Teisipäeval käis Albatross massaažis. Noh, tegelikult käis massaaž Albatrossi juures muidugi. Ta isegi oskas sellest kohati mõnu tunda - eriti kaelapiirkonnas ja tagajala kintsudel. :) Ühtegi valusat või ebamugavat piirkonda tal õnneks ei olnud, mida ta katsuda või masseerida ei oleks tahtnud lasta, aga osa lihaseid oli rohkem pinges, kui hea oleks. Mudides läksid need vaikselt siiski pehmemaks, nii et loodetavasti oli siis ikka kasu ka.
Veel ütles massöör, et kuigi on tegemist suure hobusega, siis pole tal tegelikult sadula jaoks sugugi nii palju ruumi, kui arvata võiks. Ma pole Albatrossi küll kunagi lühikese seljaga hobuseks pidanud (liiga pika kehaga ta ka muidugi ei ole), aga just sadulat selga pannes olen päris tihti vaadanud, et see abaluu ulatub ikka suht kaugele taha tal, ja mõelnud pingsalt, et kuhu kohta ma täpselt selle sadula ikkagi panna võiks. Aga vähemalt abaluu eest ja õlast oli Albatross väga vaba ja lahtine, nii et ehk on see sadul siis ka enamasti ikka õige koha peale sattunud.

Enne Albatrossi oli tal teine hobune kah teha, aga järgmine kord lubas Albatrossi esimesena ette võtta, sest ta on ikkagi suur hobune ja lihased samuti nii suured ja tugevad, et nende masseriminine pole mingi naljaasi, võtab täitsa läbi .:P

Eile sõitis Maarja natuke Albatrossiga. Tundis enam-vähem samu probleeme seal seljas, mida minagi, ja see, mida ta oma sõnul sellise hobusega teha prooviks, oli ka väga sarnane sellele, mida ma üritanud olen. Aga mõne mõtte sain ikkagi juurde ja kellegi teise objektiivse arvamuse, mis minu omaga õnneks või kahjuks üsna sarnane oli. Aga ega seal ei olegi mingeid avastamata imenippe - tuleb lihtsalt palju tööd teha ja vaeva näha, küllap siis asi ka kunagi paraneb.

Täna mõtlesin ümbruskonnas lihtsalt ühe väikese jalutuskäigu teha, aga Albatrossil ei olnud maastikutuju. Oli suht ärevil ja kartis päris paljusid asju, hakkas kohati sammu asemel juba pisikest tippivat traavi tegema ja ma otsustasin igaks juhuks mitte kaugemale minna. Aga vähemalt jäi ta ilusasti kontrolli alla, v.a üks kord - see oli nii naljakas, et pean sellest lausa kirjutama:

Jõudsime siis põllu pealt just tagasi kruusateele, kui Albatross vasakul pool midagi hirmsat (ma ei saanudki lõpuks teada, mis see oli) nägi ja vaatama jäi. Ma siis lasin tal korraks seista ja vaadata, aga samal ajal ilmus paremalt poolt kurvi tagant auto välja. Üldiselt autosid ta ei karda ja see tuli ka üsna aeglaselt, aga tahtsin siiski veenduda, et Albatross seda märkab. Proovisin siis veidi ta tähelepanu saada, aga tüüp vaatas ikka hirmunult vasakule poole. Mingi hetk ma juba ikka peaaegu sikutasin seda paremat ratset, et ta pead sinnapoole pööraks, aga ei - ta oli nagu kivikuju. Mõtlesin siis, et okei, kui sind see auto üldse ei huvita, siis ära vaata... Aga loomulikult sellel hetkel, kui auto peaaegu meie kõrvale jõudis, hüppas Albatross suuuuuure kaarega kõrvale põõsasse, umbes nagu:" MIKS sa ei öelnud, et sealt auto tuleeeeb????????!!!!!!!!!!!" :) Naljatilk. Ilmselt ei olnud tal täna kõige vapram päev, seega lõpetasime jalutuskäigu suht kiiresti ja nunnutasime selle asemel tallis natuke kauem.

One man's wrong lead is another man's counter canter

Muru peal oleks tõenäoliselt libe olnud, seega sõitsin täna liival.

