Tänane postitus tuleb küll Sebastianist (sorri, Albatross), sest meil oli võistlus number 3. Ei läinud hästi, aga ma olen juba nii palju jõudnud selle peale mõelda, et tahaks midagi kirja ka panna.
"Ei läinud hästi" tähendab siis seda, et ta tõrkus korra, tõmbas 2 latti alla ja oli väga kole sõit kah.
Esiteks olen ma ise väheke ilma ajudeta - eelmine võistlus läks ilmselgelt liiga hästi ja siis ma täna unustasin põhiasjad ära, hakkasin seal üle mõtlema, tegin kõik enda ja hobuse jaoks võimalikult raskeks ja no... SEE on see, mis mulle võistluste juures ei meeldi. Pole tegelikult võistluse, vaid ikka mu enda süü, aga seda vist juhtub päris paljudel, et on ainult peas võistlus, võistlus, ja see ununeb nagu ära, mis hobusele hea on või milleks ta võimeline on vms. Ühesõnaga pingutasin üle. Ja kui ma pärast vaatasin seal teisi sõitjaid, kes oma noorte hobustega ilusad rahulikud sõidud tegid (mis siis, kui mõni latt alla tuli), vajadusel pöörete peal korraks traavi võtsid, jms, siis mul hakkas vähe piinlik lausa... Tagantjärgi kahetsengi tegelikult seda kõige rohkem, kuidas MINA sõitsin. Hobusel oli ka ebaõnnestumisi, aga tema eksimusi on palju lihtsam andeks anda kui enda omasid.
Teine asi on see, et peab ta korralikumalt liikuma saama. Eelmine kord sõitsime ka muidugi raja suhteliselt aeglaselt läbi, aga kuna eesmärk oligi lihtsalt rada lõpetada, siis ma nagu väga ei sudinud ise midagi ja ei tundnud, et ta otseselt tuim säärele oleks olnud. Seekord aga küll. Kusjuures, trennides olen tegelikult päris palju üleminekuid ka galopisiseselt nt teinud, ja isegi soojenduplatsil tegi päris erksaid samme vahepeal, kui nõudsin. Aga võistlusväljakul oli ikka liiga palju uut ja huvitavat ning Sebastianil läks ilmselt meelest, et hoo pealt on kergem hüpata. Nii et sellega saab trennis veel mängida palju ja nüüd kuivemal ajal oleks kindlasti vaja maastikul kah vahepeal saba sirgu lasta :) (Albatrossil kusjuures ka, ainult et Albatrossi saba kipub vahel liiga sirgeks minema)
Kolmas asi on ratsastus üleüldiselt, millega ma olen ka vähe ummikus hetkel. Teatavasti on Sebastian vahepeal kellegi teisega ka trennis käinud ja peale seda meil tavaliselt väga hästi ei suju. :P Noh, ikka sõidetakse ju natukene teistmoodi ja noore hobuse jaoks kindlasti pisut keeruline ka, kui üks ratsanik nõuab ühte, teine teist asja jne. Aga siis kui ma ikka kätte olen võtnud ja paar korda järjest "oma käe järgi" kergeid ratsastustrenne teinud, siis on kõik jälle tip-top ja võib rahuliku südamega hüppetrenni minna. Nüüd viimased nädalad aga olen temaga üsna aktiivselt ise sõitnud ja teistega on ta võib-olla ainult mõne üksiku korra trennis käinud - ehk siis teoreetiliselt peaks koostöö just hästi sujuma... aga mida ei ole, seda ei ole. Ei tea, kas tema on muutunud või teen ise midagi teistmoodi, aga pole nagu päris see, mis tahaks. Ja no ei saa kedagi teist ka süüdistada, kui peamiselt ainult mina temaga sõidan.
Ja neljas asi on siis see tõrkumine. Seda ma ei oskagi kommenteerida - et mida ma oleks teisiti pidanud tegema, et ta sinna okseri ette seisma poleks jäänud. Muidugi oleks ta pidanud natuke rohkem liikuma, aga no kui ei lähe, siis ei lähe. :P Samas ta ei ole üldse selline tüüp, kes "otsiks põhjust, et mitte hüpata". Sest järgmisel ringil läheb ta sellesama takistuse alla KÕIGE võimatumasse tõukekohta, jääb enam-vähem seisma ja siis lendab mingi suure (ja ilmselt väga ebamugava) hüppega sealt üle, kui 100x lihtsam oleks jälle tõrkuda. Aga noh, see selleks. Peame kollidega harjuma veel ja noh.. jah.
Tegelikult ma selle tulemuse üle esialgu väga masenduses ei olnudki - õnnelik muidugi mitte, aga kõigil tuleb ju halvemaid päevi ette. Tagantjärgi mõeldes sain aga ikka üsna kurjaks ja üldse mitte nende karistuspunktide, vaid enda peale. Kuri sellepärast, et ma absoluutselt hobusega ei arvestanud ja see on ikka väga kurb, sest ma ei taha olla selline ratsutaja.
Kuna see probleem aga pole kinni mitte ratsutamisoskuses, vaid ainult suhtumises, siis saan ma 100% lubada, et KUI me veel kunagi võistlema peaks minema, siis seda viga ma uuesti ei tee. Ausalt.
Sunday, April 17, 2011
Friday, April 15, 2011
"Every block of stone has a statue inside it and it is the task of the sculptor to discover it." - Michelangelo
Nagu näha, siis blogimisisu on viimasel ajal allpool igasugust arvestust. Pole nagu olnud ka midagi uut ja huvitavat, millest kirjutada. Albatrossiga olen sõitnud üsna vähe ja ratsutamisoskus annab kahjuks endiselt kõvasti soovida, seega jah...
Täna tegime jälle maa peal tööd ja pean kiitma, et õlad sees harjutusega olen juba täitsa rahul. Kui ikka millegi kallal vinguda, siis paremat pidi ta veidi kipub rajalt (st sellelt joonelt, kus ta püsima peaks, ükskõik kas see on siis maneeži servas või keskel) sisse tulema liiga, aga see on täiesti loogiline, kuna mis teda seal rajal hoida aidata saab? Loomulikult välimine ehk antud olukorras vasak ratse; ja seda me teame ju kõik, millised suhted Albatrossi ja vasaku ratsme vahel on. :) St et kui talle nii paremini sobib, siis ta ei pruugi eriti sellele ratsmele reageerida ja ongi sissetrügimine käes. Aga ma pean siiski ütlema, et seda on minimaalselt ja tegelikult tegi ta seda harjutust täna peaaegu et suurepäraselt. Aga ega midagi - siis edasi hakkame traavis harjutama.
Keerulisem on lugu, kui proovime renversit. Tagumikku suudab ta ilusasti ühele või teisele poole viia, aga painde hoidmine pole nii lihtne. Probleem tundub siinkohal olevat selles, et kui ma tahan teda endast eemale painutama saada, siis on mul ju jälle pmst AINULT see ratse, millega midagi teha. Sisemist (st hobuse painde poolset ehk antud harjutuse puhul minust kaugemal olev hobuse külg) säärt ju teatavasti maatööl millegagi asendada ei saa, aga ainult ratsmega midagi vusserdades on jälle kõige lihtsam asja tuksi keerata.
