagi tegime. :) Ei usu, et temaga keegi käekõrval niimoodi mässanud vahepeal on. Võtsin küll steki kätte, sest ta on vahel pisut uimane käekõrval, aga ta sai kohe aru, mis värk on, ja hakkas mu kehakeelele ja häälele ilusasti reageerima. Läks traavi ja jäi sammu ja läks traavi ka ümber minu, kui ma hääega aitasin, aga ise siiski kõndisin, mitte ei jooksnud. Sellised väga lihtsaid asju tegime ainult.
Ainuke asi, mille kallal või käekõrval nuriseda, on see, et päitsete surve teda peatuma just eriti ei mõjuta. :P Kui ta tähelepanelik oli ja mind jälgis, siis jäi alati seisma, kui minagi jne... aga kui ta mingil põhjusel must aru ei saand vms, ja edasi liikus, andsin ma päitsetega väikse märguande - tüüp aga lihtsalt jalutab edasi. Sama märkasin, kui ma teda jalgade pesemise ajal eest kinni hoidsin - et tagurdamast ja küljepeale astumast suutsin teda hoida, aga kui ta edasi otsustas liikuda, siis ma pidin ikka tõsiselt jõuga nügima ja sikutama, et teda seisma saada. :P Sellega on vaja tegeleda, aga ma ei usu, et see suur probleem on, lihtsalt natuke meeldetuletust vaja.
Tuli pikk kokkuvõte, kuigi käekõrval + korde võttis meil kokku aega max 20 minutit.
Eile siis käisin veidi seljas ka. :) Kordetasin ette umbes 5 ringi, sest oma "noorusaegadel" oli ta energiaülejääkide tõttu vahel üsna metsik (st viskas mind alla ja värki), aga ju ta on nüüd maha rahunenud veidi. Ta ei teinud midagi erilist, seega ei kulutanud rohkem kordele aega. Kristjan lubas mul ükskõik millist oma sadulat kasutada :), nii et leidsin Albale ühe enam-vähem sobiva (või noh, kas nüüd just sobiva, aga loodan, et parem kui tema vana). Hüppesadul - nagu Egle ütles, siis sellel pole koolisõidulõhnagi küljes. :P Alguses oli küll veidi harjumatu, aga sõita meeldis mulle sellega paljupalju rohkem kui Albatrossi vana üldsadulaga. Ainult see häiris, et ma tundsin, kuidas ma kogu aeg talle kannaga vastu käisin, sest jalused olid nii lühikesed, aga ma ei oska ka oma kanda niiiiii väljapoole keerata. Ses suhtes ikka koolisõidukaga parem, et saab jaluse pikemaks, nii et kogu säär on ilusasti hobuse ümber ning jalalaba ja kand ripub juba allpool, kus ei lähe nii kergelt hobuse vastu.
Sõitsin jällegi ainult umbes 15 minutit, pool sellest sammu. Isegi ei olnud nii paha, kui ma ootasin. ;) Parem, kui eelmine kord, kuigi nüüd ta polnud 1,5 kuud sadulas käinud. Vahepeal oli hästi mõnus lõdvestunud, vahepeal aga tahtis midagi vaadata ja siis oli küll kaelast ja suust täiesti kange ega pannud mind tähele. Sain säärega nügides ta tähelepanu jälle endale ning läks jälle paremaks. Kui viimati kirjutasin, et ta oli vasaku ratsme peale üliülikange, siis seekord oli vasakut pidi just parem. Võib-olla sõitsin ka rohkem lihtsalt välimise ratsme peal, või aitas vahepealne hammaste raspeldamine mingil määral... ? Ma ei tea, igatahes seekord oli sedaviisi.
Ühesõnaga tööd on vaja palju teha, aga hetkel ei paista asi lootusetu. ;)
Täna vist teen kah kerge trenni ja siis homme puhkab ehk. Pean jälgima, et ma oma suures õhinas teda nüüd üle ei koorma peale puhkust. Ma muidugi ei arva, et 15 minutit trenni päevas mingi suur koormus talle oleks - nii vormist väljas ta ikka ei ole - aga ma ei taha, et tal kohe alguses jälle üle viskama hakkaks ning kui rohkem ja pikemaid trenne hakkan tegema, siis nagunii pean talle planeerima puhkepäevad.
