Meil oli lõbus!

Albatross tegi mul täna tuju nii heaks. Kaks päeva jätsin vahele - neljapäeval oli lihtsalt jube külm ja eile ma ei jõudnud... Täna hommikul ärkasin üles ja ilmateade rõõmustas mind järjekordselt 25 külmakraadiga! :P Kuna ma juba aga üles olin tõusnud - justnimelt varakult tallimineku jaoks, sest laupäeviti on bussiühendus vääga kehv ning teised (normaalsed) inimesed ei käi sellise külmaga nagunii - siis läksin ikkagi.
Kohale jõudes oli küll pisut mõttetu tunne, ka riietusruum oli jääkülm, sest nii varakult keegi ei küta seda. Isegi hobused polnud kõik veel õue jõudnud, seega haarasin Albatrossi kiiresti boksist päitsetega korde otsa ja läksin platsile.
Lasin ta alguses lahti ja panin lisaks "väravanöörile" veel allapoole korde ka ette, et ta oma energiahoos sealt läbi ei tahaks tuhiseda. Natuke niisama vaatas ringi, vahepeal tegi kiirendusi, siis suunas korraks oma tähelepanu minule, et varsti jälle ringi joosta. Energiat oli küll, aga suhteliselt mõistlikuks jäi, seega saime koos jalutada, teha pöördeid esiotsal (tema lemmikharjutus "ilma varustuseta") ja taandamisi. Tahtsin joosta ka, aga esimene kord natuke pelgasin, et ta liiga hoogu läheb ja ohtlikuks muutub. Siis mõtlesin nipi välja selle testimiseks :P nii, et hakkasime nagu takistuse kõrvalt mööda kõndima ja sel hetkel hakkasin jooksma, nii et kohe peale takistust keerasin ära. Tema aga ei saa ju nii pisikest kurvi võtta kui mina, seega pidi minust ohutusse kaugusesse jääma. Peaga vehkis küll mänguhoos, aga jättis kõik neli jalga siiski maha. No mitte otseselt (sest ta ju jooksis :P), aga ses suhtes, et ei teinud mingeid trikke.
Siis arendasime asja edasi nii, et ta seisis ühe koha peal, kuni ma natuke eemale läksin ja siis tuli märguande peale minu juurde. Tuli ilusasti välja mitu korda. Kõige lõpuks ma jätsin ta maneeži ühte otsa seisma, jalutasin ise teise otsa (mingi 40 meetrit seega). Ma teadsin, et ta ilusasti seisab, seega ei vaadanud taha - ta oli samal ajal sealt maast mingi lühikese stekijäänuse leidnud ja hambusse võtnud. Kui ma teda siis viimast korda kutsusin, siis selle pika maa peal võttis lausa galopi korraks sisse, endal stekk hambus. :D See oli niiiiiiiiii naljakas, aga nii vahva.
Alguses kui ta väga hasarti täis oli, siis ma igaks juhuks viimasel hetkel natuke ajasin käed ülespoole, et ta mulle päris otsa ei jookseks, aga sellist ohtu küll kordagi ei tekkinud, lõpus seisin täiestipaigal ja ka galopi pealt võttis ta ise hoo maha, nii et juba paar meetrit enne mind jäi sammu/seisma.

Naljakas asi, see märguande peale kohale jooksmine. See tundub küll rohkem nö koeratriki moodi ja ma olen alati arvanud, et hobusele on sellist asja ka suhteliselt raske õpetada, vähemalt Albatrossi-tüüpi hobusele, kes ei ole alati hüperaktiivne inimestega suhtlema ja mängima jne. Aga näe, mis välja tuleb. :)
Ja mis KÕIGE lahedam selle asja juures oli, et selle õppis ta seekord küll ainult ja 100% positiivse kinnistamise abil ära. Kiitust sai ta palju, aga mitte kordagi negatiivset survet - ei selleks, et teda midagi panna tegema, ega ka selle tõttu, et ta midagi valesti tegi. Just see oli kõige toredam!

Antud juhul sain millegi õpetamiseks ära kasutada just seda, mida hobune mulle ise pakkus . Ei ole mingit survet ega sundimist, vaid mõlema osapoole jaoks hästi veedetud aeg, ma usun. :)

Peale seda lasin ta karjamaale teiste juurde sööma ja viisin vett, tegin boksi, käisin teda koplis harjamas ja kabja alt kraapimas, puhastasin valjad ja teki ära - seega ülejäänud aeg õnnestus suhteliselt hästi ära sisustada, nii et isegi külm ei hakanud eriti. :) Ei midagi väga erilist, aga tuju tõstis terveks päevaks.