Esimese asjana üritasin ta sammus saada samamoodi aktiivselt edasi liikuma, peamiselt istmikutöö peale. Alguses ikka vingerdas ja polnud väga keskendunud, aga sammusime lihtsalt edasi, kuni ta ilusasti ennast ära sirutas ja lõdvestas ja otse kõndima hakkas, ise kontakti leidis jne.

Okei, väike vahepala kontakti teemal jälle. :P Viimasel ajal, kui olen erinevate hobuste sõitmist näinud (nt nädalavahetusel tšempionaadil, aga ka üldse igal pool trennides jne), siis kõrvalt vaadates ma jagan enam-vähem kõik hobused kahe kategooria vahel - esiteks need, kes ise nö kontakti otsivad ja seda hoida püüdavad, ja teiseks need, kes on varem suust osaliselt kangutajad olnud (ja võib-olla praegugi veel mõnikord) ning on mingil hetkel piisavalt suure surve peale õppinud järgi andma. Muidugi ei ole kõik must ja valge, mõned hobused on lihtsalt vahepealsed; mõned on küll õigesti õpetatud, aga mitte veel päris stabiilsed jne... Aga põhimõtteliselt jah, kaks erinevat rühma, ja mulle üha enam hakkab vastu see teise rühma hobuste sõitmine.
Nendel teise rühma hobustel on selgelt näha, et kui ratsanik korraks ratsme ära laseks, viskuks hobuse pea taevasse või vastupidi, jääks sama koha peale tühjalt rulli. Esimese rühma hobuseid vaadates ei teki sellist muljet ja enamasti nende hobuste ratsanikud ka pidevalt tõestavad, et see pole nii - nad annavad tihtipeale ratset hobusele hetkeks järgi ja muudavad kontakti (see kindlasti ka takistab hobust niimoodi tuimalt ratsmele jäämast) ning hobune sellepeale reageerib kohe kaela pikendades või allapoole sirutades, et see kontakt jälle üles leida.
Muidugi on neid sõidustiile võimalik eristada ka hobuse keha liikumise järgi, taguotsa töö jne, aga kuna hobused on niiii erinevad ja oma loomulike allüüride, keha kandmise jms koha pealt ka väga erineva tasemega (ühed on ju aretatud koolisõiduhobusteks, teised pole), siis pole seda alati nii kerge teha. Mõni hobune ei suudagi traavis omaenda jäljest üle astuda, oma kõrget tagumikku märkimisväärselt keha alla tuua jms, sest ta kehaehitus ei luba seda, aga ometi saab ta olla ausalt ja pehmelt juhtimisvõtetes.
Selle jutu lõpetuseks kiidaks jälle seda ette-alla harjutust, mida ei pea enamiku hobustega üldse väga palju ja tihti tegema, aga mis on tõesti üheks parimaks näitajaks selle kohta, kuidas hobust treenitud on ning kas saavutatud tase on päris või ainult kunstlik ja näiline.

Aga nüüd tagasi Albatrossi juurde. Sellise keskmiselt pika ratsmega võttis ta küll veel ise kontakti ja oli mõnus, kui ratset lühemaks võtta, siis kohati kippus jäigaks minema, aga tegin palju volte, suunamuutuseid, natuke sääre eest astumist ning nendega läks pisut paremaks. Väga heaks ei saanudki, aga lõpmatuseni ei mässanud, vaid alustasin traaviga.
Ahjaa, tegelikult sammus veel pöörasin palju tähelepanu sellele, et ta läbi parema ratsme jälle õlaga välja ei hakkaks vajuma. Sammus on seda lihtne kontrollida, kuigi täiesti tunda oli, et ta siiski üritas veidi. UD foorumis keegi kirjutas samasugusest imelikust probleemist, nagu meil - et hobune painutab vasakule halvemini, aga ometi välja vajub läbi parema õla, mitte vasaku. Mingit konkreetset seletust selle kohta seal küll polnud, aga üleüldiselt soovitati sedasama suur ring-väike ring kaheksate harjutust, mille minagi oma peaga mingi aeg tagasi välja suutsin mõelda. Lisaks veel see, et enne juba, kui hobune kuhugi vajuma hakkab, proovin ta võtta sirgeks või väike asetus väljapoole (paremale) ning kui see saavutatud on, siis uuesti vasaku säärega hakata AUSAT painutust küsima. Kui ta juba kord oma kaela üle painutanud on ja õlaga välja jookseb, siis pole mingit mõtet seda õlga välimise ratsme ja säärega aina tugevama surve abil nö kinni püüda, vaid lihtsam on kogu see untsuläinud painutus sinnapaika jätta, hobune sirgeks sõita (seda võib teha ka ilma voldilt lahkumata), ning otsast peale alustada.