Aga üldiselt on ta ikkagi supertubli hobu :) ja kui ma räägin "vanadest noorusaegadest", kui kunagi teda õpetatud sai - siis tegelikult on ta ju ka praegu kõigest 5! Ehk noor hobune, nii et meil on veel pikk-pikk tee ees.
Sunday, June 28, 2009
Plaanidest
Olen vaikselt hakanud Tartu kandi talle uurima, kuhu Albatrossi sügisest viia võiks. Raske on - osade tallide kohta liigub kahtlaseid jutte, osadesse pole mingit transpordivõimalust, mõned on liiga kallid kah, kahjuks. Aga vähemalt olen uurinud ja mõned võimalikud variandid on olemas. Kui Eesti tulen, siis tahan millalgi Tartu tripile minna :D ja need kõik läbi käia.
Kui keegi midagi mulle soovitada või mõne toreda talli kohta rohkem rääkida tahab, siis olge lahked!
Sadulateemaga olen tegelenud nii palju, et teada saada, et enne Eesti tagasiminekut ei saa ma sellega kahjuks tegeleda. :P Nii et ootan sellega veel - seniks aga pean valima, kas otsustan üld- või koolisõidusadula kasuks. Vägaväga tahaks koolisõidukat, aga ma kardan, et mul siiski tuleb vahel peale soov natuke hüppamist proovida ja siis on pisut mage koolisõidukaga, või mis? Taanis ma Horizontiga hüppasin küll ligi meetrit, polnud väga hullu :D aga siiski, see pole päris õige asi ju. Kunagi võib-olla tuleb lihtsalt kaks sadulat soetada, aga esialgu pean ikkagi ühe kasuks otsustama.
Taanikad siin ikka räägivad, et kas ma ei tahaks üheks aastaks veel jääda - et võiksin Alba siia tuua ja puha. Oi, see oleks niiiiii lahe... aga ma ei saa. Kõik on juba otsustatud ja ümberotsustamine oleks keeruline ja kuigi mul on väga palju põhjuseid, miks mulle siin meeldib ja tahaksin jääda, siis on ka põhjuseid tagasi Eesti minna. Kurb on küll, aga hetkel ma olen oma langetatud valikutes üsna kindel.
Täna saatsin ka SAIS-is avalduse ülikooli ära ja praeguse pingerea põhjal tundub asi 100% positiivne (mis siis, et aint 2 päeva on olnud võimalik avaldusi saata). :P Jepii.
Aga jeps, Albatross praegu veel puhkab, sööb, kosub, et siis uuesti ja paremini alustada. :) Ma olen palju mõelnud sellele, mida ma temaga nüüd esialgu tegema hakkan, aga kindlat plaani ikka pole. Ma niinii ei taha kõike jälle ära rikkuda. Aga ma tahan teda veidi vabalt jooksutada, et liikumist näha - nüüd vaataksin teda hoopis teise pilguga. Kuigi ma pean valmistuma selleks, et tal EI OLE sellist liikumist nagu neil soojaverelistel taani koolisõidukatel siin, aga see polegi kõige tähtsam, ma ei plaani temast olümpiahobust saada. Siis tahaks veits kordetada :) et vb tal on seal ennast lihtsam lõdvestada ja nii ning võib-olla tahaks käekõrval ka veits tööd, painutamist jms, sest ma tean, et kui selga lähen, siis on ta väääga puine esialgu.
Aga emale lubasin ma temaga veidi trenne anda, enne kui ära Tartusse kolime, nii et pisut peab siiski ratsutamisega ka üsna kohe peale hakkama. Seetõttu loodangi sadulateema kiiresti ära lahendada, sest pole ju mõtet peale pikemat puhkust uuesti vale sadulaga selga taas ära retsima hakata.
Eks näis, kuidas kõik laabub... ehk ikka hästi. :)
Kui keegi midagi mulle soovitada või mõne toreda talli kohta rohkem rääkida tahab, siis olge lahked!
