Ilusad mälestused

Et te midagi huvitavat siit ei ootaks, siis ütlen juba ette ära, et ma ei ole Albat vahepeal näinud ega mingeid põnevaid uudiseid tema kohta kuulnud, aga ma lihtsalt pidin siia blogisse midagi kirjutama.

Kulutasin praegu veidi aega ja lugesin terve meie blogi otsast lõpuni läbi... ja... täitsa lõpp, kui toredaid aegu meil koos oli :'). Ma olen nüüd niiiii õnnelik, et seda blogi ikkagi vahelduva eduga kirjutasin, sest tahes tahtmata kipuvad pisiasjad aastate jooksu ununema. Nüüd, neid uuesti lugedes, tuleb mul kõik uuesti täpselt silme ette ja ma mäletan, kui hea see oli...

Kuigi vägisi kipub meel kurvaks minema, ei ole see postitus üldse selle mõttega tehtud. Tahaks teda tagasi, aga tean ju, et asjad muutuvad ja alati polegi lihtne sellega leppida. Mitte leppinud, aga veidi harjunud olen juba ilma temata ja 90% neist probleemidest, mis mind viimastel kuudel enne lahkumist kõige rohkem õnnetuks tegid, on ka läinud, koos mu kalli hobusega.

Eks vist kõik ei peagi lihtne olema. Sellegipoolest mõtlen tõsiselt siiani kõike, mida ma Albatrossi kohta kunagi öelnud olen ja tehtud lubadusi pean ka pidama! Kes blogi on lugenud, see vast teab.

Albatross :)

Albatross oli armas nagu alati. Esimene päev, kui teda karjamaale vaatama läksin, ei saanud isegi pisarat tagasi hoida, nii hea oli lihtsalt. :')

Ta oli omale juba korraliku talvekava peale kasvatanud ja tunduvalt tumedam, kui suvel. Mulle meeldib, kui ta tume on, nii on ilus. :)

Ratsutasin temaga ka paar korda - eks ta sõitmise koha pealt on selliseks tüüpiliseks tunnikaks ära läinud küll, aga midagi väga halba ma isegi ei oska öelda. Ma arvan, et ta on hea tunnihobune selles mõttes, et ta läheb ideaalselt sinna, kuhu ratsmega suunda näitad, sääre peale liigub hästi edasi, galopitõsted on ka väga lihtsad, nõudmise peale põhimõtteliselt painutas ka mõlemat pidi, kuigi pisut liiga palju ainult kaelast.

Mis aga oli suhteliselt läinud, oli ratsmekontakti otsimine ja julgus seda hoida, läbi keha sirge olemine (oi, sellega nägin kunagi palju vaeva) - isegi maneeži pikka serva mööda sõites tahab ta ennast kuidagi kõverdada.

Aga eks see ole tunnihobuse värk - ei saa ju talle pahaks panna, et ta oma elu lihtsamaks üritab teha ja võimalikult vähese ebamugavusega need igapäevased grupitunnid läbi sõita. Mul on siiski hea meel selle üle, et ta on nii püüdlik hobune, et ei vaja mingit tohutut stekiandmist, eest tirimist vms, et ka algajamad temaga hakkama saaksid - loomulikult teevad nad sõites palju vigu, aga vähemalt jäävad need tahtlikud jõumeetodid ehk ära. Ja nii palju kui nägin, suudab see hobu ennast selliste enam-vähem sõitjate all täitsa isegi lõdvestada aegajalt, mitte ei jookse krampliku kaela ja lühikeste sammudega, nagu nt meie traavlitel pisut kombeks.

Mu suur unistus oleks temaga kunagi täiesti uue alguse teha - et ta unustaks nii tunnihobusena saadud kogemused kui ka minu lünkliku "algratsastuse" vead, õpiks kõik algusest peale ja õigemini selgeks - ma usun, et lisaks niisama armas olemisele võiks temast vägagi hea ratsahobuse saada - küllaltki kena liikumine ja suurepärane iseloom on tal selleks olemas.