Taaskord on tegelikult asi päris loogiline - kui ma ise seisan hobusest vasakul pool ja tahan teda paremale painutada, siis pean kasutama paremat ratset, mis tuleb üle hobuse kaela mulle paremasse kätte. See tähendab, et ratsme surve (kui ma just enda kätt üle hobuse kaela ei vii, mida ma ei tee) hobuse suule tuleb kuskilt sealt hobuse turja kandist ja mõjub ka osaliselt turja/kaela enda peale. Selline ratsmekasutus aga on tagasihoidev ja osaliselt juba indirect rein - seega hoopis teine ja vastuoluline märguanne, kui see, mida ma ratsutades painde saavutamiseks kasutan (nö avatud ehk kõrvale viidud ratse, ilma mingi tagasihoidva efektita). Kaks TÄIESTI erinevas suunas mõjuvat ratsmemärguannet, aga ometi ma tahan, et ta neile sarnaselt reageeriks. Ei, kui täpsem olla, siis ma tahan, et ta maatöö ajal sellele ühtemoodi, seljas teistmoodi reageeriks...? Jeesus, kui keeruline on olla hobune...
Vähemalt antud juhul mulle tundub, et ma enam-vähem mõistan, kus on raskused ja mis neid tekitab. Ja täiesti ausalt ütlen, et sellised põhjendatud probleemid ei ole mulle üldse vastumeelsed. Kui ma saan aru, MIKS mu hobune käitub nii, siis see on lihtsalt osa treeningprotsessist ja õpetamisest ja ma mõtlen midagi välja, et talle harjutust kergemaks teha ja noh - see ongi ju kogu asja mõte! See on huvitav ja tore.
Masendus tekib ainult siis, kui ma ei saa hobusest aru või ei oska probleemi leida/parandada. Siis, kui mul oleks vaja ühte väga tarka ja osavat treenerit, keda aga (erinevatel põhjustel) pole võtta kuskilt.
See selleks. Peale trenni käisime treileris ka, nii poolenisti. Jäin ka rahule, jaaaa. Selle treileriga on väike jama - nimelt sadularuumi puudumise tõttu ei ole kohta, kuhu peale ma Albatrossi jaoks portsu kaera saaks panna, et ta siis söögi nimel oleks nõus natuke aega treileris seisma ja mitte välja tagurdama. Jama selles mõttes, et söögiga oli lihtsam, või noh - täpsemalt öeldes oli söök ainuke lahendus, mida ma tema puhul kasutada sain. Nüüd ei saa, mis tähendab, et ta peab treilerisse minema selle pärast, et mina olen nii otsustanud ja jääma isegi keerulises olukorras usaldavaks ja sõnakuulelikuks hobuseks. Sest ega ta seda treilerit enam niiväga KARDA, aga mingi ebakindlus on kindlasti sees.
Ühesõnaga alguses seisime rambi peal, siis juba pea treileris ja lõpus suurem osa kehast treileris nii, et süüa ei saanud ja ilma minu märguandeta välja ka ei tohtinud minna. Vaene väike Albatross. :) Mõned korrad ta tahtis tagurdada, aga ikka jäi mind kuulama ja jäi seisma või tuli tagasi. Mõned korrad tahtis tagurdada ja tagurdas ka. Välja tagurdamist keelata on täiesti võimatu, seega lihtsalt lasin tal peale seda siis ümber minu väikse voldi peal traavi sörkida, no ikka mitu ringi. Põhimõte siis see, et treilerist väljas peab tööd tegema, treileris sees on hea rahulik. Ja seekord see enam-vähem toimis nii nagu peaks, st lõpus ta ei hakanud omapead välja tagurdama.
Samas ma ei julge jälle väääga hõisata, sest ma olen ju samamoodi ka varem proovinud - siis ta on tasapisi lihtsalt keeldunud uuesti treilerisse sisse minemast. Üks konks on vast selles, et see treilerist väljas "töötamine" peab olema selline, tavaline ja rutiinne asi. Kui see on midagi väga ebameeldivat, hobune läheb pingesse jne, siis ta enam treilerisse kah ei tule. Aga proovisin seda hobuse ringi ajamist hästi pingevabalt ja monotoonselt teha, et tal ei oleks otseselt halb või ebamugav, vaid lihtsalt igav ja tüütu.
Igatahes täna jäin väga rahule progressiga. Mis või kas järgmine kord saab, seda loomulikult ette ei tea. Eks ole siis näha.
Nonii, sai jälle praktiliselt mittemillestki üks lohisev ja üksikasjalik jutt velja venitatud. Aga kui mitte lugejatele, siis mulle on see küll kasulik - pisiasjade lahti kirjutamine paneb mind alati rohkem mõtlema (ja kui hästi läheb, siis ka aru saama).
Limps :) (peale soolakivi söömist)
Täna tegime jälle maa peal tööd ja pean kiitma, et õlad sees harjutusega olen juba täitsa rahul. Kui ikka millegi kallal vinguda, siis paremat pidi ta veidi kipub rajalt (st sellelt joonelt, kus ta püsima peaks, ükskõik kas see on siis maneeži servas või keskel) sisse tulema liiga, aga see on täiesti loogiline, kuna mis teda seal rajal hoida aidata saab? Loomulikult välimine ehk antud olukorras vasak ratse; ja seda me teame ju kõik, millised suhted Albatrossi ja vasaku ratsme vahel on. :) St et kui talle nii paremini sobib, siis ta ei pruugi eriti sellele ratsmele reageerida ja ongi sissetrügimine käes. Aga ma pean siiski ütlema, et seda on minimaalselt ja tegelikult tegi ta seda harjutust täna peaaegu et suurepäraselt. Aga ega midagi - siis edasi hakkame traavis harjutama.Keerulisem on lugu, kui proovime renversit. Tagumikku suudab ta ilusasti ühele või teisele poole viia, aga painde hoidmine pole nii lihtne. Probleem tundub siinkohal olevat selles, et kui ma tahan teda endast eemale painutama saada, siis on mul ju jälle pmst AINULT see ratse, millega midagi teha. Sisemist (st hobuse painde poolset ehk antud harjutuse puhul minust kaugemal olev hobuse külg) säärt ju teatavasti maatööl millegagi asendada ei saa, aga ainult ratsmega midagi vusserdades on jälle kõige lihtsam asja tuksi keerata.
Taaskord on tegelikult asi päris loogiline - kui ma ise seisan hobusest vasakul pool ja tahan teda paremale painutada, siis pean kasutama paremat ratset, mis tuleb üle hobuse kaela mulle paremasse kätte. See tähendab, et ratsme surve (kui ma just enda kätt üle hobuse kaela ei vii, mida ma ei tee) hobuse suule tuleb kuskilt sealt hobuse turja kandist ja mõjub ka osaliselt turja/kaela enda peale. Selline ratsmekasutus aga on tagasihoidev ja osaliselt juba indirect rein - seega hoopis teine ja vastuoluline märguanne, kui see, mida ma ratsutades painde saavutamiseks kasutan (nö avatud ehk kõrvale viidud ratse, ilma mingi tagasihoidva efektita). Kaks TÄIESTI erinevas suunas mõjuvat ratsmemärguannet, aga ometi ma tahan, et ta neile sarnaselt reageeriks. Ei, kui täpsem olla, siis ma tahan, et ta maatöö ajal sellele ühtemoodi, seljas teistmoodi reageeriks...? Jeesus, kui keeruline on olla hobune...
Vähemalt antud juhul mulle tundub, et ma enam-vähem mõistan, kus on raskused ja mis neid tekitab. Ja täiesti ausalt ütlen, et sellised põhjendatud probleemid ei ole mulle üldse vastumeelsed. Kui ma saan aru, MIKS mu hobune käitub nii, siis see on lihtsalt osa treeningprotsessist ja õpetamisest ja ma mõtlen midagi välja, et talle harjutust kergemaks teha ja noh - see ongi ju kogu asja mõte! See on huvitav ja tore.
Masendus tekib ainult siis, kui ma ei saa hobusest aru või ei oska probleemi leida/parandada. Siis, kui mul oleks vaja ühte väga tarka ja osavat treenerit, keda aga (erinevatel põhjustel) pole võtta kuskilt.