Sadulateemaga olen tegelenud nii palju, et teada saada, et enne Eesti tagasiminekut ei saa ma sellega kahjuks tegeleda. :P Nii et ootan sellega veel - seniks aga pean valima, kas otsustan üld- või koolisõidusadula kasuks. Vägaväga tahaks koolisõidukat, aga ma kardan, et mul siiski tuleb vahel peale soov natuke hüppamist proovida ja siis on pisut mage koolisõidukaga, või mis? Taanis ma Horizontiga hüppasin küll ligi meetrit, polnud väga hullu :D aga siiski, see pole päris õige asi ju. Kunagi võib-olla tuleb lihtsalt kaks sadulat soetada, aga esialgu pean ikkagi ühe kasuks otsustama.
Taanikad siin ikka räägivad, et kas ma ei tahaks üheks aastaks veel jääda - et võiksin Alba siia tuua ja puha. Oi, see oleks niiiiii lahe... aga ma ei saa. Kõik on juba otsustatud ja ümberotsustamine oleks keeruline ja kuigi mul on väga palju põhjuseid, miks mulle siin meeldib ja tahaksin jääda, siis on ka põhjuseid tagasi Eesti minna. Kurb on küll, aga hetkel ma olen oma langetatud valikutes üsna kindel.
Täna saatsin ka SAIS-is avalduse ülikooli ära ja praeguse pingerea põhjal tundub asi 100% positiivne (mis siis, et aint 2 päeva on olnud võimalik avaldusi saata). :P Jepii.
Aga jeps, Albatross praegu veel puhkab, sööb, kosub, et siis uuesti ja paremini alustada. :) Ma olen palju mõelnud sellele, mida ma temaga nüüd esialgu tegema hakkan, aga kindlat plaani ikka pole. Ma niinii ei taha kõike jälle ära rikkuda. Aga ma tahan teda veidi vabalt jooksutada, et liikumist näha - nüüd vaataksin teda hoopis teise pilguga. Kuigi ma pean valmistuma selleks, et tal EI OLE sellist liikumist nagu neil soojaverelistel taani koolisõidukatel siin, aga see polegi kõige tähtsam, ma ei plaani temast olümpiahobust saada. Siis tahaks veits kordetada :) et vb tal on seal ennast lihtsam lõdvestada ja nii ning võib-olla tahaks käekõrval ka veits tööd, painutamist jms, sest ma tean, et kui selga lähen, siis on ta väääga puine esialgu.
Aga emale lubasin ma temaga veidi trenne anda, enne kui ära Tartusse kolime, nii et pisut peab siiski ratsutamisega ka üsna kohe peale hakkama. Seetõttu loodangi sadulateema kiiresti ära lahendada, sest pole ju mõtet peale pikemat puhkust uuesti vale sadulaga selga taas ära retsima hakata.
Eks näis, kuidas kõik laabub... ehk ikka hästi. :)
Sunday, May 17, 2009
Albatross :)
2 kuu pärast saan oma hobuse juurde... :) Ootan seda, samas väääga kurb saab olema Taanist lahkumine.
Albatross saab nüüd mineraalilisandeid toidu hulka ning kaerakogust oleme hoopis vähendanud - ta oli küll kõhn, aga järelikult ei omandanud sealt kaerast seda, mida vaja oleks, et natuke rohkem liha luudele kasvatada. Trennikoormus ju alanes ka ning tema eelmine kaeraports oli üle mõistuse suur kah. :)
Ema sõnul on ta aga veidike juurde võtnud, loodan, et jätkub samamoodi - nüüd hakkab ehk veidike juba karjamaalt rohelist ka saama.
Vahepeal said tal hambad ka raspeldatud + ussirohi antud, ehk mõjutavad ka need midagi.
