Kabjad korda!

Täna oli üks kordaläinud päev.

Esiteks sai Albatross endal kabjad ilusaks. Läksin hommikul Manxuga talli, värkisin esimesed kabjad ära. Kuna aega rohkem ei olnud, lippasin linna spordipäevale, peale seda koju ja rattaga talli. Siis tegin tagumised kabjad ka ära, peale seda läksin veel trenni ja õhtul rattaga tagasi. Nii et täitsa sportlik päev, millest kõige väsitavam oli ikkagi kapjade värkimine. Ma ei saa tõesti aru, kuidas seda on võimalik teha päev otsa. Sepatöö vist pole lihtsalt mulle. :D

Aga mul juba natuke sujub see paremini, esimest korda kunagi ammu proovides ei saanud üldse aru, kuidas, kust ja millega seda kapja siis töödelda tuleb, aga nüüd seekord värkisin juba kõik kabjad täitsa ise ära, koos juhendamisega, muidugi. Oh, küll ma jõuan ennast kiita. ;)

Trenn oli ka väga hea, tõi mind jälle mõistusele. Nimelt olid paar viimast sõitmist meil mitte nii õnnestunud - Albatross ei teinud midagi hullu ega polnud ka otseselt "halb", aga ei sujunud lihtsalt eriti hästi. Probleem on ka selles, et kui ta trenni alguses näiteks midagi nii hästi ei tee, kui tavaliselt teinud on, siis hakkan ma ise liiga üritama teda kuidagi ikka panna kõike hästi tegema, lõppkokkuvõttes aga lihtsalt segan teda seal seljas pusimisega. Selle tulemusena ei saa ta enam aru ka, mida ma temalt tahan ja lõpebki asi tohuvabohuga.

Seekord siis läksin sellise mõtlemisega trenni, et isegi kui ta kõike ei tee ootuspäraselt, siis las jääda - liigutan teda lihtsalt natuke. Ja loomulikult- niipea kui lasen tal rahulikult sääre peale edasi liikuda ja ise kontakti otsida, siis ta otsekohe teeb seda. Asi on ju alati ratsanikus! Ta ei saagi ju õppida ja areneda, kui mina mingit väikest eksimust seljas kohe muutma üritan hakata, selle asemel, et uuesti otsast peale alata ja lasta hobusel ise ennast parandada (mida ta kusjuures väga meelsasti teeb, kui võimalus anda).

Ma ei saa lihtsalt aru, miks mul sellised elementaarsed asjad meeles ei püsi. Neid kordi on nii palju olnud, kus ma teoreetiliselt nagu kogu aeg olen teadnud, mida "peaks" tegema, aga millegipärast teen ise ikka teisiti. Ja siis, kui miski muu ei aita, tuleb mingi hetk pähe äärmiselt briljantne mõte: "Aga äkki prooviks nii, nagu tegelikult sellises olukorras peaks tegema." Ja üllatus-üllatus - see aitab peaagu alati. :D

Ohjah, eks inimene (täpsemalt mina) on tõesti vahest imeliku mõtlemisega, kõige loogilisemaid asju sageli lihtsalt ei taipa. Ja samas, kui tark ja andekas loom on tegelikult hobune, kes peab minusugustega toime tulema. ;)

Mõnus maastik; Albatross sai uue teki ka

Käisime täna maastikul - väga mõnus oli. Ma pole ju nii tükk aega temaga maastikul käinud, kui välja arvata need 10-minutilised jalutuskäigud, mida Raikkülas peale sõitmist mahajahutsuseks tegime. Tänane oli igaljuhul hea vaheldus, ma arvan, et Albatrossile meeldis ka. Ta on isegi maastikul nüüd palju kindlam, isegi suurest kraavist tuli täitsa ilma kõhklusteta üle, seda küll käe kõrval, me igaks juhuks seljas ei läinud, arvestades seda, et Albatross ja Prex pole kunagi maastikul käies varem ühestki kraavist läbi käinud. ;) Kui ma nüüd meenutan seda, kuidas poolteist aastat tagasi tunnihobustega sarnasest kraavist pidime läbi tulema (alati rahulik ja nunnukas Games lihtsalt keeldus, hakkas ennast tagajalgadele ajama; Hesti kaotas tasakaalu ja kukkus külma vette, lisaks keeras veel ennast silla alla nii, et enam püsti ei saanud), siis ma olen täitsa uhke Albatrossi üle. :D