See selleks. Peale trenni käisime treileris ka, nii poolenisti. Jäin ka rahule, jaaaa. Selle treileriga on väike jama - nimelt sadularuumi puudumise tõttu ei ole kohta, kuhu peale ma Albatrossi jaoks portsu kaera saaks panna, et ta siis söögi nimel oleks nõus natuke aega treileris seisma ja mitte välja tagurdama. Jama selles mõttes, et söögiga oli lihtsam, või noh - täpsemalt öeldes oli söök ainuke lahendus, mida ma tema puhul kasutada sain. Nüüd ei saa, mis tähendab, et ta peab treilerisse minema selle pärast, et mina olen nii otsustanud ja jääma isegi keerulises olukorras usaldavaks ja sõnakuulelikuks hobuseks. Sest ega ta seda treilerit enam niiväga KARDA, aga mingi ebakindlus on kindlasti sees.
Ühesõnaga alguses seisime rambi peal, siis juba pea treileris ja lõpus suurem osa kehast treileris nii, et süüa ei saanud ja ilma minu märguandeta välja ka ei tohtinud minna. Vaene väike Albatross. :) Mõned korrad ta tahtis tagurdada, aga ikka jäi mind kuulama ja jäi seisma või tuli tagasi. Mõned korrad tahtis tagurdada ja tagurdas ka. Välja tagurdamist keelata on täiesti võimatu, seega lihtsalt lasin tal peale seda siis ümber minu väikse voldi peal traavi sörkida, no ikka mitu ringi. Põhimõte siis see, et treilerist väljas peab tööd tegema, treileris sees on hea rahulik. Ja seekord see enam-vähem toimis nii nagu peaks, st lõpus ta ei hakanud omapead välja tagurdama.
Samas ma ei julge jälle väääga hõisata, sest ma olen ju samamoodi ka varem proovinud - siis ta on tasapisi lihtsalt keeldunud uuesti treilerisse sisse minemast. Üks konks on vast selles, et see treilerist väljas "töötamine" peab olema selline, tavaline ja rutiinne asi. Kui see on midagi väga ebameeldivat, hobune läheb pingesse jne, siis ta enam treilerisse kah ei tule. Aga proovisin seda hobuse ringi ajamist hästi pingevabalt ja monotoonselt teha, et tal ei oleks otseselt halb või ebamugav, vaid lihtsalt igav ja tüütu.
Igatahes täna jäin väga rahule progressiga. Mis või kas järgmine kord saab, seda loomulikult ette ei tea. Eks ole siis näha.
Nonii, sai jälle praktiliselt mittemillestki üks lohisev ja üksikasjalik jutt velja venitatud. Aga kui mitte lugejatele, siis mulle on see küll kasulik - pisiasjade lahti kirjutamine paneb mind alati rohkem mõtlema (ja kui hästi läheb, siis ka aru saama).
Limps :) (peale soolakivi söömist)Friday, April 1, 2011
Viimased päevad Albatrossiga on möödunud maatöö lainel ja on päris tore olnud. Mul on endal (ja ei imestaks, kui hobusel samuti) mingisugune... väsimus või tüdimus või nõutus või ma ei teagi, kuidas seda nimetada - igatahes ei ole hetkel üldse mingit tungivat soovi ratsutada + tegelikult ootame, et meil sadulat ka vähe sobivamaks kohandataks.
(Täna tegelikult ratsutasin ikka, aga blogi kirjutamisega tegin algust hommikul, enne tallis käimist.)
Nüüd nende päevadega on aga motivatsioon ennast talli vedada jälle suurenenud ja see on igatahes positiivne märk. Albatrossiga olen varem ka ikka maast veidi töötanud, seega kui ma nüüd raamatu järgi mingit treeningprogrammi järgida üritan, siis mõned "peatükid" võime vabalt vahele jätta, sest üht-teist ta juba oskab ja teab. Samas on mõned teised punktid, millele ma varem pole võib-olla suurt tähelepanu pööranud või hoopis teistmoodi õpetanud, ja selliste sisseharjutatud käitumismustrite muutmine on kohati päris keeruline.
Aga ega see mind ei häiri, sest kogu asja mõte ongi proovida ja harjutada ning vaikselt areneda. Isegi, kui ma talle varem midagi teisiti õpetanud olen, siis ei tähenda, et see VALE oli - tol hetkel oli mul ilmselt lihtsalt teine eesmärk ja teised meetodid selle saavutamiseks. Nüüd tuleb aga juurde õppida/õpetada ning teha Albatrossile selgeks, et saab ka teistmoodi. Õnneks on Albatross selles suhtes väga mõnus hobune, et kui tal parasjagu kõik korras ja hästi on, siis ta õpib hea meelega. Isegi kui ta vahel on ehk veidi pikkade juhtmetega (pean silmas nende infokillukeste liikumise kiirust tema peakese ja teiste kehaosade vahel), siis rumal üldsegi mitte ning kui ma ise kõik õigesti teen, siis saab enamasti aru küll, mis ma tahan.
Praegu oleme teinud selliseid lihtsalt samm-peatus-samm üleminekuid, igasuguseid kujundeid ja suunamuutusi. Proovin teda saada lõdevstuma ja õigesti painutama ja voldi peal töötame selle eesmärgiga, et ta sisemise tagumise jalaga täpselt enda raskuskeskme poole astuks, mitte lihtsalt otse edasi ja MITTE liiga palju risti, raskuskeskmest mööda. See on asi, millest ma seljas istudes tükk aega aru ei saanud - et ma ju aktiveerin ta sisemist tagajalga (vasakutpidi sõites siis) ja ta reageerib hästi, miks ma teda siis ikkagi ühtlaselt välimise ratsme peale ja kontakti hoidma ei saa? Aga tuleb välja, et on suur vahe, kas hobune astub tagajalaga aktiivselt enda alla või aktiivselt kõrvale, risti üle teise jala. Albatross eelistab tihti seda viimast, lihtsamat pääseteed.
Ise pean maa peal töötades kõige rohkem silmas pidama seda, et ma hobusele liiga külje alla ei roni. Siis ma ei näe ju üldse, mis toimub, kuidas ta oma keha kasutab jne. Siiani olen seda veidi liiga palju teinud ja kohe tagajärg kah: Albatross üritab sama. Kui mina liigun kaugemale, siis tema kohe poeb järgi - ta ei trügi peale, aga tahab hästi lähedale hoida. :) Nii, nagu ma siiani õpetanud olen, otseloomulikult.
Natuke Sebastianist ka, rohkem endale meelespeaks, et... peaks nüüd siiski end kätte võtma ja ratsastusele rõhku pöörama. Nii kiire on olnud (ja see juba mainitud väsimus kah), aga nüüd kõige lähemas tulevikus mul ehk jääb pisut rohkem aega vahepeal tema jaoks. Viimases hüppetrennis tegime hästi mõnusaid harjutusi, mis aga sugugi hästi välja ei tulnud - ja kõik sellepärast, et polnud head eeltööd all, hüppetrenni soojendusest ei piisa. Kui regulaarselt sõidan, siis on hobune juba täitsa okei, aga kui jälle käest lasen ennast ja piisavalt pole eelnevatel päevadel ette valmistanud, siis läheb hüppamine ka pisut aia taha.
Põhiline tema puhul siis see, et teda naaatukenegi sealt esiotsalt ära saada - see teeks kõik mitu korda lihtsamaks. Tal kehaehitus on natuke allamäge + selline komme ratsme otsa jääda sikutama ning kui seda natukenegi lasta teha, läheb pärast tükk aega, enne kui jälle sellest lahti saab. Täna igatahes sõitsin, tegin üsna lühikese trenni (no meil temaga ongi kõik trennid tegelikult väga lühikesed) ja saavutasime üht-teist positiivset küll. Kui ma nüüd seda režiimi ainult jätkata suudaks, oleks vahva. :)
(Täna tegelikult ratsutasin ikka, aga blogi kirjutamisega tegin algust hommikul, enne tallis käimist.)