Ma nii tahaks temaga juba uuesti tegelema hakata, kõik räägivad, et ta on nii ülbeks läinud, mida mina ei taha uskuda. Nagunii on igasugune hobuse päheistumine tingitud inimeste tegudest (või tegemata jätmistest), ma lihtsalt tahaks temaga ise koos olla ja näidata, et ta on igati normaalne ja viisakas, kui ise mõistlikult ja loogiliselt käituda. Või, isegi mitte näidata (sest mul pole seda vaja ju kellelegi tõestada), aga lihtsalt ise selles veenduda ja teha nii, et teistel ei oleks põhjust teda ülbeks pidada. Ta on üks parema iseloomuga hobuseid, keda ma näinud olen, ma ei mõista, kuidas temaga ümberkäimine nii raske saab olla.
Pixie ja Morteniga rääkisin ka üks päev natuke temast, näitasin pilte ja puha. Ja Pixie arvas, et ilus hobune. Ma tean muidugi, et ükski viisakas inimene ei ütles, et "su hobune on kole" vms :D, aga ma usun, et ta ikka natuke mõtles seda tõsiselt ka. :P Põhiline on aga see, et nendega oli Albatrossist rääkimine natuke raske minu jaoks, aga peale seda päeva sai kõik nagu kergemaks. :)
PS! Firfodis on ka olnud hobune nimega Albatroz. Ma nägin kunagi videot tema esimestest seljaskäimistest - suuuur ja musta värvi oli, suht rahulik elukas.
Albatross saab nüüd mineraalilisandeid toidu hulka ning kaerakogust oleme hoopis vähendanud - ta oli küll kõhn, aga järelikult ei omandanud sealt kaerast seda, mida vaja oleks, et natuke rohkem liha luudele kasvatada. Trennikoormus ju alanes ka ning tema eelmine kaeraports oli üle mõistuse suur kah. :)
Ema sõnul on ta aga veidike juurde võtnud, loodan, et jätkub samamoodi - nüüd hakkab ehk veidike juba karjamaalt rohelist ka saama.
Vahepeal said tal hambad ka raspeldatud + ussirohi antud, ehk mõjutavad ka need midagi.
Ma nii tahaks temaga juba uuesti tegelema hakata, kõik räägivad, et ta on nii ülbeks läinud, mida mina ei taha uskuda. Nagunii on igasugune hobuse päheistumine tingitud inimeste tegudest (või tegemata jätmistest), ma lihtsalt tahaks temaga ise koos olla ja näidata, et ta on igati normaalne ja viisakas, kui ise mõistlikult ja loogiliselt käituda. Või, isegi mitte näidata (sest mul pole seda vaja ju kellelegi tõestada), aga lihtsalt ise selles veenduda ja teha nii, et teistel ei oleks põhjust teda ülbeks pidada. Ta on üks parema iseloomuga hobuseid, keda ma näinud olen, ma ei mõista, kuidas temaga ümberkäimine nii raske saab olla.
Pixie ja Morteniga rääkisin ka üks päev natuke temast, näitasin pilte ja puha. Ja Pixie arvas, et ilus hobune. Ma tean muidugi, et ükski viisakas inimene ei ütles, et "su hobune on kole" vms :D, aga ma usun, et ta ikka natuke mõtles seda tõsiselt ka. :P Põhiline on aga see, et nendega oli Albatrossist rääkimine natuke raske minu jaoks, aga peale seda päeva sai kõik nagu kergemaks. :)
PS! Firfodis on ka olnud hobune nimega Albatroz. Ma nägin kunagi videot tema esimestest seljaskäimistest - suuuur ja musta värvi oli, suht rahulik elukas.
Wednesday, April 15, 2009
Ülevaade hetkeseisust ;)
Niisiis, nüüd olen esimest päeva tagasi Taanis ja igatsen Albat juba sama palju kui eelmisel suvel siia esimest korda tulles. Aga see pole kurb igatsus - seekord on see hea igatsus. :)
Aga nüüd ma natuke tunnen ennast juba hobuseomanikuna - olen mõelnud peaaegu kõige peale, mida meeles pidama ja mille eest hoolt kandma pean:
- et ta väheke kosuks (kuna praegu on pisut lahja, olugi et süüa saab kuhjaga), siis proovin muretseda talle mineraalilisandeid - kui probleem on mingis aine- ja vitamiinipuuduses, siis loodetavasti see aitab. Asi ei saa olla lihtsalt selles, et ta piisavalt süüa ei saa, sest isegi temasuguse suure eluka kohta peaks praegustest söödakogustest rohkem kui küll olema.