Ainuke asi, mida ta natuke pelgas, oli mingi kollane auto kuskil võsas. Samas, teine auto, mis meist tee peal mööda sõitis, teda üldse ei häirinud. Tegelikult ju arusaadav, mind hämmastaks samamoodi pigem kuskil metsas võsa sees seisev auto, sest see pole midagi ebatavalist, et auto tee peal on ja sõidab. ;)

Ja veel - tegime kokku neli väikest galopijuppi, kaks neist sain paremast ja kaks vasakust jalast, nagu tahtsin. Platsil näen ma vahel tükk aega vaeva, et Albatrossi vasakust jalast jooksma saada, nüüd maastikul aga võtsin täiesti sirge peal natuke painet ja läkski! Tegelikult see ainult kinnitab seda, mida ma arvasin - tema jaoks pole enam raske ennast kergesse paindesse võtta ja õigest jalast galoppi tõusta, raske on tal ainult siis, kui paine läheb liiga suureks (ehk siis volt või ring, millel sõidan, liiga väikseks), sest siis tal kaob tasakaal, vajub õlast välja ja lähebki valest jalast.
Nüüd vähemalt tean täpselt, milles probleem on. Varem ma ei osanud selle peale eriti mõeldagi, sest kõik teised hobused (tunnihobused), kellega sõitnud olen, läksid valest jalast ainult siis, kui neil õiget painet ei olnud ja sellele aitas muidugi kaasa väiksema ringi sõitmine. Albatrossi puhul on aga asi vastupidi.

Mul tänasest kahjuks pilte ei ole, aga et jutt liiga igavaks ei läheks, siis panen ühe viimaste päevade trennipildi, mis mulle meeldis, ka illustratsiooniks.
Mulle ei meeldi pildi juures, et ma ei istu absoluutselt sirgelt, kand pole all, sääred on liiga ees, üks käsi on mingi meetri jagu teisest eespool ja liiga madalal on nad ka + kole, sopane plats ja Albatrossi üldse mitte valged sokid. AGA, mulle meeldib, kuidas Albatross ise siin pildil on, see on minu arust tema puhul praegu ideaalne - taguots töötab piisavalt ja pole kuskile kõrgele üles visatud, hea kerge kontakt on, samas ei roni ta kuhugi ratsme taha (seda kommet tal üldse õnneks eriti pole) ja kukal on ilusasti kõrgeim punkt. Eesmärk olekski, et ta stabiilselt selline oleks, sinnani aga on meil veel palju tööd. ;)

Albatross sai endale uue teki ka, muuseas. Ma mõtlesin juba tükk aega, et peaks talle ühe tsipakene paksema teki ka tegema, et talviti peale trenni natukeseks peale visata, aga nüüd Manx pakkus hoopis ühte müüa , nii et probleem lahendatud. ;)


Viimasel pildil on ta nii ehmunud näoga, nagu keegi tahaks teda kohe nahka pista. Nii hullusti siiski lood ei olnud. ;)

P.S. Isegi, kui see tekk tundub mõnel pildil roosakas olevat, siis ta seda kohe kindlasti ei ole! Punane, mis punane.