Nüüd nende päevadega on aga motivatsioon ennast talli vedada jälle suurenenud ja see on igatahes positiivne märk. Albatrossiga olen varem ka ikka maast veidi töötanud, seega kui ma nüüd raamatu järgi mingit treeningprogrammi järgida üritan, siis mõned "peatükid" võime vabalt vahele jätta, sest üht-teist ta juba oskab ja teab. Samas on mõned teised punktid, millele ma varem pole võib-olla suurt tähelepanu pööranud või hoopis teistmoodi õpetanud, ja selliste sisseharjutatud käitumismustrite muutmine on kohati päris keeruline.
Aga ega see mind ei häiri, sest kogu asja mõte ongi proovida ja harjutada ning vaikselt areneda. Isegi, kui ma talle varem midagi teisiti õpetanud olen, siis ei tähenda, et see VALE oli - tol hetkel oli mul ilmselt lihtsalt teine eesmärk ja teised meetodid selle saavutamiseks. Nüüd tuleb aga juurde õppida/õpetada ning teha Albatrossile selgeks, et saab ka teistmoodi. Õnneks on Albatross selles suhtes väga mõnus hobune, et kui tal parasjagu kõik korras ja hästi on, siis ta õpib hea meelega. Isegi kui ta vahel on ehk veidi pikkade juhtmetega (pean silmas nende infokillukeste liikumise kiirust tema peakese ja teiste kehaosade vahel), siis rumal üldsegi mitte ning kui ma ise kõik õigesti teen, siis saab enamasti aru küll, mis ma tahan.
Praegu oleme teinud selliseid lihtsalt samm-peatus-samm üleminekuid, igasuguseid kujundeid ja suunamuutusi. Proovin teda saada lõdevstuma ja õigesti painutama ja voldi peal töötame selle eesmärgiga, et ta sisemise tagumise jalaga täpselt enda raskuskeskme poole astuks, mitte lihtsalt otse edasi ja MITTE liiga palju risti, raskuskeskmest mööda. See on asi, millest ma seljas istudes tükk aega aru ei saanud - et ma ju aktiveerin ta sisemist tagajalga (vasakutpidi sõites siis) ja ta reageerib hästi, miks ma teda siis ikkagi ühtlaselt välimise ratsme peale ja kontakti hoidma ei saa? Aga tuleb välja, et on suur vahe, kas hobune astub tagajalaga aktiivselt enda alla või aktiivselt kõrvale, risti üle teise jala. Albatross eelistab tihti seda viimast, lihtsamat pääseteed.
Ise pean maa peal töötades kõige rohkem silmas pidama seda, et ma hobusele liiga külje alla ei roni. Siis ma ei näe ju üldse, mis toimub, kuidas ta oma keha kasutab jne. Siiani olen seda veidi liiga palju teinud ja kohe tagajärg kah: Albatross üritab sama. Kui mina liigun kaugemale, siis tema kohe poeb järgi - ta ei trügi peale, aga tahab hästi lähedale hoida. :) Nii, nagu ma siiani õpetanud olen, otseloomulikult.
Natuke Sebastianist ka, rohkem endale meelespeaks, et... peaks nüüd siiski end kätte võtma ja ratsastusele rõhku pöörama. Nii kiire on olnud (ja see juba mainitud väsimus kah), aga nüüd kõige lähemas tulevikus mul ehk jääb pisut rohkem aega vahepeal tema jaoks. Viimases hüppetrennis tegime hästi mõnusaid harjutusi, mis aga sugugi hästi välja ei tulnud - ja kõik sellepärast, et polnud head eeltööd all, hüppetrenni soojendusest ei piisa. Kui regulaarselt sõidan, siis on hobune juba täitsa okei, aga kui jälle käest lasen ennast ja piisavalt pole eelnevatel päevadel ette valmistanud, siis läheb hüppamine ka pisut aia taha.
Põhiline tema puhul siis see, et teda naaatukenegi sealt esiotsalt ära saada - see teeks kõik mitu korda lihtsamaks. Tal kehaehitus on natuke allamäge + selline komme ratsme otsa jääda sikutama ning kui seda natukenegi lasta teha, läheb pärast tükk aega, enne kui jälle sellest lahti saab. Täna igatahes sõitsin, tegin üsna lühikese trenni (no meil temaga ongi kõik trennid tegelikult väga lühikesed) ja saavutasime üht-teist positiivset küll. Kui ma nüüd seda režiimi ainult jätkata suudaks, oleks vahva. :)
Wednesday, March 23, 2011
Kevadepostitus
Kevad on päris kindlasti käes. :) Mitte sellepärast, et ilm oleks hea või kalender nii ütleks, aga hoopis sellepärast, et isegi Albatross otsustas karvavahetusega algust teha. Esmaspäeval polnud veel midagi aru saada, aga täna lendas puhastades igal pool tuuste ringi - mis tähendab muuseas, et kalender eksis oma kevadekuulutamisega vähemalt ühe, aga võib-olla kahe päeva võrra.
Õnneks jäi mul täna peale trenni tema jaoks pisut rohkem aega, pesin jalgu ja siis nühkisin Albatrossi tema lemmik-kummiharjaga lemmik-kohtadest ja ta vist oli rahul. :) Lakka ja sabasse pihustasin kõvasti palsamit ja needki said ilusaks. Jah, laka-saba koha pealt läheb hobune mul vahepeal üsna metsikuks kätte ära, sest ma ei kammi neid sugugi mitte iga kord, aga vaevalt, et see teda häirib.
Muidu oleme kõverad nagu ikka, aga täna näiteks üsna tublid trennis sellegipoolest. Tegin rohkem galoppi ja galopiletõsteid ka - nende juures kipub ta tihti korraks krampi tõmbama, aga täna oli täitsa hea. Isegi sammust traavile üleminekud olid veidi probleemsemad, sest ta kogu aeg ennetas seda traavile tõusmist ja nii kui sääre vastu panin, tahtis minna... Aga ma ei kurda, sest tegelikult ise tahtsin teda hästi kergelt säärele reageerima panna ja isegi kui ta natuke liiga kaugele sellega läks, siis see on ju väike viga. Seega neid saame järgmine trenn harjutada.
Sellega seoses jälle üks väike mõte, mille ma de Kunffy raamatust leidsin - tema kirjutas, et kui hobune su märguannetele teistmoodi vastab, kui soovinud oled, siis ei ole alati ilmtingimata vaja teda parandada (rääkimata siis karistamisest), sest enamasti on nagunii eksijaks ratsanik (andes arusaamatuid märguandeid), mitte hobune. Kui vähegi võimalik, siis pigem KIITA hobust tema enda initsiatiivi eest kuidagi sulle vastata ja panna ta uskuma, et just seda sa tahtsidki. Positiivne tagasiside on alati kõige parem meetod õpetamiseks!
Muidugi sellist asja ei saa alati ja igal juhul kasutada, sest hobune peab siiski õppima selgeks konkreetsed märguanded ja aru saama, mida ratsanik nendega öelda tahab, aga... minu arust siiski hea idee, mille üle mõelda, ning see minu ja Albatrossi tänane näide sobib siia ideaalselt:
Kui ma töötasin selle kallal, et hobune oleks energiline ja aktiivne ja väga hea reaktsiooniga, ning tema ainuke "viga" oli see, et ta hakkas lõpuks liiga kiiresti liiga kergetele märguannetele reageerima, siis kuidas ma saan talle selle eest mingit negatiivset tagasisidet anda? Ei saa ju, see poleks üldse õiglane hobuse suhtes. Sest tema tegi kõik, mida ma tahtsin, lihtsalt pisut rohkem, natuke lisas omaenda pealehakkamist, mille üle peaks ratsanikul hoopis hea meel olema! Seega kui ta läheb traavile siis, kui mina ainult aktiivsemat sammu tahtsin, ma mitte ei karista, vaid kiidan teda hea reageerimise eest! Ning üritan järgmine kord lihtsalt enda märguannet õige veidi korrigeerida nii, et ta eelistaks traavilemineku asemel sammu aktiviseerimist.