Ootan sind...

Aga täpselt 6 päeva pärast näen ma teda jälle natukeseks. Nii kummaline on olnud Albatrossist 3 kuud eemal olla, kuigi pilte vaatan tihti ja mõtlen ta peale iga päev! Ja hoolimata sellest, et nii kaugel olen, ei ole ta absoluutselt mulle vähem tähtsaks jäänud, vastupidi. Olen lihtsalt õppinud ilma temata olema ja elama, aga tegelikult ei muutu miski...
Nii väga ootan juba tema pehmet nina, mis paitamist ja suhkrutükki tahab. :) Varsti...

Lõpp. Aga ainult praeguseks.

Selleks korraks on nüüd vist siis kõik. Ma loodan, et Albatross leiab endale inimesi, kes teda sama palju hoiavad ja armastavad, kui mina seda teinud olen.

Homme lähen teda veel vaatama ja võib-olla ka sõidan, aga tegelikult oli laupäeval "ametlikult" meie viimane päev. Käisin teda niisama karjamaal nunnutamas ja pärast tegelesime pisut väikses jooksuaias ka, meil oli tore. :)

Mõnus on ju, kui sügatakse...

Tuletasime vanu harjutusi meelde, oskas küll ikka veel
Niiiiii kallis...


Nii ilusasti astub risti, et paremini enam ei saakski :)

Aga ega ma ei taha öelda, et see päriselt lõppenud on. Kunagi me veel kohtume ja siis saab tal elu lõpuni nii hea olema, et unistada ka ei oskaks. Ta jääb ju alati mu parimaks!

Suve keskpaik juba käes, hobused (osa neist vähemalt) on ennast nüüdseks üsna mõnusalt ümaraks söönud ja üldse on mõnus olla, kui putukad välja arvata, aga neid peletab vahel eemale vihm. Päev (ja öö) otsa karjamaal olemine aga vast kurnab ka natuke, viimasel ajal jääb Albatross tihtipeale magama, kui ta enne sõitmist boksi toon. Tallis pole seda kuuma päikest ja palavust ning kui keegi veel samal ajal harjaga üle keha sügab, siis on ju päris hea tukkuma jääda. ;) Seda on päris naljakas vaadata - silmad on poolpilukil, pea langetatud umbes turja kõrgusele ja mokk ripub niisama. Võin tal neil hetkedel näiteks kõik hambad üle vaadata või isegi porganditüki moka sisse pista, teda ei häiri miski, magab edasi. Siis kui ma mingi hetk ta üles äratan, leiab suust midagi maitsvat ja vaatab arusaamatu näoga ringi. :D

Trennidega on nii ja naa, Albatross on endiselt tubli, iseäranis hästi on meil viimasel ajal hakanud galopid sujuma - jalavahetused traavi kaudu tulevad enamasti välja, 20-meetrisel ringil saab kontragalopiga ka täitsa hakkama. Suudan tal aina rohkem seda sammupikkust kontrollida, see omakorda aitab hüppetrennides kaasa. Viimases hüppetrennis tõrkus ta mul esimest korda, jäi lihtsalt ühe lainelise takistus ees viimasel sammul seisma. Aga pole hullu, ma lihtsalt ise ei osanud sellega arvestada, et ta midagi sellist võib teha, järgmist korda juba valmistusin varakult ja kuigi Albatross korra üritas blokkida, siis minu edasiajamise peale hüppas ikkagi kohapealt üle (see polnud õnneks ka kõrge takistus). Edaspidi ületas nii selle kui teised tõkked ilma probleemideta.

Veidi kurb on aga see, et treener kelle õpetused mulle siiani kõige rohkem tundusid sobivad, lahkus meilt ja nüüd olen jälle nö omapead. Samas, viimasel ajal sõitsin nii võiteisiti praktiliselt kõik trennid üksi, nii et sellist äkilist ootamatut muutust ei tule, aga põhimõtteliselt ikkagi. Eks näis, võib-olla tuleb keegi tema asemele. Niikaua siis jällegi vaikselt sõidame omaette ja üritame kahekesi koos ikka edasi areneda. :) Mõlemad ju oskame teineteist pisut õpetada.