Sügis = vähe platsitrenni, palju maastikut

Täna oli suhteliselt ebameeldiv ilm, kogu aeg sadas natuke midagi taevast alla, aga läksin ikkagi talli ja käisin trennis ka. Albatrossi valmis pannes läks kohe tuju heaks, sest seekord ta jälle ise üle pika aja jubedalt tahtsis uulised kätte saada. ;) Varem oli ta suuliste järgi täitsa hull, päris tihti ju andsin talle midagi koos nendega ja kui valjastega boksi läksin, siis kohe hakkas ninaga seal otsima. See nädal aga, kui temaga üks täiskasvanu sõitis, ta ilmselt kordagi valjastega midagi head kaasa ei saanud ja sellest ühest nädalast! piisas, et tema armastus suuliste vastu kadus. :P Tähendab, mingit probleemi pole olnud valjaste panemisega - ta laseb küll täiesti normaalselt panna, aga mulle meeldib, kui ta ise ka nende vastu huvi ilmutab. ;) Suvel ma ju talle nii väga tihit valjaid pähe ei pannud, et see vana komme taastuks, aga nüüd vist ikkagi mõjub. Tuju läheb täitsa heaks sellise asja peale - muidugi ta loodab mingit nänni saada, aga samas on see kinnitus, et tal midagi suuliste vastu ei saa ka olla, muidu ta nii ei teeks.

Kuna päev läbi vihma sadas, siis plats oli, nagu oodata oligi, päris märg ja sopane. Õõh, mulle ei meeldinud, Albatrossile vist ka mitte. Hoolimata sopast sain ta küll alguses korralikult liikuma ja polnud nagu hullu, aga ju tal viskas kopa ette või väsis lihtsalt ära, igatahes trenni lõpp nagu vajus natuke ära. Galopp oli üsna kohutav, ühe korra vist jäi ristlema ka. Aga oli tegelikult tunda ka, et tal natuke on raske võib-olla joosta sellisel kehvapoolsel platsil - ma siis eriti palju galoppi ei teinud ja kui tegin, siis peamiselt poolistakus. Ja proovisin hoopis lõpus sammuharjutusi, need sujusid hoopis paremini. Väike sääre eest astumine juba täitsa tuleb, kuigi paine kipub vist tsipa liiga olema, teooria järgi peaks olema vaid "kerge kuklaasetus hobuse liikumissuunast teisele poole", aga meil kipub olema natuke "raskem" kuklaasetus. ;) Aga pole hullu, me alles alustame selle õppimisega, esimene külgsuunaline liikumine ju ka, mida proovime - ta pole veel harjunud selliste asjadega.

Peale trenni nühkisin heinaga Albatrossi ilusti kuivemaks, harja ja švammiga jalad ka üle ja eriti niisama nunnutamiseks täna aega ei jäänudki. Aga homme jõuab ehk natuke rohkem.

Igatahes ma jõudsin järeldusele, et kui sügiseti nüüd tihti selline (pool)sopane plats on, siis üritan võimalikult palju hoopis maastikul käia ja seal teda liigutada (iseasi, kuidas ma peale kooli trennidesse jõuan, üksinda metsas ei käi ju) või kui platsil sõidan, siis teengi rohkem sammu- ja traavitrenni, galoppi minimaalselt. Ega selline plats hobuse jalgadele vist ka kõige soodsam pole...?

Trenn ja õunamäng

Eile oli meil uue "hooaja" neljas trennipäev. Kuna mul kipuvad jalused jälle täisistakus ära loksuma, siis jõudsin järeldusele, et põhjus võib-olla näiteks selles, et pean Albatrossi vahepeal liiga palju säärega surkima. Tal enamasti on olnud sääre peale üsna hea minek, aga nüüd Sakus sõites ta võtab natuke rahulikumalt ja siis tahab veidi tugevamat edasiajamist. Proovisin siis seekord tunni algusest kohe panna ta väiksegi surve peale korralikult liikuma - suhteliselt õnnestus ka. Natuke kehvaks läks asi siis, kui hakkasime täisistakut sõitma - alustasime ringil vasakut pidi. Iga kord, kui nurka läbi sõitsime või hobuse voldile keerasin, tegi tema mingi kahtlase liigutuse - midagi galopitõste ja kõrge traavisammu vahepealset. Tegi selle "jõnksatuse" ära ja siis edasi oli normaalne. Järgmist korda painet nõudes aga kordus sama asi - ja nii kogu aeg. Proovisin vahepeal paremat pidi painet, sellega oli kõik okei.
Kristjan soovitas siis lihtsalt veel elavalt vasakut pidi kergendatud traavi teha - lasin tal üsna vabalt joosta, siis hakkasin natuke vahepeal painutama ja poiss käitus üsna normaalselt. Peale seda oli kõik nagu jälle korras, sai mõlemat pidi rahulikult sõidetud. Ma kokkuvõttes ei teagi, mis tal täpselt alguses siis oli - varem ta pole midagi sellist teinud. Võib-olla lihtsalt häiris parasjagu miski, ei tea. Aga üle see tal läks, nii et polnud ilmselt midagi hullu. Edasi oli trennis täitsa hea, galopis tegi isegi päris ilusad tõsted. Ma endast muidugi ei räägi - traavis suudan enam-vähem ennast juba sirgelt hoida, galoppi sõites ainult siis, kui pidevalt selle peale mõtlen - aga galopitõsted! Jube. :P Ma ei saa lihtsalt seda ilma ette vajumata teha, ma ei tea mis mul viga on. Aga ma hakkan tõsiselt sellega tegelema. ;) Esmajärjekorras see, et Albatross õlast välja ei vajuks, sest muidu läheb ta valest jalast, aga peaaegu sama tähtis on, et ma ise ette ei vajuks. Võib-olla ongi sama tähtis, istak on ju kõige alus.