Selline balansseerimise värk on see küll, et kogemata ei õpetakski hobusele märguannetele valesti reageerimist, aga... peab lihtsalt mõtlema ja tunnetama, millal selline käitumisviis sobiks. Tasub ära, kui selle tulemusena on hobune hoopis õnnelikum ja enesekindlam ja julgeb teinekordki oma initsiatiivi näidata.
Ratsutasin ka C-ga, kes oli eriti hea - nii juhtubki vist, kui ühest väga mõnusa liikumisega loomast ratsahobune saama hakkab. :)
Ja Sebastian - temaga oli ju nädalavahetusel võistlus number kaks. Oli veidi edukam, kui number üks. Et saaks kaks starti teha, siis kõigepealt sõitsime pisikest 60 cm-st rada puhtusele kah - tuligi puhtalt ja saime isegi pisikese roosa roseti. :) Teine parkuur oli kahefaasiline 80 cm, väga lahe rada selles mõttes, et võiduhimulistel OLI, kust lõigata ja teha väikseid pöördeid, mitte et lihtsalt võimalikult kiiresti takistused läbi kimada. Aga nii noore ja kogenematu hobuse jaoks nagu Sebastian, olid pöörded veidi keerulised. Kuna ta ei hüpanud kõike just VÄGA kindlalt ja ei olnud teise sõidu ajal ka päris 100% kontrolli all, siis ma otsustasin asja tema jaoks ikka võimalikult lihtsaks teha ning läksin suuuuuure kaarega. Lõpptulemusena oli aeglane sõit, aga mõlemad osad puhtad sellegipoolest, nii et jäin väga rahule.
Pildid on fotoalbumist, kasutaja homenica:
Ma ausalt öeldes ei tea, MIDA ta siin viimasel pildil hüppab. Harjutab vist kõrgemateks sõitudeks...
Tegelikult oli minu viga, ma unustasin natuke takistuse ära, keerasin ta viimasel hetkel õigesse suunda ja ta vist mõtles tõrkumisele... või lihtsalt tahtis ühe pikema pilgu takistusele heita, seejärel igatahes läks enam-vähem kohapealt üle. Hüppe ajal olin vist maneežikatusele lähemal kui sadulale ja hobusele, aga õnneks maandusin õigesse kohta tagasi.
Õnneks jäi mul täna peale trenni tema jaoks pisut rohkem aega, pesin jalgu ja siis nühkisin Albatrossi tema lemmik-kummiharjaga lemmik-kohtadest ja ta vist oli rahul. :) Lakka ja sabasse pihustasin kõvasti palsamit ja needki said ilusaks. Jah, laka-saba koha pealt läheb hobune mul vahepeal üsna metsikuks kätte ära, sest ma ei kammi neid sugugi mitte iga kord, aga vaevalt, et see teda häirib.
Muidu oleme kõverad nagu ikka, aga täna näiteks üsna tublid trennis sellegipoolest. Tegin rohkem galoppi ja galopiletõsteid ka - nende juures kipub ta tihti korraks krampi tõmbama, aga täna oli täitsa hea. Isegi sammust traavile üleminekud olid veidi probleemsemad, sest ta kogu aeg ennetas seda traavile tõusmist ja nii kui sääre vastu panin, tahtis minna... Aga ma ei kurda, sest tegelikult ise tahtsin teda hästi kergelt säärele reageerima panna ja isegi kui ta natuke liiga kaugele sellega läks, siis see on ju väike viga. Seega neid saame järgmine trenn harjutada.
Sellega seoses jälle üks väike mõte, mille ma de Kunffy raamatust leidsin - tema kirjutas, et kui hobune su märguannetele teistmoodi vastab, kui soovinud oled, siis ei ole alati ilmtingimata vaja teda parandada (rääkimata siis karistamisest), sest enamasti on nagunii eksijaks ratsanik (andes arusaamatuid märguandeid), mitte hobune. Kui vähegi võimalik, siis pigem KIITA hobust tema enda initsiatiivi eest kuidagi sulle vastata ja panna ta uskuma, et just seda sa tahtsidki. Positiivne tagasiside on alati kõige parem meetod õpetamiseks!
Muidugi sellist asja ei saa alati ja igal juhul kasutada, sest hobune peab siiski õppima selgeks konkreetsed märguanded ja aru saama, mida ratsanik nendega öelda tahab, aga... minu arust siiski hea idee, mille üle mõelda, ning see minu ja Albatrossi tänane näide sobib siia ideaalselt:
Kui ma töötasin selle kallal, et hobune oleks energiline ja aktiivne ja väga hea reaktsiooniga, ning tema ainuke "viga" oli see, et ta hakkas lõpuks liiga kiiresti liiga kergetele märguannetele reageerima, siis kuidas ma saan talle selle eest mingit negatiivset tagasisidet anda? Ei saa ju, see poleks üldse õiglane hobuse suhtes. Sest tema tegi kõik, mida ma tahtsin, lihtsalt pisut rohkem, natuke lisas omaenda pealehakkamist, mille üle peaks ratsanikul hoopis hea meel olema! Seega kui ta läheb traavile siis, kui mina ainult aktiivsemat sammu tahtsin, ma mitte ei karista, vaid kiidan teda hea reageerimise eest! Ning üritan järgmine kord lihtsalt enda märguannet õige veidi korrigeerida nii, et ta eelistaks traavilemineku asemel sammu aktiviseerimist.
Selline balansseerimise värk on see küll, et kogemata ei õpetakski hobusele märguannetele valesti reageerimist, aga... peab lihtsalt mõtlema ja tunnetama, millal selline käitumisviis sobiks. Tasub ära, kui selle tulemusena on hobune hoopis õnnelikum ja enesekindlam ja julgeb teinekordki oma initsiatiivi näidata.
Ratsutasin ka C-ga, kes oli eriti hea - nii juhtubki vist, kui ühest väga mõnusa liikumisega loomast ratsahobune saama hakkab. :)
Ja Sebastian - temaga oli ju nädalavahetusel võistlus number kaks. Oli veidi edukam, kui number üks. Et saaks kaks starti teha, siis kõigepealt sõitsime pisikest 60 cm-st rada puhtusele kah - tuligi puhtalt ja saime isegi pisikese roosa roseti. :) Teine parkuur oli kahefaasiline 80 cm, väga lahe rada selles mõttes, et võiduhimulistel OLI, kust lõigata ja teha väikseid pöördeid, mitte et lihtsalt võimalikult kiiresti takistused läbi kimada. Aga nii noore ja kogenematu hobuse jaoks nagu Sebastian, olid pöörded veidi keerulised. Kuna ta ei hüpanud kõike just VÄGA kindlalt ja ei olnud teise sõidu ajal ka päris 100% kontrolli all, siis ma otsustasin asja tema jaoks ikka võimalikult lihtsaks teha ning läksin suuuuuure kaarega. Lõpptulemusena oli aeglane sõit, aga mõlemad osad puhtad sellegipoolest, nii et jäin väga rahule.