Igal juhul sellest tööst sammus oli palju-palju kasu - traavis praktiliselt väljavajumisega meil eriti probleeme polnudki täna. Traavis oli probleeme ikka selle sama vasaku ratsmega, mis raskeks läheb, aga sellest olen juba nii mitusada korda blogis mulisenud, et ei näe hetkel vajadust jälle otsast peale hakata. :) Seda enam, et mingit lihtsat ja konkreetset lahendust mul hetkel pole.

Aga mida ma harjutasin palju, olid traav-peatus-traav ja hiljem galopp-peatus-galopp üleminekud. Sõitsin üliaktiivset traavi, silme ees pilt sellest, kuidas head hobused skeemides isegi suurelt kiiruselt suhteliselt silmapilkselt vaid ratsaniku keharaskuse muutusele seisma suudavad jääda, tagajalad peaaegu et libisemas keha alla. Ja millise avastuse ma tegin - aktiivsest traavist ja galopist on PALJU kergem head peatust saada kui sammust või linta-lönta traavist. Esialgu pidin ta muidugi oma keharaskuse muutusele (ja meie puhul siiski ka veel ratsmesurvele) hästi tundlikuks tegema, aga kui sellega okei oli, siis tulid need peatused imelihtsalt.
Tihtipeale on mul raskusi olnud sellega, et korretkse peatuse jaoks peaks teoreetiliselt hobust nö peatusesse sisse sõitma, st sääresurve peaks peal olema. Albatross aga ei ole veel päris 100% koondamise põhimõttest aru saanud ning tihtipeale tahab selle sääre peale lihtsalt EDASI minna.. ja kui ratsmesurve on ees olemas, siis ta läheb ikka EDASI, lihtsalt üle ratsme. Kui säär aga ära jätta, siis tuleb selline peatusesse vajumine, hobune esiotsale jne.
Aga kui meil nüüd enne peatust oli väga korralik energia olemas, siis ma võisin selle edasiajava märguande põhimõtteliselt ära jätta, sest kui ta keharaskuse muutusele piisavalt kiiresti reageeris ja hoo nulli võttis, siis piisavalt suur inerts oli ikka veel sees selleks, et need tagajalad tema keha alla jõuaks liikuda ning kokkuvõttes sealt ilusa peatuse välja võluda. :) Tõesti jäin rahule nendega.

Kuna ta galopis ka hästi tundlikult tagasi tuli (vahel kipub galopis liiga edasi sikutama), siis harjutasin ka läbi sammu jalavahetusi. Ilusti läks, lõpus vahetas mitu korda juba nii jala ära, et vaevalt pool sammu oli vahel. Jalavahetust õhus küll ei tulnud, aga ma ei hakanud ise ka riskima sellega, et nõuan ja ta vastu hakkab. Küll ta ükskord selle ära teeb, kui valmis on. :)

Ning veel sain galoppi osaliselt koondada, nii et 10 meetrised voldid ja pisut väiksemadki said ilusasti tehtud. Kui ta galopis ennast koondab, siis ta ei lähe üldse alla rulli (ma muidugi ei üritagi teda rulli saada, aga samas ma tean, et ei saaks ka, kui isegi prooviks), vaid on eest ikka päääris kõrgel ja avatud, aga mulle tundub, et ta tõesti toob mingil määral oma taguotsa alla, samas jääb eest mõnusaks ja minu arust ei lähe üle ratsme. Raske on ka öelda, mis on õige ja mis vale - võistlusspordis on ju kõik hobused kogu aeg eest üsna rullis ja siis see loob nagu mingi kujutluse õigest vaatepildist, samas klassikalise koolisõidu järgi peab hobune just koondades oma kukla kõrgemale ning nina ettepoole viima (samaaegselt raskuse tahapoole kandumisega). Aga kuna ma selliseid klassikalise koolisõidu harrastajaid just väga palju näinud pole, rääkimata selliste hobustega sõitmisest, siis ma ei saa mitte kuidagi väita ega kindel olla, et Albatross seda õigesti teeb.... :P Aga ma tean, tunne on hea, järelikult väga vale ei saa see ka olla.