Ma lihtsalt ei tea, kuidas ilma temata hakkama saan.

Uus tase treileris käimisega ja niisama arenev hobune :)

Üleeile toodi treiler maneeži (väljas oli jube tuuline), et Fallyt seal käima õpetada. Nad tahaksid võistlustel käia, aga saavad hetkel ainult suure hobuautoga, sest treilerisse hobu ei lähe. Ma mõtlesin, et kasutan ka juhust ära ja proovin Albatrossigi, sest kui treiler õue peal ilma autota seisab, siis ei saa hobust peale panna. Tema treilerisse õpetamine lõppes meil juba eelmise aasta sügisel ja sellest ajast peale pole me seda teinud (va Kurtnasse kolimine, see läks päris hästi :)) ja ei lootnud eriti palju, aga ta tuli üsna kohe peaaegu sisse. Tagajalad jäid küll veel rambile, kuid ma ei hakkanud rohkem teda tagant sundima, parem ikka tasapisi tegutseda. Kiitsin ja tulime ära. :)

Kuna Fallyt aga päris sisse veel ei saadud, siis pandi treilerile toed alla, et auto ei peaks kogu aeg ees olema, ja jäeti treiler veel mõneks ajaks maneeži. Eile, kui tallis käisin, oli see veel seal ja proovisin jälle. Seekord aga tegime nii, et Albatross läheb ise sisse, esimesena. Ma ei uskunud absoluutselt, et ta nõus on, aga kuna tal käekõrval igasuguseid käsklusi olen harjutanud, siis peaks nii või teisiti neid millegi keerulisema peal testima. Ja täitsa lõpp, läkski sisse. :D Alguses küll umbes ainult poole peale, nii et ta mind nägi veel kõrvalt, aga pärast saime ka täiesti sees ära käidud. Ma isegi seda poleks talt esimese korraga nõudnud, ma lihtsalt jätkasin selleks, et ta veidi kauem seal paigal seisaks, sest esialgu tagurdas kohe välja, kui kiitmise lõpetasin. Hiljem aga tuli välja alles siis, kui selleks käskluse sai ja oli nõus täitsa lõpuni sisse jalutama. Ja seda teeb Albatross - hobune, kes varem polnud nõus sammukestki treilerisse minema ja sai sellega reisides üsna halvad kogemused mälestuseks. Ta on lihtsalt kõige tublim hobune! :)

Teine asi, mis maneežis meid kohutas, oli suuuuur valge kile, mis oli kaeratoomisest sinna jäänud. Kõigepealt käisime sealt suure kaarega ümber. Siis aga lasin ma Albatrossil sellest üle minna. Puhises veidi ja siis hüppas. :P Teise korraga hüppas juba vähem ja kolmandast korrast alates jalutas üle. :)

Trennis oli ta ka supermõnus, ei olnud meie tüüpilist esiotsale vajumist ja Alba kandis ennast rohkem ise, samas jäädes ilusasti kontakti. Galopis oli ka hää, kuigi seal jääb taguotsa aktiivsusest veidi puudu. Tegelikult, ta isegi astub suhteliselt keha alla jalgadega (nii palju kui piltidelt-videotelt olen vaadanud), aga vist ei suuda veel ennast siiski piisavalt hästi tasakaalustada, nii et esiots muutub ikkagi raskeks. See eest tegi aga probleemideta mõlemast jalast ka kontragaloppi, paar korda tulime mingit maalatti ka, aga vähe, sest nädala sees tegelesin nagunii sellega üks päev rohkem.

Veidike hüppame ka. :) Selliseid madalaid ja kehva tehnikaga. :D

Ja lõdvestav traav peale trenni...

