Albatrossist...

...peaks kah midagi kirjutama, aga pole miskit erilist vist. Elab endiselt mõnusat karjamaa elu. Tänu raudadele on ta suutnud oma kapjade päkaosa pikemaks kasvatada, mistõttu eilsed uued rauad said sepa sõnul juba palju parema nurgaga kapjade alla löödud. :)

2 ja pool nädalat Soomes ja ma niiiii igatsen hobustega tegelemist. Muidugi näen ja katsun praegugi igapäev mitmeid-mitmeid hobuseid, aga see pole ju see. Kliinikus olemine on muidugi VÄGA hariv olnud, nii lahe on teoreetilisi teadmisi praktikas näha ja avastada, kui palju olulist, aga lihtsat ma veel ei tea või lihtsalt ära olen unustanud, sest seda pole siiani vaja läinud.

Kui ma kunagi arvasin, et veterinaari elukutse juures saab kõige raskem olema ebaõnnestumiste või kaotustega leppida (sest enne siia tulekut olid kõik mu kokkupuuted hobustega, keda siiski vähem või rohkem teadsin ja tundsin ning seetõttu läksid väga südamesse), siis mu üllatuseks ei olegi see probleemiks osutunud. Tuleb järgmine ja eelmine läheb kiiresti meelest. Kuidagi võõrana tundub mulle siiani selline suhtumine, et it's just another horse, eriti kui ma mõtlen, et võib-olla enamikel neil hobustel oli "oma inimene", kellele see loom väga palju tähendas... aga veterinaarina pole lihtsalt võimalik ilma sellise suhtumiseta (vähemalt osaliselt) töötada. Nii et ma peaks vist olema õnnelik, et selle alateadlikult juba omaks olen võtnud. Aga ikkagi tundub võõras veel...

Järgmiste teemade juurde - seoses olümpiamängudega on koolisõidumeetodite, rollkuri jms teemad jälle päevakajas. Ja ma avastasin enda jaoks midagi huvitavat. Ma ei ole rollkuri ega mingisuguste teiste jõumeetodite pooldaja ja arvan, et selliseid treeningvõtteid kasutavad ratsanikud ei peaks saama häid tulemusi. Samas olen väheke ettevaatlikum kritiseerima kohtunikke, kes neid ratsanikke hindavad. Jah, muidugi peaksid nad mõnes osas järgima rohkem FEI kirjapandud reegleid, aga teisest küljest - ei ole sugugi alati lihtne võistlusesituse põhjal aru saada, kuidas hobust treenitud on. Osaliselt ülepaindes treenitud hobused võivad tõesti näha platsil välja efektsemad ja isegi lõdvestunumad kui teised, ja hindama PEAB seda, mis parasjagu toimub, mitte seda, kuidas selleni jõutud on. Just see on minu arust kõige suurem probleem, ja lahendust sellele ausalt öeldes on äärmiselt raske leida. Nii kaua, kuni hinnatakse ainult seda 5-10 minutit areenil, ei saa kunagi eelistama hakata ainult "õigesti" treenitud hobuseid. Põhjus, miks rollkuri kasutatakse, on ju tegelikult, et sellega on siiski võimalik hobuse sooritust areenil lõppkokkuvõttes mingis suunas paremuse ja kõrgemate hinnete poole muuta.

Kui ma aga avastasin, et mõne hobuse liikumise põhjal võistlusväljakul on küllaltki raske kindlaks teha tema puhul kasutatud treeningmeetodeid (mõne puhul muidugi on rollkuri negatiivset tulemust kaugele näha), siis praegu olen ma hakanud võrdselt hobusega või isegi rohkem jälgima ratsanikku. Ratsanik saab muuta seda, kui palju ta hobust edasi ajab ja kui kõvasti ta teda eest hoiab (ning hobune muutub vastavalt sellele), aga ta EI SAA tegelikult oluliselt muuta oma sõidustiili. Kui ta on kodus treeningutel hobust jõuga sõitnud, siis ta peab seda ka võistlustel tegema - see jõud on võib-olla tunduvalt väiksem, aga tema kehakeelest on seda suurepäraselt näha. Nende kõrval aga on ka sellised ratsanikud, kelle sõidustiilist on aru saada, et nad kogu aeg nö lasevad hobusel ennast leida, ainult suunavad ja annavad järgi. Ratsaniku sõidustiil annab niiii palju vihjeid koduse treeningu kohta.