Pildid on fotoalbumist, kasutaja homenica:
Ma ausalt öeldes ei tea, MIDA ta siin viimasel pildil hüppab. Harjutab vist kõrgemateks sõitudeks...Tegelikult oli minu viga, ma unustasin natuke takistuse ära, keerasin ta viimasel hetkel õigesse suunda ja ta vist mõtles tõrkumisele... või lihtsalt tahtis ühe pikema pilgu takistusele heita, seejärel igatahes läks enam-vähem kohapealt üle. Hüppe ajal olin vist maneežikatusele lähemal kui sadulale ja hobusele, aga õnneks maandusin õigesse kohta tagasi.
Thursday, March 17, 2011
Sünnipäev!
Nii vähe aega, aga nii palju, millest kirjutada. Lühikokkuvõte siis, kuigi minu puhul sellist sõnaosa nagu "lühi" väga vist ei esine.
Laupäeval oli ALBATROSSI SÜNNIPÄEV! 7-aastane, nüüd võib kooli minna. Aeg lendab, alles ta oli 2 ja pool. Igatahes jäime ööseks talli ja mõned sünnipäevalised arvasid, et talle tuleks tort meisterdada. Õige mõte! See oli tegelikult päris naljakas, kuna kuri omanik ei lubanud talle värsket ja pehmet poest ostetud leiba sisse sööta, siis kõigepealt oli vaja leivaviilud radiaatori peal ära röstida. :D Sellega läks aega, aga lõpuks said leivad valmis ja tort kah, 7 püstise porgandiga ja puha.
Kaunistuseks otsustati sinna paar oliivi ka sokutada, aga Albatross õnneks teab, mis on hea, ning sorteeris (nagu minagi tema asemel oleks teinud!) need mustad junnid hoolikalt oma toidu seest eemale.
Ja Albatross oli õnnelik! Mina ka, sest ta on mul ikka nii vahva...
Aga muud nalja sai kah. Alustame sellest, et neljapäevane hüppetrenn Sebastianiga oli väga lahe. Seekord sai hobune kirja suuuuured plusspunktid, sest igalt poolt läks kenasti üle, kuigi ma olin ise veits saamatu ja jätsin talle võimalusi küll, kus ta oleks saanud väga lihtsalt tõrkuda... Aga ei. Tegelikult minu arust ta ei tõrgugi selleks, et raskest olukorrast ennast päästa. Seisma tahab ainult siis jääda, kui on uus ja huvitav takistus ja tahaks sellega natuke rohkem tutvuda, enne kui üle hüppab. See selleks, too hüppetrenn igatahes oli super - hüppasin nii kõrget parkuuri nagu ma elus varem hüpanud pole. See ei tähenda muidugi, et parkuur kõrge oli, vaid ainult seda, et ma olen siiani väga pisikesi hüpanud. ;) Aga selliste "tavaliste" 60 sentimeetriste takistuste kõrval tundus see rada juba päris korralik.
No ja siis peale seda toredat hüppetrenni (tegelt juba varem) tuli kuskilt mingi vääga veider ettepanek minna Sebastianiga võistlema. Mina ja takistussõit.... ma ei tea, mis ma mõtlesin, igatahes käisin ja põrusin. :D Kartsin kahte asja - seda, et ta tõrgub või et ma unustan parkuuri ära. Siis olingi nende kahe vea vältimisele väga keskendunud ja unustasin ära, et üks tore variant on ju veeeel olemas. Sebastian aitas vähe kaasa, tegi peale hüpet, kui ma veel korralikult sadulasse tagasi polnud istunud, mingi järsema liigutuse väga ebaloogilises suunas ja saigi must lahti. Praegu on juba naljakas kah, aga tol hetkel oli küll veits masendav. Aga me ei olnud seal ainukesed "noored ja lollid" ning õnneks lasid toredad korraldajad kõigil oma vigu parandada ja rada lõpuni sõita - selle ülejäänud osaga võib peaagu isegi rahule jääda. Ah, hobune oli tegelt üldse tubli esimese võistluse kohta (muidugi on 100 asja, mis võiks paremini olla), ei kurda üldse. Video pealt vaadates liikus natuke süldi moodi, aga muidu pole viga. :)
Sebastiani esiots ja taguots EI ole ühe ja sama hobuse omad. Kuskil läks midagi sassi, nii et ta sai torika tagumiku ja sporthobuse rinna.
Hüppamisest ei olegi eriti pilte. Ainult ühest esimesest hädisest (ja pärast piltidelt pealt avastasin, et viltusest :P) soojenduslattaiast.
Kahjuks tasakaaluga on mul tõesti vähe kehvasti. Hüpanud ma küll kuigi palju pole, aga nt pukitavate hobuste seljas ma ju ka väga hästi ei seisa. Vaatan kadedusega selliseid inimesi: http://www.youtube.com/watch?v=DjxBRCabVcw, just tasakaalu hoidmise poole pealt.
Aga siis tegin esimesed (noh, üle pika aja jälle) sammud asja parandamiseks ja läksin üks päev Albatrossiga ilma sadulata sõitma. Päris tore oli, kahjuks aga mu tagumik ei pidanud vastu nii pikale trennile, kui ma teha oleks tahtnud. Aga väga kasulik oleks mulle selline sõitmine küll vahelduseks, õpetab tõesti sirgelt ja otse seal hobuse seljas istuma, selle asemel et kuhugi ära vajuda. Kuigi - kui Albatross millegi peale ehmatama peaks, siis praegusel tasemel ma ilmselt kaoks sealt seljast ikka üsna kergesti ära. Ja mõelda vaid, et kunagi sai põhimõtteliselt kõike ilma sadulata tehtud...
Laupäeval oli ALBATROSSI SÜNNIPÄEV! 7-aastane, nüüd võib kooli minna. Aeg lendab, alles ta oli 2 ja pool. Igatahes jäime ööseks talli ja mõned sünnipäevalised arvasid, et talle tuleks tort meisterdada. Õige mõte! See oli tegelikult päris naljakas, kuna kuri omanik ei lubanud talle värsket ja pehmet poest ostetud leiba sisse sööta, siis kõigepealt oli vaja leivaviilud radiaatori peal ära röstida. :D Sellega läks aega, aga lõpuks said leivad valmis ja tort kah, 7 püstise porgandiga ja puha.
Kaunistuseks otsustati sinna paar oliivi ka sokutada, aga Albatross õnneks teab, mis on hea, ning sorteeris (nagu minagi tema asemel oleks teinud!) need mustad junnid hoolikalt oma toidu seest eemale.
Ja Albatross oli õnnelik! Mina ka, sest ta on mul ikka nii vahva...
Aga muud nalja sai kah. Alustame sellest, et neljapäevane hüppetrenn Sebastianiga oli väga lahe. Seekord sai hobune kirja suuuuured plusspunktid, sest igalt poolt läks kenasti üle, kuigi ma olin ise veits saamatu ja jätsin talle võimalusi küll, kus ta oleks saanud väga lihtsalt tõrkuda... Aga ei. Tegelikult minu arust ta ei tõrgugi selleks, et raskest olukorrast ennast päästa. Seisma tahab ainult siis jääda, kui on uus ja huvitav takistus ja tahaks sellega natuke rohkem tutvuda, enne kui üle hüppab. See selleks, too hüppetrenn igatahes oli super - hüppasin nii kõrget parkuuri nagu ma elus varem hüpanud pole. See ei tähenda muidugi, et parkuur kõrge oli, vaid ainult seda, et ma olen siiani väga pisikesi hüpanud. ;) Aga selliste "tavaliste" 60 sentimeetriste takistuste kõrval tundus see rada juba päris korralik.No ja siis peale seda toredat hüppetrenni (tegelt juba varem) tuli kuskilt mingi vääga veider ettepanek minna Sebastianiga võistlema. Mina ja takistussõit.... ma ei tea, mis ma mõtlesin, igatahes käisin ja põrusin. :D Kartsin kahte asja - seda, et ta tõrgub või et ma unustan parkuuri ära. Siis olingi nende kahe vea vältimisele väga keskendunud ja unustasin ära, et üks tore variant on ju veeeel olemas. Sebastian aitas vähe kaasa, tegi peale hüpet, kui ma veel korralikult sadulasse tagasi polnud istunud, mingi järsema liigutuse väga ebaloogilises suunas ja saigi must lahti. Praegu on juba naljakas kah, aga tol hetkel oli küll veits masendav. Aga me ei olnud seal ainukesed "noored ja lollid" ning õnneks lasid toredad korraldajad kõigil oma vigu parandada ja rada lõpuni sõita - selle ülejäänud osaga võib peaagu isegi rahule jääda. Ah, hobune oli tegelt üldse tubli esimese võistluse kohta (muidugi on 100 asja, mis võiks paremini olla), ei kurda üldse. Video pealt vaadates liikus natuke süldi moodi, aga muidu pole viga. :)
Sebastiani esiots ja taguots EI ole ühe ja sama hobuse omad. Kuskil läks midagi sassi, nii et ta sai torika tagumiku ja sporthobuse rinna.