- hambad laseme ka igaks juhuks üle vaadata järgmine kord, kui vet tallis käib
- kapjade olukorda palusin emal jälgida - hetkel olid väga ilusad, aga kui hakkavad pikaks kasvama või äärest koledaks minema, siis peab laskma kellegil veidi nokitseda seal kallal
- ussirohtu saab ta ilmselt samal ajal kui teisedki hobused, see oleks kõige mõistlikum, aga otseselt sellest tegelt juttu veel ei olnud, nii et pean välja selgitama
- vaktsineerimised lasen teha ilmselt siis, kui suvel tagasi lähen ja mul endal aega neid asju ajada on. Hetkel on ta vaktsineeritud ainult marutaudi vastu.
- kõige keerulisemaks saab ilmselt sadula muretsemine - ma ei tea absoluutselt, kust sadulaotsinguid alustada ja sadulatest ma ka tegelikult ei tea mitttte midagi. Aga küll ma uurima hakkan :) õnneks suurem osa muud vajalikku varustust on mul aja jooksul juba kogunenud.
Vot nii - need olid peamised asjad. Vastutus on muidugi suur, aga mulle tegelikult meeldib, et saan tema jaoks ise nüüd niiii palju ära teha (suuremas osas tähendab see küll lihtsalt otsida õiged inimesed, kes midagi ta jaoks ära teha saavad :D).
Ma natuke ratsutasin ka temaga enne äratulekut - täitsa tunnikas on küll, jah. ;) Aga soov edasi liikuda oli olemas, see on põhiline, säärt kuulas täitsa hästi (edasimineku jaoks vähemalt). Mingit normaalset ratsmekontakti me saavutada ei suutnud, sest vasaku ratsme poolt on ta täiesti tuim, nagu ei tunnekski mu kätt seal ratsme otsas, ükskõik mida teen. Parema ratsme poolt aga vastupidi ei taha ta mitte mingit survet taluda ning keerab lihtsalt pea nii palju kõrvale, kui vaja on, et kontaktist lahti saaks. Aga päääris lõpus hakkas nagu midagi õige pisut tulema, nii et mul lootus ikka säilib, et ajapikku saame sellega enam-vähem hakkama. Loodan, et oma pika puhkuse ajal unustab ta kõik halva, mis ta selgeks õppinud on - kuigi ma tean, et seda ei juhtu. :P Peab lihtsalt ümber õpetama - nii seda, mis ta tunnis käies õppinud on kui ka suur osa sellest, mida ise talle kunagi oskamatusest õpetasin. Samas pole kõik halb: trennides käies on ta natukene rohkem hüppama õppinud, nagu kuulsin + ilmselt kõiki erinevaid inimesi oma seljas kandes on ta väga hästi end tasakaalustama õppinud - seda tundsin väikeste voltide ja pöörete peal, mis talle mingit raskust ei valmista.