Lihtne näide - kui sulle näidatake pilti, kus hobuse kael on rullis ja suu lahti, siis otseloomulikult ei näe see kena välja, aga tegelikult võib selle taga olla väga erinevad põhjused. Esiteks see, et ratsanik lihtsalt jõuga hoiab hobuse pead sellises asendis; teiseks see, et hobune on äärmiselt tundlik suulisele ning ratsmekontaktile ning üritab isegi õrnast ja stabiilsest kontaktist niimoodi vabaneda. Kumb variant hetkel õige on - seda ei saa otsustada mitte hobuse, vaid just ratsaniku ja tema asendi vaatamisel.

Ma pean siia tooma selle kurikuulsa pildi: võib-olla ma olen rumal, aga ma endiselt usun Gali sõnu, et Totilase puhul ei ole ta otseselt rollkurit kasutanud, sest seda pole lihtsalt vaja olnud. See on pilt on muidugi mõlema hobuse koha pealt väga ebaõnnestunud ajahetkel tehtud, aga kui vaadata ratsanikke, mitte hobuseid, siis on minu arust vahe äärmiselt suur. Totilas rullib ennast mingil põhjusel vastu rinda, samas kui ratsanik ei vii sugugi oma raskust ratsmetesse (ratsmed on tegelikult lõdvad, kui hoolikalt jälgida) ning hobuse õlg on tõiesti vaba. Teine hobune seevastu on päris selgelt pingul ratsme ja libiseva otsas, mis põhjustab ka suu lahti ajamist, ja vähemalt hetkel ei ürita ratsanik ka midagi muuta, vaid säilitab sellist asendit. Nii et - loomulikult on see viga, kui hobune ka lõdva ratsmega ennast kuhugi rullib, aga kui me räägime hyperflexionist ehk treeningviisist, mille puhul hobust jõuga ülepaindes hoitakse, siis ma ei näe seda siin Totilase puhul. Tõesti ei näe.


Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan, on vist see, et... kõik ei ole kunagi must ja valge ning igasugusesse kriitikasse tuleb äärmiselt ettevaatlikult suhtuda. Rullis kaelaga hobune ei pruugi olla rollkuris treenitud, nina vertikaalist eespool hoidev hobune ei pruugi olla klassikaliselt treenitud, parasjagu esiotsaga maad kündev hobune võib olla tegelikult suuteline väga hästi ennast koondama jne... Ja võistluspaari hindamisel tuleks ikkagi jälgida mõlemat osapoolt, nii ratsanikku kui hobust - pilt muutub kohe selgemaks.

Update

Ülevaatusel läks hästi. :) Meie üks must iludus valiti parimaks 3-aastaseks märaks, ja ka teine esines kenasti ning lõpetas korraliku tulemusega.

Nädalavahetusest edasi läks kõik kiiresti-kiiresti, kolmapäeva hommikul vedasin ennast talli kell pool 5 (sest kell 4 oli veel liiga pime piltide/videote tegemiseks), et jõuaks enne kella 10-t lisaks asjade pakkimisele jms veel 4 hobust ära sõita. :D Ma olen kunagi hommikul kell 7 ratsutama läinud, aga seekordne varasus ületas kindlasti mu rekordid. Ja no siis tulingi tulema. Peab tunnistama, et nii toredat suvekuud ei ole mul ammu olnud.

Minu suvelemmikuks sai tänavu see 4-aastane täkupoiss. Ja suve istakuveaks sääre liiga taha lükkamine (mis omakorda ettevajumist jm probleeme põhjustab)

Väike Z käis oma suurte sugulastega tutvumas

Aga ega ma laisklema ei jäänud, Eestis jõudsin paar korda Albatrossiga tegeleda, ja mõni päev hiljem liikusin juba edasi Soome kliinikusse, kus ma nüüd loodan järgneva kuu jooksul oma veterinaariaalaseid teadmisi täiendada.

Albatross oli ENDISELT vahva. :) Endiselt päris terve ta pole, aga niisama laisklemisega saab minu arvates praegu suurepäraselt ja ilma probleemideta hakkama! Okei, ega ta tegelikult päris ei laiskle, mu emps käib ikka regulaarselt tema eest hoolitsemas ja hobust (vähemalt vaimselt, kui mitte füüsiliselt) vormis hoidmas. Ma usun, et Albatrossil poleks suurt midagi selle vastu, kui ta täitsa omapead peaks hakkama saama, aga nii tore siiski, et tal leidub seal sõber, kes vahel ikka tegeleb temaga ja elu huvitavamaks teeb, lisaks tema tervise jälgimisele.