Mõnus suvine elu

Ma polnud päris mitu päeva Albatrossiga korralikult sõitnud (ainult maastikul jalutamas esmaspäeval), aga ta oli hea. Ka tänane trenn oli rohkem selline "niisama", tegime mingeid harjutusi ja ega ma talt väga miskit ei nõudnud, ennast jälgisin rohkem. Tunni lõpus aga hüppasime pisut, natuke jäin ise vahepeal hooletuks, ei hoidnud teda ilusasti sääre ja ratsme vahel, nii et mõne lati peal kobistas või vingerdas kahe takistuse vahel, aga lõpus oli täitsa okei. Kui ma ise ennast jälgida suudan korralikult, siis suudab Albatross ilusalt hüpata ka. ;)

Kuigi ta praegu on ratsastuse poolelt mõnus, pehme ja paindlik igat pidi, siis ikkagi peaksin mingi päev sellele ka trenni pühendama, et see samamoodi säiliks. Ja edasi areneks. ;)

Viimasel ajal olen ma suhteliselt palju Albaga ka niisama käekõrval ja lahtiselt maneežis tegelenud, ratsutamisele mõnusaks vahelduseks (mitte et ratsutamine poleks mõnus). Vahelduseks võiks ka ju kordetada vms, aga see tundub veidi mõttetu, sest kordel ma talle eriti midagi juurde praegu ei oskaks õpetada lisaks sellele, mida ta juba oskab. Ja kui trenni tahab teha, siis on ratsutamine parem kui korde. Nii et proovime pigem käekõrval miskit juurde õppida, mõlema jaoks huvitavam ja kasulikum.

Suur muutus, mis sellise tegelemise käigus silma on hakanud paistma, on see, et enam ta ei trambi üksi maneeži jäädes närviliselt ukse juures, vaid liigub ringi, nuusutab uusi asju üle, pöörab mulle tähelepanu, kui temaga tegelen jms, on üldse palju lõdvestunum ja rahulolevam.

Võimalikult palju ülejäänud ajast viibib ta õues, ise ma üritan tavaliselt ka kohe peale trenni ta tagasi karjamaale või jooksukoplisse viia, mis ta ikka niisama tallis istub. Öösiti on ka õues, nii et põhimõtteliselt kogu aeg, aga mul on nii hea meel selle üle :P. Ma mõtlen küll, et kui teda alati karjamaalt söömast ära toon trenni ajaks või niisama tegelemiseks, siis ta varsti enam eriti ennast kätte ei taha anda (tunnihobuseid peab vahel päris pikalt püüdma), aga siiamaani pole tal veel selliseid mõtteid tulnud. Mu eesmärk on siis teha trennid ja tegelemised nii meeldivaks, et ei tulekski midagi sellist pähe. ;) Kuigi, Albatrossi jaoks on vist raske midagi meeldivamaks teha kui seda on söök. :D

Mingi päev sadas vahepeal isegi päris tihedalt vihma, aga mina, kuri inimene, ei lasknud ikkagi Albatrossil tallis olla ja viisin ta koos Lohega (kes kohe ÜLDSE boksis olemist nagunii ei salli) koplisse. No sadas küll vihma vahepeal, aga neil oli nii lõbus! :D Palju huvitavam, kui boksis konutada. Pealegi, ega nad suhkrust pole, et väikse vihmaga õues ei saa oldud.

Fotokal pole vihmast nii ükskõik, kui hobustel, nii et piltide kvaliteet on nagu ta on.

Lohe on alati nõus Albale sõbralikult lõuga andma. :P

Märg ja sopane, aga ikkagi armas. :)

Palju uut

Pole jälle kaua kirjutanud ja meil on nii palju uudiseid, et ei teagi, kust alustada.

Oleme Albatrossiga nüüd vaikselt hakanud ka hüppamist õppima ning paari trenni jooksul mõningaid madalaid takistusi ületanud. Kuna see kõik on väga uus värk, siis eriti kommenteerida ei oskagi veel. Päris alguses tundus, et ega ta oma jalgu eriti üle lattide tõsta ei viitsi, tegi lihtsalt suuremaid jooksusamme ja kolistas ka ikka pisut. Nüüd paar viimast korda aga on ta vist asja pisut paremini käppa saanud ja nüüd hakkab juba hüppama küll. Väga madalad latid mõnekümne cm kõrgusel ongi talle vast rohkem kavalettide moodi, aga kui umbes poole meetrini tõsta kõrgust, siis saab isegi suur Albatross aru, et see vajab midagi enamat, kui kõrge samm. Ja hüppabki.