Mul emps tegi mõned videod ka, kui temaga sõitsin, aga need panen vb üles kunagi, kui mul uus (ja loodetavasti parem) video võrdluseks ka näidata on. :P
Ma muidugi natuke tegelikult muretsen just selle ratsastamise koha pealt - see ei saa nii lihtne olema, kui noorte ja rikkumata hobuste õpetamine (mitte, et seegi niii väga lihtne oleks) ja kui mul noortega hakkab juba mingi kogemus ja tunnetus jms tulema, mida parasjagu tegema peaks, siis Albatross võib mu märguannetele hoopis teistmoodi hakata reageerima ja võib-olla mul ei tule pähe, kuidas neid vigu parandada jms. Ühesõnaga, nagu ta oli mu "eksperiment" noorhobuse õpetamisel (sest tol ajal ma ei teadnud sellest midagi), siis nüüd saab temast samamoodi mu "eksperiment" hobuse ümberõpetamisel. Ilmselt teen ka seekord vigu teadmatusest, aga siiski loodan (ja olen tegelikult kindel), et sellest, mis ma Taanis aasta jooksul õppinud olen, on mul ka temaga tegelemisel kasu. Eks näis... aga 3 kuud on mul veel aega mõelda ja valmistuda ka, nii et usun, et saame hakkama! :)
Aga nüüd ma natuke tunnen ennast juba hobuseomanikuna - olen mõelnud peaaegu kõige peale, mida meeles pidama ja mille eest hoolt kandma pean:
- et ta väheke kosuks (kuna praegu on pisut lahja, olugi et süüa saab kuhjaga), siis proovin muretseda talle mineraalilisandeid - kui probleem on mingis aine- ja vitamiinipuuduses, siis loodetavasti see aitab. Asi ei saa olla lihtsalt selles, et ta piisavalt süüa ei saa, sest isegi temasuguse suure eluka kohta peaks praegustest söödakogustest rohkem kui küll olema.
- hambad laseme ka igaks juhuks üle vaadata järgmine kord, kui vet tallis käib
- kapjade olukorda palusin emal jälgida - hetkel olid väga ilusad, aga kui hakkavad pikaks kasvama või äärest koledaks minema, siis peab laskma kellegil veidi nokitseda seal kallal
- ussirohtu saab ta ilmselt samal ajal kui teisedki hobused, see oleks kõige mõistlikum, aga otseselt sellest tegelt juttu veel ei olnud, nii et pean välja selgitama
- vaktsineerimised lasen teha ilmselt siis, kui suvel tagasi lähen ja mul endal aega neid asju ajada on. Hetkel on ta vaktsineeritud ainult marutaudi vastu.
- kõige keerulisemaks saab ilmselt sadula muretsemine - ma ei tea absoluutselt, kust sadulaotsinguid alustada ja sadulatest ma ka tegelikult ei tea mitttte midagi. Aga küll ma uurima hakkan :) õnneks suurem osa muud vajalikku varustust on mul aja jooksul juba kogunenud.
Vot nii - need olid peamised asjad. Vastutus on muidugi suur, aga mulle tegelikult meeldib, et saan tema jaoks ise nüüd niiii palju ära teha (suuremas osas tähendab see küll lihtsalt otsida õiged inimesed, kes midagi ta jaoks ära teha saavad :D).
Ma natuke ratsutasin ka temaga enne äratulekut - täitsa tunnikas on küll, jah. ;) Aga soov edasi liikuda oli olemas, see on põhiline, säärt kuulas täitsa hästi (edasimineku jaoks vähemalt). Mingit normaalset ratsmekontakti me saavutada ei suutnud, sest vasaku ratsme poolt on ta täiesti tuim, nagu ei tunnekski mu kätt seal ratsme otsas, ükskõik mida teen. Parema ratsme poolt aga vastupidi ei taha ta mitte mingit survet taluda ning keerab lihtsalt pea nii palju kõrvale, kui vaja on, et kontaktist lahti saaks. Aga päääris lõpus hakkas nagu midagi õige pisut tulema, nii et mul lootus ikka säilib, et ajapikku saame sellega enam-vähem hakkama. Loodan, et oma pika puhkuse ajal unustab ta kõik halva, mis ta selgeks õppinud on - kuigi ma tean, et seda ei juhtu. :P Peab lihtsalt ümber õpetama - nii seda, mis ta tunnis käies õppinud on kui ka suur osa sellest, mida ise talle kunagi oskamatusest õpetasin. Samas pole kõik halb: trennides käies on ta natukene rohkem hüppama õppinud, nagu kuulsin + ilmselt kõiki erinevaid inimesi oma seljas kandes on ta väga hästi end tasakaalustama õppinud - seda tundsin väikeste voltide ja pöörete peal, mis talle mingit raskust ei valmista.