Viimati käisin jälle põllul sõitmas, seekord aga tegin pisut konkreetsemalt trenni, mitte lihtsalt ei läinud aega veetma. :P

Põllul on see hea, et seal on palju ruumi. Tõesti, vahel oleks meil vaja kõvasti rohkem ruumi, kui plats seda võimaldab. Ja mitte ainult selleks, et saaks vahelduseks saba sirgu lasta, vaid ka ratsastuse jaoks. Kõige keerulisem on loomulikult väikese platsi peal teha Albatrossiga galoppi. Suur hobune, samm ka seetõttu küllaltki pikk ning hoogsamalt sõites jõuavad need seinad nii kole ruttu ette, et hobuse sirgeks saamiseks ja korrigeerimiseks on aega väga vähe. Selles suhtes on põllul väga mõnus - ja viimane kord keskendusingi päris palju sirgete sõitmisele. Nii traavis kui galopis sõitsin nii kaua otse edasi, kuni tundsin, et ta on ühtlaselt mõlemas ratsmes, ei vaju tagumikuga kuhugi välja ja ei painuta ennast kuhugi ei kehast ega kaelast. Siis tegin kas voldi või poolkaare vms ning jälle samamoodi sirgeks.

Jällegi julgen öelda, et kasu tundus küll pisut olevat. Esialgu tuli ikka mitu korda pikemaid juppe otse sõita, enne kui midagi looma hakkas. Eriti raske oli siis, kui võtsin suuna nt diagonaalis üle põllu. Jubedalt kippus igale poole vajuma, sest tal endal ei olnud absoluutselt mingit sihti ega suunda ette antud - KÕIK pidi ta teada saama minu märguannetest. Taaskord eelis platsil sõitmise ees - platsil on hobusel peaaegu alati mingi nö automaatne suund ette antud. Alates kõige lihtsamast ehk rajal sõitmisest, aga lõpetades ka nt keskliini või diagonaaliga. Mõned korrad neid sirgeid läbi sõita ja hobune hakkab ise ette aimama, kuhu sa lõpuks temaga välja jõuda tahad. Suurel lagendikul sellist asja pole, st et osaliselt võib olla keerulisem teda päris otseseks saada (oleneb muidugi täiesti ka hobusest), aga teisest küljest on suur tõenäosus, et hobune üsna peagi ka ise tähelepanelikumaks muutub, kuna ta peab kogu info ratsaniku käest saama.

Ma usun, et kui suure ala peal saab hobune põhiasjadega ilusasti hakkama, on platsil pärast neid vähemalt sama lihtne teha. Ainuke probleem võib olla see, kui liiga suurel territooriumil ise enam piire ei tunneta ja korraga kogu maa-ala kasutama hakkad - see ei ole tegelikult ju vajalik. Jah, ma võin korraga 100 meetrit või rohkem järjest sirgelt sõita, kui selleks vajadust tunnen, aga järgmine hetk võib sinna otsa vabalt 10-meetrise voldi teha - st et suure platsi kasutamisvõimalus ei tähenda automaatselt ainult suurte kujundite sõitmist ja üldse mitte täpsuse harjutamist. Seevastu ainult platsil sõites võib hobune ilma ratsaniku aru saamatagi hakata nö toetuma seintele ja neid peaaegu et juhtimisvõtete hulka arvestama. Kui siis ratsanik ühel hetkel sama harjutust ilma seinata tegema peab, ei tule miskit välja - sest üks osa on ju puudu.