Hüppamisest ei olegi eriti pilte. Ainult ühest esimesest hädisest (ja pärast piltidelt pealt avastasin, et viltusest :P) soojenduslattaiast.
Kahjuks tasakaaluga on mul tõesti vähe kehvasti. Hüpanud ma küll kuigi palju pole, aga nt pukitavate hobuste seljas ma ju ka väga hästi ei seisa. Vaatan kadedusega selliseid inimesi: http://www.youtube.com/watch?v=DjxBRCabVcw, just tasakaalu hoidmise poole pealt.
Aga siis tegin esimesed (noh, üle pika aja jälle) sammud asja parandamiseks ja läksin üks päev Albatrossiga ilma sadulata sõitma. Päris tore oli, kahjuks aga mu tagumik ei pidanud vastu nii pikale trennile, kui ma teha oleks tahtnud. Aga väga kasulik oleks mulle selline sõitmine küll vahelduseks, õpetab tõesti sirgelt ja otse seal hobuse seljas istuma, selle asemel et kuhugi ära vajuda. Kuigi - kui Albatross millegi peale ehmatama peaks, siis praegusel tasemel ma ilmselt kaoks sealt seljast ikka üsna kergesti ära. Ja mõelda vaid, et kunagi sai põhimõtteliselt kõike ilma sadulata tehtud...
Thursday, March 3, 2011
Mu kolm tegelast...
Mul läks ka masendus täna peale hüppetrenne üle! :) Trennid ei olnud küll Albatrossiga, aga siiski... Sebastian oli tubli-tubli! Kõik sõltub ikka ratsastusest - viimasel ajal olen jälle temaga rohkem sõita jõudnud ja koostöö kah kohe paraneb. Üks tõrge väikse lattaia ette ikka tuli seda esimest korda hüpates - kuigi seekord ma polnud päääris pea laiali otsas ja ikka natuke üritasin mitte lasta tal tõrkuda, aga siiski vingerdas ja jäi lõpuks seisma... aga no loen selle ikkagi enda veaks. Päris 100% kindlasti ei olnud, aga ilmselt oleksin saanud rohkem ise ära teha, et seda vältida.
Aga ülejäänud oli kõik täpselt nii hea, kui sellise noore hobuse kohta olla võiks. Sain üsna ilusti kontrolli ta üle, õppisin ka hobuse järgi natuke ootama (mitte ise ees ära hüppama), kui ta sammu üsna lähedale alla pidi tegema jne... Kui nüüd edaspidi ka nii läheks, siis oleks küll super.
Aga eile sõitsin Albatrossiga ja kui päris aus olla, siis oli ikkagi tema see, kes esimesena jälle tuju heaks tegi, sest see trenn sujus ka hästi. Ma üritasin igasuguse ratsmega juhtimise ära unustada, see eest kasutasin hoolega mõlemaid sääri - sisemist siis, kui ta piisavalt ei painutanud, ja välimist siis, kui ta üritas luuserdada ja taguotsaga välja vajudes vältida keha alla astumist, ja no kokkuvõttes asi toimis. Ei olnud perfect ja sõitsin hästi lihtsaid trajektoore (mitte väikseid volte jms), aga mõned hetked olid ikka vägaväga mõnusad ja selle korraliku sääretöö peale ta isegi täitsa mitu korda vabatahtlikult võttis parema ratsmega kontakti, olles ise ikka enam-vähem õigesti vasakule painutatud ja no sellest mulle piisas, et teda taevani kiita ja õnnelik olla. :)
Ja kolmas hobune - C... noh... jah. Arvas heaks üle pika aja (ja esimest korda nii, et ma seljas olin) jälle oma "võimeid" demonstreerida, mis ei olnud just väga tore idee, otsustasin ma, kui end maneežiliivas istumas leidsin. See tähendab, et ära ta veel ei lähe ja vähemalt järgmine kuu aega on ta mul veel tegeleda, mille vastu mul iseeenesest midagi pole, sest üldiselt ta mulle meeldib - kui just selline seik igapäevaselt korduma ei hakka.
Aga ülejäänud oli kõik täpselt nii hea, kui sellise noore hobuse kohta olla võiks. Sain üsna ilusti kontrolli ta üle, õppisin ka hobuse järgi natuke ootama (mitte ise ees ära hüppama), kui ta sammu üsna lähedale alla pidi tegema jne... Kui nüüd edaspidi ka nii läheks, siis oleks küll super.
Aga eile sõitsin Albatrossiga ja kui päris aus olla, siis oli ikkagi tema see, kes esimesena jälle tuju heaks tegi, sest see trenn sujus ka hästi. Ma üritasin igasuguse ratsmega juhtimise ära unustada, see eest kasutasin hoolega mõlemaid sääri - sisemist siis, kui ta piisavalt ei painutanud, ja välimist siis, kui ta üritas luuserdada ja taguotsaga välja vajudes vältida keha alla astumist, ja no kokkuvõttes asi toimis. Ei olnud perfect ja sõitsin hästi lihtsaid trajektoore (mitte väikseid volte jms), aga mõned hetked olid ikka vägaväga mõnusad ja selle korraliku sääretöö peale ta isegi täitsa mitu korda vabatahtlikult võttis parema ratsmega kontakti, olles ise ikka enam-vähem õigesti vasakule painutatud ja no sellest mulle piisas, et teda taevani kiita ja õnnelik olla. :)
Ja kolmas hobune - C... noh... jah. Arvas heaks üle pika aja (ja esimest korda nii, et ma seljas olin) jälle oma "võimeid" demonstreerida, mis ei olnud just väga tore idee, otsustasin ma, kui end maneežiliivas istumas leidsin. See tähendab, et ära ta veel ei lähe ja vähemalt järgmine kuu aega on ta mul veel tegeleda, mille vastu mul iseeenesest midagi pole, sest üldiselt ta mulle meeldib - kui just selline seik igapäevaselt korduma ei hakka.
Tuesday, March 1, 2011
Up and down and up and down...
Eile võtsin arvutis mingi suvalise lihtsama L-skeemi lahti, jätsin kiiresti meelde ja trenni minnes tahtsin seda proovida sõita. Alguses tegin lihtsalt erinevaid elemente läbi ja noh, väga hull ei olnudki, isegi täisistakus sain vahepeal mõnusalt istuda, AGA... mingi hetk enam ei läinud nii hästi ja lõpuks ma olin jälle üks suur masendus. Albatross arvatavasti ka (kuigi lõpetasime ikka selliste harjutustega, mis tal hästi välja tulid). Mida ma teen, kui mu hobune lihtsalt ei suuda õigesti vasakule painutada?