Alustame ikka tasapisi, aga üritame parimat. Tähtsaim on minu arvates praegu just see, et ta läheks takistustele peale ühtlase ja hea tempoga, ei üritaks mööda joosta ega tõrkuda. Selles suhtes on Albatross parim hobune, sest ta on alati püüdlik ja kui ratsanikust õigesti aru saab, siis just seda ka teeb, mida küsiti. Küll see vägev hüppetehnika tuleb aja jooksul, kui ta tulema peab. ;)

Aprillikuuse jäid veel väiksed omavahelised koolisõiduvõstlused, samuti esimest korda Albatrossi jaoks. Päris naljakas oli, kuna tema arust olid kohtunike lauad ja nende ette paigutatud latid ikka päris kollid. Esimest korda nendeni jõudnud, otsustas Alba otsa ümber keerata ja tuldud teed mööda tagasi galopeerida. Järgmist korda proovisin sammus sealt mööda minna, siis piirdusime mingisuguste uhkete traavielementidega külje poole. :P Eks ta vahtis neid latte terve skeemi ajalgi, kuid suutis niipalju rahuneda, et saime ikka läbi sõidetud. Arvestades neid trikke, ei lootnud ma just kuigi palju pukte saada, aga õnneks ületasime mu ootusi ja kokkuvõttes jäin täitsa rahule. ;) Esimese võistluse kohta käib küll.

Tõsi küll, nii elementaarseid asju nagu latid ei tohiks nii palju karta. Sellega peab tööd tegema. ;)

Maastikul oleme ka nüüd käinud, kuigi tahaks rohkem. Esimest korda oli ta üsna energiapomm, tahtis ainult kogu aeg minna, samas jäi ilusasti kontrolli alla ega hakanud üleliia närvitsema. Viimati aga, kui käisime, olin lausa uhke tema üle, sest me tulime esimesena suurest kraavist läbi, vesi oli ka põhjas ja puha. Kõlab võib-olla naljakalt, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi, aasta tagasi oleks ta võib-olla suure vaevaga teiste järel sealt läbi tulnud.

Veidi kõhnaks on ta kevadeks jäänud, nüüd küll veidi juba parem kui eelmine kuu. Nüüd on neil karjamaal ka palju süüa, sees olles on tal kogu aeg hein ees. Teisel karjamaal, kus eriti rohtu pole ja kus nad öösiti nüüd viibivad, on samuti heinarullid. Kaera saab päris korralikult ja suhkrupeeti veel lisaks, nii et peaks küll olema, millest omale ribidele midagi peale kasvatada. Aga üldiselt on ta kuidagi palju hobuselikum, 4-aastane nüüd ju ikkagi ja näeb kohe täiskasvanum välja. ;)

Ilus!

Väike paus ja uue hooga edasi

Ma olin ise peaaegu nädalakese haige, nii et Albatross jäi veidikeseks omapead. Õigemini, muidu oleks jäänud, aga kuna samal ajal oli koolivaheajalaager, siis üks tüdruk hoopis sõitis temaga paar korda. Mul on kahju, et nii haige olin, et isegi talli minna ei saanud, oleks väga tahtnud näha teda kellegi teise all sõitmas. ;)

Kuna ma ise temaga kogu aeg sõidan, siis olen juba harjunud ja tean, mille peale ta kuidagi reageerib. Kuna aga ta on esimene minu õpetatud hobune, siis tahaks mingit tagasisidet, milline ta teistele ratsutajatele tundub. Enamus neist, kes siiani ta seljas on käinud, on seal ainult paar minutit olnud ja ainsaks kommentaariks, et tal on loopiv traav. :D Aga midagi rohkemat...? Ei teagi.