Niipalju siis sellest... Üldiselt reedest mul jäi hästi hea tunne, sest tallist eemale jalutades oli Albatross see, kes tempot üleval hoidis (enamasti pean ikka iga paari sammu järel jälle meelde tuletama) - liikus aktiivselt edasi, ei vingerdanud ühte ja teise teeäärde ning päris suure osa ajast isegi sirutas ennast suulise poole ning üritas (mõlemalt poolt võrdset!) kontakti saavutada. Eks vahepeal muidugi tuli ringivaatamisi ja uudistamist ette, aga sellest ma pole kunagi mingit probleemi teinud - vaadaku, palju tahab, kuni ta edasi liikumast ei keeldu.

Nüüd on jälle paar mõnusat ideed või plaani silmapiiril, nii et... täitsa ootan juba järgnevaid nädalaid. Kui ma ikka väga keskendun, siis ehk õnnestub ka Albatross tagasi tema parimasse võimalikku vormi saada. :)

Käisin jälle maastikul, läksin küll üksi, aga üsna pea tuli Linda oma hobusega meile traavides järgi. Vahepeal tõime paar plehkupannud hobust talli tagasi - sellel hetkel meenutas Albatross karjaajamishobust westernfilmidest Tema oli see hea, rahulik ja usaldusväärne sõber, kes lõtvade ratsmetega kindlalt kodu poole jalutas, samal ajal kui ma nööri otsas metsikut noort taltsutasin. :P Noh - õnneks noor ei olnud niiväga metsik midagi (muidu oleks ta kindlasti ka Albatrossi nakatanud), aga natuke pirtsutas küll ja lõpus tegi mu hobusele isegi tigedat nägu. Albatross tegi vastu ka! Aga nad säilitasid siiski elementaarse viisakuse ning päris tülli ei läinud.

Peale põgenike kojutoomist läksim veel ühele ringile, sai natuke traavitatud ka. Päris mõnus on tegelt, ma arvan, et hakkan edaspidi tihedamalt looduses ja vähem liivaplatsi peal käima. Vähemalt mingi periood... Mitte, et ma platsi peal nüüd ei käikski - ikka käin, aga siiani olen haruharva kuhugi mujale läinud. Albatrossile kindlasti meeldiks rohkem vaheldust saada.

Teisipäeval olime küll platsil. Ei saanud väga üksteise tahtmistele pihta see päev... aga kui miskit positiivset välja tuua, siis see, et galopis ta hakkas hullult hästi tagant töötama - tõi taguotsa enda alla, säilitas hea rütmi ja impulsi isegi päris korraliku koonduse juures. Kahjuks oli ta küll ise veits pinges selle kõige juures.

Laupäeval kasutasin juhust ja tegin mõned hüpped. Hea oli see, et kõigil hüpetel suutsin ise sammu jälgida, koostöö oli hea, mingeid ebaõnnestumisi või arusaamatusi ei tulnud. Halb oli see, et enamus hüppeid tuli liiga lähedalt ning et Albatross tõesti ei vaevu oma jalgu tõstma ühtegi sentimeetrit rohkem, kui hädapärast vaja. Alla siiski midagi ei tõmmanud.

Ise olen oma silmamõõtu niipalju suutnud treenida, et kuskil 3 fuleed enne takistust oskan juba sammu vaadata ning vajadusel siis pisut pikemaks lükata või tagasi hoida, et sammud võimalikult hästi ära mahuks. Küll aga ei suuda ma veel sammude arvu muuta - seda saaks vast teha umbes siis, kui 5-6 fuleed ette oskan vaadata. Kui ma sinnamaale jõuan, siis saaks kõike ka Albatrossi jaoks tunduvalt kergemaks teha, aidata tal sobiv tõukekoht leida jne. Praegu nii hästi veel ei õnnestu, aga vähemalt saan kõige hullemaid mitteklappimisi (mis sõna see veel on...) parandada, nii et hobune ei pea hüppamiseks mingeid ilmvõimatuid liigutusi sooritama.