Hiljem, õhtu poole riputasin talle boksi nööri otsa mõned õunad. Oi, küll tal oli vahva, neid seal püüda, kahju ainult, et eriti kätte ei saanud. ;) Tegelikult sai ikka ka natuke - vahepeal aitasin ja siis vahepeal sai ta juba ise ka kätte. Ta lihtsalt ei saa aru, et kui õuna suhu saab, siis tuleb see nööri küljest ära ka hammustada. Aga talle vististi meeldis, proovime teinekordki.

Suve teine pool Raikkülas

Nii, ma nüüd esimese asjan peidan ennast natuke nurgas ja häbenen, sest pole niiiiii kaua midagi kirjutanud. Aga, kui üritada seda natuke välja vabandada, siis suvel oli kogu aeg päris palju tegemist. Pealegi oli Albatross Raikkülas, kus ta rohkem puhkas ja vähem trenni tegi + siis vahepeal veel kerge viirusehoog ka. Ma nüüd üritan igaljuhul kõigest lühikese kokkuvõtte teha.

Üldiselt ma olin ikka iga nädal vähemalt mõned päevad ka Raikkülas, siis sõitsin ka natuke, ülejäänud aja ta siis niisama puhkas, laiskles ja sai päevad läbi aina karjamaal rohtu mäluda. Oli see vast tore suvi. ;) Vahepeal oli natuke kahju, oleks tahtnud rohkem temaga tegeleda, aga samas talle kulus see kindlasti ära, muidu äkki olekski noore hobuse liiga ära tüütanud.

Need nädalavahetused (ja vahel ka nädala sees), kui ma temaga ikkagi sõitsin ka, olid suhteliselt okei. Trennis kippus mõnikord küll natuke üleliia energiline olema, aga selle üldjuhul sai enam-vähem ikkagi kontrolli alla. Mida on vaja eelkõige meil veel harjutada, on ikkagi galopitõsted ja õlast/tagumikust väljavajumine. Need on muidugi omavahel väga tihedalt seotud, sest tõsteid ta oskab küll, lihtsalt läheb valest jalast, kui ma asen tal välja vajuda. Mul on natuke piinlik, aga ma ausalt öeldes isegi ei tea, kas see on rohkem õlast välja vajumine, või tuleb lihtsalt tagumik suure kaarega järgi - ilmselt mingil määral isegi mõlemat. Aga ma nüüd olen mõne nipi kätte saanud, kuidas seda ära hoida ja niiviisi vaikselt ehk saame asja korda ka. ;) Väikestest voltidest tasub hoiduda ja suuremaid ringe hoopis teha, sest muidu on tal oma suure kasvu ja noorhobuse kehva tasakaalu tõttu raske ja siis hakkabki seal nihverdama, et ikka tasakaalus püsida.