Ja siis ma mõtlesin, et... oletame, et mingit väga kehva painduvusega last tahetakse panna spagaati tegema. Või kedagi mitte eriti sportlikult andekat tahetakse panna kiiresti jooksma. Ühesõnaga mingi füüsiline nõudmine, mille saavutamine ei ole kaugeltki maailmaime, aga mingil põhjusel just konkreetse inimese jaoks väga raske.
Iga päev sunnitakse selle nimel trenni tegema ja harjutama ning aja jooksul kindlasti asi natuke muutub paremaks, aga kui aus olla, siis - päris eesmärgini jõudmine on ju tema jaoks põhimõtteliselt võimatu? Ja kuigi keegi nüüd otseselt ei SUNNI teda kuidagi vägivaldselt, siis igakord öeldakse ilusasti: palun, ürita natuke rohkem ja nüüd natuke veel. Ja homme jälle. Ja ülehomme ka. Isegi kui keegi ei kurjusta, saab ta siiski aru, et temaga ei olda alati päris rahul ja et vahel valmistab ta teistele natuke pettumust. Tegelikult ta ju pingutab nii palju kui saab, aga siiski: "Tubli, kuid proovi natuke rohkem. Natuke veel. Sellest veel päris ei piisa. Kas sa tõesti ei saa õige pisut rohkem pingutada?" Ja keegi ei mõtle sellele, et võib-olla ta tõesti ei saa.
Hobuste mõtted ja tunded on (õnneks) muidugi väga erinevad inimeste omadest, seda ma tean. Kahjuks ei oska keegi öelda täpselt seda, kui suurel määral need erinevad... ja kui palju seal ka sarnast leidub. Inimesena ma igatahes see laps olla ei tahaks.
Koju jõudes oli tuju vähe normaalsemaks läinud, lugesin raamatut ja siis ma leidsin sealt pildi Albatrossist. Täpselt tema pilt. St joonis sellest, kuidas üks hobune ennast painutamise ajal (või ka niisama) kõverasse võib keerata. Nii et neid õnnetuid ratsanikke ja hobuseid, kes selle kallal vaeva näevad, peab ikka rohkem olema kui ainult meie kaks.
Kahjuks ei olnud seal kirjas, millega seda häda ravida. Oli öeldud vaid, et ratsanik teeb probleemi hullemaks sisemise ratsme ülekasutamisega (tunnistan end süüdi) ja sellega, et ei toeta piisavalt välimise jalaga (tunnistan end süüdi kuni umbes nädala taguse ajani, mil ma avastasin, et see välimine jalg peab seal vähemal sama korralikult vastas olema, kui sisemine, mille ümber painutada püüan). Oli ka tabav lause selle kohta, kuidas taolise hobusega sõita on: "It is like trying to write with a broken pencil." Täpselt nii ongi.
Kuna ma seda välimist jalga nüüd juba natuke kontrollin, siis on praegu vaja ratsme ülekasutamisest võitu saada ning selle käigus välja mõelda, kuidas ma ta nina siis sinna sissepoole saan, arvestades, et ratsme, sääre või keharaskusega ma teda seda tegema panna kas ei suuda või ei tohi. Kuidas siis? Hmm... läheb aina keerulisemaks. Oletame, et nina läheb ise paika, kui ülejäänud hobune korras on - aga kuidas seda saavutada? Hmmmmmm.....
Pean tunnistama, et kuigi ma olen oma erialavalikuga väga rahul, siis ühe eksiarvamuse (nii enda kui teiste peast) võin kindlalt ümber lükata - NII suurel määral ajurakkude pingutust nagu ratsutamise õppimine vajab, veterinaariaõpingud küll ei nõua. :D
PS! Kui keegi peaks kahtlema, siis ma kinnitan, et Albatross on kõigest hoolimata ikkagi maailma kõige parem hobune, isegi kui ma seda igas postituses ei korda. See on lihtsalt elementaarne, Watson!
Ja siis ma mõtlesin, et... oletame, et mingit väga kehva painduvusega last tahetakse panna spagaati tegema. Või kedagi mitte eriti sportlikult andekat tahetakse panna kiiresti jooksma. Ühesõnaga mingi füüsiline nõudmine, mille saavutamine ei ole kaugeltki maailmaime, aga mingil põhjusel just konkreetse inimese jaoks väga raske.
Iga päev sunnitakse selle nimel trenni tegema ja harjutama ning aja jooksul kindlasti asi natuke muutub paremaks, aga kui aus olla, siis - päris eesmärgini jõudmine on ju tema jaoks põhimõtteliselt võimatu? Ja kuigi keegi nüüd otseselt ei SUNNI teda kuidagi vägivaldselt, siis igakord öeldakse ilusasti: palun, ürita natuke rohkem ja nüüd natuke veel. Ja homme jälle. Ja ülehomme ka. Isegi kui keegi ei kurjusta, saab ta siiski aru, et temaga ei olda alati päris rahul ja et vahel valmistab ta teistele natuke pettumust. Tegelikult ta ju pingutab nii palju kui saab, aga siiski: "Tubli, kuid proovi natuke rohkem. Natuke veel. Sellest veel päris ei piisa. Kas sa tõesti ei saa õige pisut rohkem pingutada?" Ja keegi ei mõtle sellele, et võib-olla ta tõesti ei saa.
Hobuste mõtted ja tunded on (õnneks) muidugi väga erinevad inimeste omadest, seda ma tean. Kahjuks ei oska keegi öelda täpselt seda, kui suurel määral need erinevad... ja kui palju seal ka sarnast leidub. Inimesena ma igatahes see laps olla ei tahaks.
Koju jõudes oli tuju vähe normaalsemaks läinud, lugesin raamatut ja siis ma leidsin sealt pildi Albatrossist. Täpselt tema pilt. St joonis sellest, kuidas üks hobune ennast painutamise ajal (või ka niisama) kõverasse võib keerata. Nii et neid õnnetuid ratsanikke ja hobuseid, kes selle kallal vaeva näevad, peab ikka rohkem olema kui ainult meie kaks.
Kahjuks ei olnud seal kirjas, millega seda häda ravida. Oli öeldud vaid, et ratsanik teeb probleemi hullemaks sisemise ratsme ülekasutamisega (tunnistan end süüdi) ja sellega, et ei toeta piisavalt välimise jalaga (tunnistan end süüdi kuni umbes nädala taguse ajani, mil ma avastasin, et see välimine jalg peab seal vähemal sama korralikult vastas olema, kui sisemine, mille ümber painutada püüan). Oli ka tabav lause selle kohta, kuidas taolise hobusega sõita on: "It is like trying to write with a broken pencil." Täpselt nii ongi.
Kuna ma seda välimist jalga nüüd juba natuke kontrollin, siis on praegu vaja ratsme ülekasutamisest võitu saada ning selle käigus välja mõelda, kuidas ma ta nina siis sinna sissepoole saan, arvestades, et ratsme, sääre või keharaskusega ma teda seda tegema panna kas ei suuda või ei tohi. Kuidas siis? Hmm... läheb aina keerulisemaks. Oletame, et nina läheb ise paika, kui ülejäänud hobune korras on - aga kuidas seda saavutada? Hmmmmmm.....
Pean tunnistama, et kuigi ma olen oma erialavalikuga väga rahul, siis ühe eksiarvamuse (nii enda kui teiste peast) võin kindlalt ümber lükata - NII suurel määral ajurakkude pingutust nagu ratsutamise õppimine vajab, veterinaariaõpingud küll ei nõua. :D
PS! Kui keegi peaks kahtlema, siis ma kinnitan, et Albatross on kõigest hoolimata ikkagi maailma kõige parem hobune, isegi kui ma seda igas postituses ei korda. See on lihtsalt elementaarne, Watson!
Subscribe to:
Comments (Atom)