Õigus, tegelikult kõige esimene hüpe läks küll vähe mööda. Tulin traavis pisikest ristikest ja tõesti ei osanud ette arvata, et ta seda suure hooga ja kaugelt hüppab. Lõpuks jõudsime lausa 85cm-ni, kõrgus missugune. :P
Tegelikult jäin väga rahule temaga... See, et ta ise väga ei pinguta - no see selleks, polegi kõige olulisem. Hea on just see, et koostöö sujus. See on alati hea, ükskõik mida parasjagu hobusega koos teha.

Pühapäeval olid meil pisikesed võistlused, aitasin seal toimetada päev otsa ja õhtul otsustasin Albatrossiga maastikule minna. Okei, tegelikult ma ei käinud siiski PÄRIS maastikul, vaid üsna talli lähedal metsarajal ning hiljem teeäärsel põllul, aga siiski. Siiani olen Albatrossiga üksinda ainult peale trenni jalutamas käinud, seekord tegin terve (lühikese) trenni seal ja päris okei oli, eks me eelmine aasta vaikselt ikkagi harjutasime seda üksinda ringi liikumist. Mulle endale ei meeldi eriti üksinda tallist väga kaugele minna, aga samas tahaksin veidi Albatrossis rohkem julgust kasvatada... ja meievahelist usaldust kah muidugi.

Igatahes tegin siis (Liisi jutust inspireerituna :P) peamiselt häästi pikka traavi kogu aja, lisaks jalutamisele siis muidugi. Nii, et ta mõnusalt mu all ennast edasi tõukaks, samas ei kiirustaks. Ringi tahtis ta küll üsna palju vaadata, aga õnneks eriti kramplikuks ei läinud. Niimoodi lihtsalt aktiivselt edasi sõites peaks nagu kõige kergem olema mõlemalt poolt ühtlaselt lihaseid treenida, aga Albatross suutis muidugi ennast ikka natuke ühte või teistpidi viltu ajada. Osaliselt muidugi ringivahtimise tõttu, hiljem oli parem.

Trenni ei teinud üldse kaua, aga veidi võhmale võttis küll hobuse. :) Aga ainult veidi.

Täna sai poiss puhkepäeva, õuna ja preiravi (ei lähe ära :( ). Tegelesin natuke hoopis Kratiga, kes homme näitusele läheb. Veidi käekõrval kõndimist-traavimist, hiljem groomisin teda pisut ning punusin laka patsidesse valmis.

Up and down as always

Eilne päev läks siis natuke jälle ülesmäge. Seekord võtsin peamiseks eesmärgiks hoida teda hästi tundlikuna nii ratsme kui sääremärguannete peale (kaasaarvatud küljele, ehk painutamise tarvis) ning säilitada võrdne kontakt mõlema ratsmega. Sellest ei teinud esialgu üldse välja, kui hästi ta keha alla astub, kui esiotsal ta on või kus ta pea asub, vaid jälgisin ainult neid paari väga konkreetset asja.

Eks see vasak ratse kippus ikka kooooogu aeg raskemaks hiilima, aga kuna ma pmst kogu oma tähelepanu sellele pöörasin, siis suutsin seda poolt ikkagi enam-vähem elastsena ja natuke elavamana hoida, samas kui paremaga üritasin kordagi mitte ühtlast kontakti kaotada. Kui ta volti sõites õlaga paremale välja vajus, siis katsetasin sedasama, mida eelmine kord blogis arutasin - et sõita ta hetkeks täiesti sirgeks või isegi välimisse paindesse - aga näed, ei olnud nii lihtne midagi. Kui ta juba minema hakkab, siis on suht raske seda õlga peatada ja see on ainus hetk, kus ta vabalt ka paremast ratsmest nö läbi pressima võib hakata. Ma ei saa tõesti aru - miks just niipidi? Kogu muu loogika kohaselt peaks ta teistpidi rohkem õlast välja pressima...