Õigus, ühe korra tegin maaga ka kokkupõrke - jälle üks Albatrossi "hüplemishoogude" tulemus. Kõik korrad, millal ma olen ta seljast kukkunud, on ta oma arust vist millegi peale ehmatanud, siis hakkab ringi karglema, viskab ühlee ja teisele poole tagant üles ja maas ma olengi. :D Tean küll, et põlved kinni! jms, aga kui ma ilma jalusteta sõidan, ja parasjagu galoppi teen, siis ma ei hoia neid ju ometi lahti! :D Aga üldiselt on Alba närvikava minu arust ka natuke rahulikumaks siiski muutunud, pole tarvis iga asja peale üritada kuhugi joosta või hüpata, samuti läks meil nüüd viimane kord treiku peale panemine loodetust paremini. Lausa poole tunniga saime hakkama (okei, võib-olla oli kolmveerand). ;)

Muidugi siis, kui Albatrossil ja Prexul oli lõpuks aeg tagasi Sakku kolida (enne kooli algust), meil olid veel tallis omavahelised võistlused plaanis ja puha - siis otsustasid nemad haigeks jääda! Noh, muidugi nad ei "otsustanud", lihtsalt juhtus nii - ilmselt Ruilast võistlustelt see viirus kellegi kaudu Raikkülla tuli ja siis neile ka külge hakkas. Igatahes, köhisid nad kõik ja loomulikult ei saanud neid siis Sakku tervete hobuste hulka tuua. Niisiis lükkus see mõne nädala võrra edasi. Nüüd eelmisel nädalalõpul aga ikkagi lõpuks tulid tagasi ja praeguseks on kõik teised hobulised ka tagasi tulnud. Jõudsid lõpuks koju. ;)

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et Albatross on üks parematest hobustest, kellega ma sõitnud olen. ;) Ta on muidugi parim nii või teisiti, aga mõtlen just ratsutamise koha pealt. Tegelt on asi muidugi selles, et ma olen temaga juba lihtsalt ära harjunud, aga samas, viimasel ajal ta on tõesti hakanud tööle, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Igaljuhul ta täitsa saab juba aru, mis ma temalt ootan ja püüab seda ka teha.

See nädal oli väga mõnus, 6 päeva olin järjest Raikkülas ja siis sai temaga tegeletud ka üksjagu. Enamus trenne sõitsime seekord küll suhteliselt omapead, Külli või Kristjan olid küll olemas, aga teistel olid võistlused tulemas ja siis pöörati rohkem neile tähelepanu. Esimene trenn mul tekkis vahepeal selline täitsa lootusetu olukord. Varem oli Albatross ikka trenni alguses hakanud natuke järgi andma ja ilusasti sääre peale liikuma, nüüd aga jooksis kramplikult lihtsalt ringi soojenduse ajal, ei painutanud isegi eriti ega midagi. Siis aga tuli mingit sorti "breakthrough", mõtlesin ise rahulikult läbi kõik, mida ma tegema pean ja hakkasin uuesti pihta ja varsti oli hobune all väga mõnus. Ja sellest saati olid kõik trennid väga head - mõni natuke kehvem mõni parem, aga üldiselt jäin rahule.

Võib-olla oli natuke abi ka suulisevahetusest, ta sai endale nüüd kolmeosalised ja vasest lüliga. Eelmised, kaheosalised, olid isegi natuke peenemad kui praegused, aga tal pole mingit vajadust nende järgi, paksematega on täpselt sama hea. Ma mingi aeg tahaksin veel ristkaplist ka lahti saada, aga las ta natuke veel harjub uute suulistega ja siis proovime millalgi, kuidas ilma on.

Kui trennidest veel midagi täpsemalt rääkida, siis peaks vist hakkama vaikselt mingeid lihtsamaid külgliikumisi proovima, õlad sees jms. Samuti rohkem raskus tagaotsale, piltide pealt vaadates ta ilusasti otsib ratset küll, aga tagumik on täitsa kõrgel. :P Nii et palju poolpeatusi ja üleminekuid on vaja, üleminekud vajavad iseenesest ka veel harjutamist. Kui ta juba paindevahetusi oskab lõdvestunult ja ratsmes teha, siis üleminekutel, eriti tagasivõtmisel, kipub ikka üle ratsme minema, aga needki lähevad ainult paremaks.