Mul emps tegi mõned videod ka, kui temaga sõitsin, aga need panen vb üles kunagi, kui mul uus (ja loodetavasti parem) video võrdluseks ka näidata on. :P
Ma muidugi natuke tegelikult muretsen just selle ratsastamise koha pealt - see ei saa nii lihtne olema, kui noorte ja rikkumata hobuste õpetamine (mitte, et seegi niii väga lihtne oleks) ja kui mul noortega hakkab juba mingi kogemus ja tunnetus jms tulema, mida parasjagu tegema peaks, siis Albatross võib mu märguannetele hoopis teistmoodi hakata reageerima ja võib-olla mul ei tule pähe, kuidas neid vigu parandada jms. Ühesõnaga, nagu ta oli mu "eksperiment" noorhobuse õpetamisel (sest tol ajal ma ei teadnud sellest midagi), siis nüüd saab temast samamoodi mu "eksperiment" hobuse ümberõpetamisel. Ilmselt teen ka seekord vigu teadmatusest, aga siiski loodan (ja olen tegelikult kindel), et sellest, mis ma Taanis aasta jooksul õppinud olen, on mul ka temaga tegelemisel kasu. Eks näis... aga 3 kuud on mul veel aega mõelda ja valmistuda ka, nii et usun, et saame hakkama! :)
Monday, April 13, 2009
But an unexpected way, on this unexpected day...
Igavesti koos!Tulin suure tuhinaga postitust kirjutama ja nüüd äkki avastan, et ma ei leia õigeid sõnu. Ma ei tea tõesti, mida ja kuidas ma siia kirjutama peaks, et see annaks edasi pooltki sellest, mida ma praegu tunnen.
Tänane päev on kõige ilusam ja parem päev minu elus, sest täna sain ma tagasi oma kõige kallima looma, kelle pärast nii palju olen kurvastanud ja pisaraid valanud, aga kes samas on mind tuhandeid kordi rõõmustanud ja mu elu nii heaks teinud. Ning alates tänasest ei saa enam mitte keegi, mitte kunagi, teda minult jälle ära võtta. Jah, minu kõige tähtsamast ja paremast hobusest sai päriselt minu esimene hobune! Ja kõik see, mida kunagi lubasin (ja ka siin blogis kirja panin): et meie lahkuminek pole lõplik ning kunagi saame ikka uuesti kokku - seda lubadust õnnestus mul pidada ning ka selle nimel, et su edasine elu oleks nii hea kui võimalik, kavatsen ma pingutada! :)
Albatrossi ostmise idee tekkis vaikselt mõned nädalad tagasi, kui juhuslikult teada sain, et ta müüki pandi. Midagi kindlat oli raske otsustada ja see mõte käis ka edasi ja tagasi, sest tahes tahtmata tähendab hobuse ostmine meie jaoks loobumist paljust muust heast ja toredast, esialgu tundus see peaaegu et võimatu. Aga lootus oli mul juba tekkinud... ja püsis.
Vahepeal jõudsid Albatrossi märgata juba mingid soome kodanikud, kes ta vist kiiresti ise ära viinud oleks, kui meie temast loobunud oleks - see teadmine, et nüüd võib minu ja Albatrossi ühine tee peagi igaveseks lõppeda (sest Soomest ma poleks teda küll kuidagi enam tagasi saanud), lõi mulle kuidagi pähe ja taipasin, et kui mul veel kunagi võimalus teda endale saada on, siis on see praegu ning pean seda kasutama - nüüd või mitte kunagi. Õnneks on mu ema selle hobuse küljes vist sama palju kinni kui mina, nii et ka tema oli nõus selle pisut ebareaalse sammu tegemisega... ja nii ta läks.
Ma tean, et see kõik ei saa võib-olla lihtne olema, mul ju (loodetavasti) mitmeid aastaid veel ülikooliteed ees jms, aga ma tean, et selle hobuse ostmist ei hakka ma MITTE KUNAGI kahetsema ja temaga koos, tema nimel saan kõigega hakkama, mis vaja!
Aitäh kõigile, kes mind eelmisel aastal kurbadel hetkedel lohutasid ja soovitasid mitte lootust kaotada - nagu selgub, siis unistused tõesti võivad täituda. Ta tõepoolest on ja jääb alati mu parimaks!
Subscribe to:
Posts (Atom)