Aga kui nii, siis nii. Proovisin sõita ebavõrsete paunadega kaheksat - st et vasakut pidi suurem ring ja paremat pidi väiksem ring. Suurem ring vasakule, kuna niipidi painutab ta tunduvalt kehvemini ja pole mõtet liiga väikest ringi küsida, kui ta niigi õlast välja joosta tahab. Samas saab suurel ringil seda painet pisut pikemalt hoida. Väiksem ring paremale, sest paremale painutamine on talle lihtsam ja võib suuremat painet nõuda, aga pole mõtet seda järjest väga pikalt teha - ja väike ring saab ju tunduvalt kiiremini läbi sõidetud, kui suur. Kuna platsil oli takistusi ja teisi hobuseid ka, siis päris ideaalseid kaheksaid ma küll sõita ei saanud, aga hoidsin seda 'väiksem ring - suurem ring' põhimõtet ja vahetasin suunda lihtsalt seal, kus parasjagu võimalik oli.

Vasakule poole ringi sõites üritasin teda võimalikult palju kogu aeg sisemise säärega välimise ratsme suunas sõita ja sisemist ratset hästihästihästi tihti järgi anda. Alguses kippus, nagu alati, iga järgiandmise ajal pea otseks või paremale keerama (mis näitab, et ta siiski rippus mõningal määral vasaku ratsme peal), oli ebastabiilne jne, aga siis muutus paremaks ja oli täitsa okei. Mõne asja puhul on lihtsalt kannatust vaja ja järjest küsida, küsida, küsida, kuni hobune aina tihemini õigesti vastama hakkab. Mida rohkem ta välimise ratsmega ise kontakti hoidma hakkas, seda vähem oli ka õlast välja vajumist. Õlast vajubki ju välja siis, kui ta välimist ratset ei tunne (ja ta teeb kõik selleks, et ta ei tunneks - ma praegu mõtlen, et vb see ongi põhjus?) ja kui mingi hetk hakata rohkem selle ratsmega mässama, siis on juba hilja.

Igatahes, vastupidiselt mu kartustele ei hakanud ta sugugi kaelkirjakut mängima, vaid oli päris rahul mu tegemistega. Lausa nii mõnus oli, et mingi aeg julgesin hakata ka aktviisust juurde nõudma, kartmata, et ta nö käest ära läheks. Lõpus küsisin isegi sirgetel natuke keskmist traavi ja mõned korrad tuli okeilt. Ning kui lõputraavi ajal teda ette-alla lasksin sirutada, siis ta tegi seda nii AUSALT, ka parema ratsme suunas, ei kaotanud eriti tihti kontakti, ei sikutanud ratset, kõik oli hästi. See ette-alla sõitmine on tõesti üks parimaid 'teste', isegi kui ta niigi esiotsal liikuvat Albatrossi veel rohkem esiotsale kipub viima (mistõttu ma seda väga palju ei tee), siis need mõned ringid on alati nagu terve trenni kokkuvõte ja peegeldab väga hästi seda, kuidas asjad hetkel toimivad.

Ja mul oleks ikka hädasti vaja uus Skinhealer osta. Selle prei jaoks (mis ei lähe hullemaks, aga paremaks ka vist mitte) ja noh, uues karjas on tal suht palju pisikesi sõjahaavu ka tekkinud, millest mõnda ma oma südamerahu jaoks natuke mökerdada tahaks. :P

Päris ükskõik Albatrossil siiski uuest kohast ei ole. Esmaspäeval, kui talli läksin, seisis ta üksinda ühes karjamaa otsas ja hirnus, seejärel läks siiski tagasi teiste juurde. Ning hiljem, kui ta tagasi välja viisin, hüüdis samuti mitu korda teisi, aga keegi ei vastanud. :( Siis oli küll veidi kurb ta pärast. Aga noh, ehk ta leiab endale uued sõbrad kiiresti.

Ülejäänud ajal oli ta aga väga rahulik. Tallivahel puhastasin ja sättisin teda isegi ilma kinni sidumata - nööridega kinni olles ei saanud ta mingit kiuslikku putukat ninaga ära ajada, seetõttu tegin lahti. Ja Albatross ei läinud kuhugi, pigem tukkus puhastamise ajal. Platsil lasin hobuse alguses korraks niisama lahti, et ta uudistada ja ringi joosta saaks, aga seda ta ka vajalikuks ei pidanud. Vaatas mulle naljaka näoga otsa, et "mis ma nüüd siis tegema pean?"