Nojah, ja kui ta üks päev mul kordel paremale poole joostes vähe lonkas, siis kaks päeva hiljem ei olnud suurt midagi näha. Tundub, et kõndimine on talle siiski kasulik, sest ka too teine päev olime enne kordele laskmist rahulikult ja kergelt, aga üsna pikalt käe kõrval tööd teinud. Loodan, et nüüd nende ülisoojade ilmadega putukad Albatrossi väga ringi jooksutama ei hakka. Hetkel käib õues öösiti ja päeval puhkab sees - putukaid on nagunii igal ajal, aga ega ma teda 24/7 ju kah boksis hoida ei saa.

Ühesõnaga, olen praegu rahul sellega, mis antud, ja õnnelik, et halvem pole. Üritan ikka blogisse aeg-ajalt kirjutada, kui midagi muutub... või ei muutu.

Ma saan nüüd ausalt öelda, et olen oma esimese täku iseseisvalt (väikse kõrvalise juhendamisega siiski) ära kastreerinud. :D Oluline info Albatrossi blogis muidugi, aga noh. Ikkagi.

Ei oskagi tegelikult midagi suurt kirjutada. Super on  siin Taanis. Üks päev tegime nüüd pilte ka ja noh - seda vaatad küll, et miks nad sellist ratsanikku sinna selga lasevad, aga hobused.. no ma ei tea. :) Võtaks nad kõik, kui saaks. Ja ma nii tunnen, kuidas kõik toimib seekord nii hästi, isegi minu ratsutamisega ollakse rahul, nii et kõik on tõesti tip-top. Jube kahju, et selleks suveks varsti kõik läbi saab jälle.

Nr.1 on alles eelmine aasta vist korralikult sadulasse pandud, siis oli ka galopiga probleeme kõvasti mu mäletamist mööda. Praegu on täitsa tore.

Nr.2 on mu lemmik-Firfodi-hobuse täisõde - väheke võimsama liikumisega, aga väheke keerulisem sõita. Igatahes pärinud oma perekonna head jooned. :)

Nr.3 võiks olla peaaegu et täiuslik koolisõiduhobune, või siis vähemalt kõige lähemal sellele nende seast, keda mina tundnud olen. Kui ta ainult omale jälle sobiva sõitja leiaks... Tõesti loodan, et leiab!

Homme läheme trakeenide ülevaatusele/hindamisele, jee :). Ma polegi kunagi ühelgi sellisel tõsiselt korraliku tasemega suurel ülevaatusel käinud, ainult ponide omal ja siis Eestis (kus on häid hobuseid  veel üsna vähe). Nii et ootan väga. Võtame kaks 3-aastast mära ka kaasa, aga eks näis - nad ei ole just kuigi palju harjutanud selliseks ürituseks. :D

Eile pidi Albatross siis lõpuks oma teise ringi süstid liigesesse saama, aga kui vet kohale tuli, arvas ta et polegi vaja! :) Ma tegelikult juba kahtlustasin seda isegi, sest viimase video peal (mis oli paar päeva tagasi filmitud) tegi Albatross ikka korralikku lennukat traavi ja polnud praktiliselt isegi mingit käiguvahet märgata. Nii et miski on teda ikka kõvasti aidanud ja ma nüüd hoian pöialt (ja hoidke teie ka!), et läheks võimalikult kaua aega mööda, enne kui see jalg jälle probleeme tekitama hakkab.

Vaikselt lubati isegi trennitama hakata, aga... ma olen enam-vähem kindlalt otsustanud, et ma isegi mitte ei ürita teda uuesti sama aktiivsesse treeningusse viia, kui varem. 100% veel ei luba midagi, aga ma lihtsalt niiiiiii kardan, et see jama tuleb tagasi ja seega pigem naudin oma sõbra seltsi veel mitmeid aastaid, kui et "kasutan" teda maksimaalselt nii kaua kuni veel võimalik on. Küll aga õpivad nad üheskoos mu empsiga praegu nt ohjamist, ja täna käidi isegi seljas natuke jalutamas.

Ja mina käisin shoppamas, ostsin Albatrossile sellise cavessoni nagu ma juba ammu-ammu tahtnud olen. Kui ma temaga võistlema enam nagunii ei satu ja "trennid" sisaldavad peamiselt igasuguseid rahulikke sammuharjutusi, siis tahaks suulistest täitsa loobuda (vähemalt mingiks ajaks). MITTE, et mul midagi üldiselt suuliste vastu oleks, aga noh... aastad on näidanud, et Albatrossi midagi vist siiski nende juures häirib ja kuna praeguseks toimib ta suulistevabalt kah väga hästi ja kenasti, siis miks mitte proovida?