KÕIGE ROHKEM pean ma muidugi veel töötama oma enda istaku kallal, ta ei saagi iialgi esiotsa pealt kergemaks muutuda, kui ma ise kogu aeg ette kukun ja tal seda raskemaks teen.

Päris ilus galopp, kui välja arvata, et ma jälle ette ennast kallutan.

No vaadake nüüd ometi seda tagumiku, küll upitab alles üles. :D

Tüüpiline mina, vaatan kaamerast eemale. ;)

Ainuke oht kolmeosaliste suulistega sõitmisel on see, et ta vahest harva kipub natuke liiga alla minema. Siin päris seda ei ole, aga kukal pole enam mu arust kõrgeim koht. Seda peab igatahes sõitmisel jälgima, et ta kaela rulli ajama ei hakkaks.

Ma ei saa aru, mida mu jalg siin sudib, aga Albatross on mõnus, selline poni olekuga. See pilt mulle lihtsalt niisama meeldib.

Siis meil oli üks põnev päev veel, siis kui Raikkülas pühapäeval võistlused olid. Kavas oli ka galopp, nii et oli ette valmistatud galopirada, mida õhtuks veel maha ei võetud. Ja siis me tegime vahelduseks tavatrenni asemel hoopis paar kiiret galopiringi Albatrossi ja Prexuga. Ma arvasin, et ega Albatross eriline kihutaja ei ole, selles suhtes, et teiste järgi võib-olla läheb, aga ise on ta tegelikult selline ettevaatlik... aga näed, joosta meeldis küll, läks päris meelsasti edasi. Ega ma muidu suur galoppide pooldaja pole ja ega võistlema ei lähekski, aga ma arvan, et vahelduseks oli meil mõlemal päris lõbus.

Väike soojendus

Ja täitsa jooksebki. ;) Ainult nõme valtrap on, mis niimoodi kortsu tõmbab.

Nädalalõpus plaanin temaga veel paar trenni teha ja siis saab nädalakese puhkust, ta on nii tubli olnud ju. ;) Noh, tegelt muidugi põhjus selles, et ise lähen ära, aga talle kulub ära küll väike puhkus.

P.S. Siiboja vaatas meil hambad ka üle, kõik korras. See, et ta vasakut pidi sõites vahest veidi suust tundub kange olevat, on siiski ilmselt painduvuse asi, lihtsalt tal on ühtepidi raskem.

Tagasi Raikkülla

Laager sai läbi ja Albatross läks nüüd jälle mingiks ajaks Raikkülla, saab puhata ja karjamaal laiselda. Viimast trenni nägin ise ka, sammus ja traavis olid mõned vastuolud temal ja ratsanikul, galopp oli aga ilus. Ta on nüüd enam-vähem galopitõsted ka ära õppinud, ristlemine on ununenud, vahest juhtiv jalg läheb veel sassi (oh neid vanu rõõmsaid päevi, kus sai pool tundi vasakust jalast tõstet küsitud), aga muidu on tubli.

Homme lähen ise ka Raikkülla, siis teeme natuke trenni ehk ka juba uuesti. Täitsa juba igatsen teda. ;) Täna sain selle eest Aaniga trenni, pole sada aastat temaga sõitnud, aga meelde tuli küll, kui mõnus ta on.
Natuke kurb muidugi on, et Albatross suure osa suvest nii kaugel veedab, aga lohutan ennast sellega, et see on talle endale hea. Nagu pildi pealt näha, siis ega meil siin talle muud kui jooksukoplit pakkuda pole. Mõned rohuaiad on küll ka, aga sinna saavad mõneks tunniks päeval, enamus söögist ikka põhineb kuival heinal. Aga näha on, et elu karjamaal mõjub hästi, sest siin pildi peal on ta juba tükk maad kobedam kui suve algul, siis olid täitsa ribid näha. Pilt on muuseas Annika tehtud, aitäh talle.