Seega sain natuke topeltkordet proovida, päitsetega. Sisemist kordet ma läbi sedelga ei pannud, vaid see jooksis otse kätte. Üsna hea oli - ma tegin küll hästi lühidalt, aga kaelaväänamist oli vähem ja enamus ajast oli isegi täitsa mõnus pehme kontakt. Lahtises küljes ikka kippus tagumik veidi välja minema, aga mitte kuigi palju. Eks ta õppis juurde ka nüüd midagi, sest selle 10-minutilise kordesessiooni alguses oli ikka tunduvalt aktiivsemalt vaja teda korrigeerida, kui lõpus. Ja mis mind täitsa imestama pani, et kohe, kui ta enam-vähem aru sellest uuest süsteemist oli saanud, hakkas igal võimalusel kaela ette ja alla sirutama. :) Mitte väga stabiilselt, ega mu käed ka ilmselt piisavalt ühtlased ei olnud, aga siiski üritas ja päris tihti.

Ratsutamise koha pealt on jälle natuke niu-niu. Ma ei tea ja ma ei oska. Nii tahaks koolisõitu, aga vägisi tundub, et me (ei tea täpselt, kumb meist) kohe kuidagi ei sobi koos seda harrastama. Samas... kohe kuidagi ei raatsi veel nagu alla ka anda... Oeh, eks ma siis jälle analüüsin ja mõtlen ja arutan.

Igatahes üritab ta paremat ratset vältida ja vasakuga tekib seetõttu enamasti liiga tugev kontakt. Kui hobune paremat ratset väldib, siis hakkab ta hästi kergesti ennast (või vähemalt kaela) paremale painutama, sest nii saab ju survest vabaneda. Vasakule poole painutamine on aga raskem. Seega proovin nüüd hästi tihti teda vasakule painutada, aga ainult sääre abiga - ratset võtan võimalikult vähe ning parema ehk välimise ratsmega püüan pidevat kontakti hoida. Kuna talle selle parema ratsme tundmine ei meeldi, siis ei ole seal kontakt siiski stabiilne ja pole alati võimalik sisemise säärega välimise ratsme suunas sõita (sest ta ei võta välimise ratsmega kontakti). Seega seda on vaja palju harjutada ning mina omalt poolt pean jälgima, et ma EI hakkaks ta pead vasaku ratsme abil sees hoidma, vaid ainult säär, säär ja säär, sest muidu ei õpi ta kunagi paremat ratset aktsepteerima.

Paremale poole on tunduvalt kergem sõita, nagu alati. Välimine/vasak ratse kipub ka vahel raskeks minema, aga siis võtan korra sirgeks või painutan välja ja on jälle okei. Sellest pole hullu kui hobune NATUKE liiga palju välimise ratsme peal on - seda on tunduvalt lihtsam korrigeerida, kui välimise ratsme vältimist.

Ainuke kummaline asi on seejuures see, et õlaga kipub ta välja vajuma eelkõige just vasakule sõites. Sellest ma ei saa aru. Ta ei taha väga vasakule painutada ja parema ratsme eest tõmab ennast kohe ära, aga pööramise ajal vajub ikka just selle sama parema õla peale ja ei ole nõus seda õlga tagasi sisse tõmbama. Praegu mulle tuli pähe kõige lihtsam lahendus - võtta ka niipidi ta lihtsalt korraks sirgeks või jätkata pööret isegi välimise paindega. Teoreetiliselt see ei tohiks üldse raske olla, aga samas... kas ma pole seda siis proovinud? :P Võib-olla olen väga selles painde hoidmises kinni olnud ja mitte julgenud välimist säärt kasutada... Okei, nüüd see lõpp läks siin natuke ära vestluseks iseendaga, aga see-eest tuli mingi uus idee, mida proovida.

See üks preikoht Albatrossi jalal on ka kangekaelne, ei taha sugugi alla anda.

Ja siis mul on veel uus massaažiraamat, mida ma pean hoolega edasi lugema, sest täna hästi korraks proovisin Albatrossi peal paari kergemat liigutust ja vähemalt ühest oli ta täiesti sillas! Ta pole üldse selline hobune, kes hullult tahaks katsumist ja paitamist ja sügamist, seega nii hea on leida midagi, mis talle tõesti meeldib (peale söögi, noh) :)