Väiksele Zinyle shoppasin paar kilo porgandeid, aga ta ilmselgelt ei tea veel, et selline asi süüa kõlbab. Ta ei olnud muidugi ainuke - terve 2-aastaste kari kogunes minu ümber ja nuusutasid veidraid nägusi tehes mind ja minu kaasa toodud porgandeid. No lõpuks siis lihtsalt tükeldasin porgandid nende söödakohta ja mõned ikka tulid neid tasapidi närima. Z vist ei tulnud... Aga eks ma järgmine kord, kui ta boksi toon, viskan mõned porgandid künasse ja hoian teda sunniviisiliselt boksis kinni niikaua, kuni "taldrik tühi" on. :D

Muidu on Z päris vahva, käisime isegi hobuseautos temaga täna mõned korrad.

Ja no üldse on siin tore nagu alati. Pilte peaksin tegema mõni päev, et jutt liiga igavaks ei läheks.

Aga mina ratsutasin täna väikse Z issiga. Ta oli kordel nii mõistlik, et isegi ei olnud üldse õudne sinna selga minna, mis siis et viimase kuu või paari jooksul on temaga vist ühe korra ainult ratsutatud. Ja no teate seda tunnet, kui hobune teeb all korralikku keskmist traavi - viskab esijalgu ja üldse liigub kogu kehast 10x rohkem kui muidu? Täpselt selline tunne on temaga ratsutades KOGU AEG. Päris vahva. :) Galopist ma ei hakka üldse rääkimagi...

Lingin ühe mitu aastat tagasi tehtud video kah temast - http://www.youtube.com/watch?v=ZSbBVRtsmvY
Siin on ta küll alles 4-aastane täkuhakatis. :)

Nüüd nad teatavad mulle seal Eestimaalt, et Albatross praktiliselt enam ei lonkagi, vähemalt nemad küll aru ei saa. Pidid video mulle saatma tõestuseks/kontrolliks. No olgu see väike longe siis olemas või mitte, ega tegelikult ju vahet pole - igatahes tähendab see seda, et Albatrossil on vähem muresid ja rõõmsam elu! Ma tean küll, et see liigeseprobleem pole otseselt ravitav, vaid saab ainult asja leevendada, aga... I'll take that then, thank you! Lihtsalt tahtsin toredaid uudiseid jagada.

Ja mis veel, olen nüüd peaaegu iga päev mõne hobusega trenni ka saanud ja lihtsalt S U P E R on. Praktiliselt kõik mu praegused hobused kipuvad eelmise sõitja hoopis teistsuguse sõidustiili tõttu pidevalt väga rulli minema, seega põhiliselt õpin praegu hobuseid ratsme tagant välja sõitma. Mul pole selliseid rullis hobuseid elus just eriti palju olnud - ainult mõned sellised, kes juba loomu poolest kontaktivältijad on, mitte aga treeningu tulemusena selliseks muutunud. Ja oioi, kui raske on neid TEGELIKULT saada uuesti ratsmele järgi sirutama ja ratsaniku käele "vastu tulema"... aga tänu neile olen nüüd selles osas kah tunduvalt targem ja osavam ja õpin järjest juurde midagi sellist, millega ma siiani pole eriti tegelenud.

Positiivne on muidugi see, et kõigi hobustega on selle nädala ajaga juba mingi muutus toimunud - kellega rohkem, kellega vähem. Sellise asja juures on raudselt kõige olulisem osa kannatus. Sa pead lihtsalt järjekindlalt oma asja ajama, märguandeid kordama ja kordama ja kordama ja ootama, et üks hetk hobune sinust aru saab ja õigesti reageerima hakkab. Sa pead hobusele andma võimaluse ja ootama, et ta sellest kinni haaraks, sest mitte miski ei SUNNI ühtegi hobust ratsme tagant välja tulema. See on igaljuhul hobuse enda tahe ja usaldus ratsaniku käe vastu, mis lõpuks tulemusteni viib.

Ja kui mulle mõnel hetkel esimeste trennide jooksul tundus, et see, mida ma teen, ei vii ju kuhugi - hobune on ikka ebastabiilne,  kontakti ei võta, kiirustab ja ma olen lihtsalt nagu mingi kaasreisija seal seljas, kelle peaaegu et ainuke eesmärk on hobust mitte segada - siis veidi aega hiljem, kui kõik justkui imeväel ideaalselt toimima hakkab, tuletan endale kurjalt meelde "ole parem vait ja kuula, mida sulle räägitakse". :D Ja no minu arust treener peab olema täpselt selline inimene, kelle soovitusi sa alati järgid, sest isegi kui sa ei saa aru, miks see asi just praegu kasulik peaks olema, siis sa TEAD, et tal on alati õigus.