Igatahes, poiss on väga mõnus. Nüüd juba umbes kuu aega ilma treenerita, päris jube mõelda. :P Aga praegu pole meil seis mu arust sellest hoolimata kehv, ma ise olen nagu leppinud, et pean siis ise hakkama saama, kui treenerit pole ja võib-olla see teistsugune suhtumine on ka aidanud. Igatahes koostöö sujub, viimased paar trenni vähemalt on mulle meeldinud. Mingi osa trennist teen talle tuttavat tööd (selle all pean silmas traavis volditamist ja muudsugust painutamist, millega ma enamasti suurema osa trennist tegelen - liiga palju ehk isegi) ja mingi osa üritan vähe teistsuguste harjutustega täita, kui mul miskit pähe tuleb. Ei midagi erilist, aga siiski. Eile harjutasime näiteks pisut galopis enne latti sammude sättimist, täna proovisime lihtsamaid kaari kontragalopis ja jalavahetusi traavi kaudu.

Albatross on hea ja järeleandlik, ainult meie kõverus annab jälle tunda, kõigil sirgetel peab palju vaeva nägema ja ka kaarsõitudel kisub ennast vahel natuke valesti kuskilt. Aga selleks me harjutamegi, et meistriteks saada. :)

Palju õnne, Albatross!

Täna on Albatrossil siis sünnipäev, poiss on nüüd täpselt neli aastat täis.

Kui mõtlen sellele, kui noor ta tegelikult on, siis pole mul küll õigust vinguda selle üle, et ta mingeid teatud asju veel ei oska, sest ta on nii-nii tubli! Mul on temaga väga vedanud. ;) Mingi kingituse tahtsin ka talle välja mõelda, aga avastasin, et meil on nagu kõik olemas, mis vaja. Ja tal endal nagunii vist kingitustest üsna ükskõik, kui välja arvata porgandikuhi, mille ta ka kindlasti täna saab.

Meil oli vahepeal paar päeva väike mure jalgadega, Albatross jooksis kuidagi kangelt veidi. Traavis oli rütm hoopis teine ja galoppi tundus tal olevat hoopiski ebamugav joosta. Ma ei teagi täpselt, mis seda põhjustas, kõrvaltvaatajad ei pannud üldse midagi tähele, aga ma ju ometi tean, mida seljas tunnen. Igatahes, see mure kadus sama kiiresti, kui tekkis. Mul on väike teooria küll, mis võis põhjuseks olla, eks ma kontrollin seda. Peaasi, et nüüd kõik korras.

Poiss ise on jätkuvalt tubli. Ta on aja jooksul tunduvalt julgemaks ja enesekindlamaks muutunud. Üleeile näiteks ei läinud me otse maneežist talli, vaid õue kaudu ringiga. Juba pime oli, väljas polnud ühtegi teist hobust ja Albatrossiga ei ole ma veel sealpool talli ja maneeži käinud. Lisaks oli koer kõrval aias väga närviline ja klähvis meist paari meetri kaugusel. Albatross ei teinud aga teist nägugi, kõndis rahulikult kõrval ja uudistas ringi. :P Aasta tagasi oleks ta sellise asja peale tuhatnelja kuhugi poole ajama pannud.
Kui temaga talli lähedal ringi jalutan, siis tahab ka ise iga nurga ja eseme üle nuuskida, pole sellist võimalustki, et ta millestki suure kaarega hirmu pärast mööda sooviks minna.

Vaatasin eile esimesi pilte Albatrossist ja Prexust, nende saabumise päeval tehtud. Albatross oli ikka eriti väike. Okei, tegelikult turjakõrgus oli ainult paar cm madalam kui praegu, aga nägu ja keha ja kõik muu oli täitsa tite oma. Nüüd on ta juba täitsa hobune. :)

Päevad läbi õues

Ja jälle kord sai Albatross talli vahetada. Seekord küll õnneks ainult paarsada meetrit kaugemale, nii et maneež ja muu ümbrus on enam-vähem sama. Praegu neil on mitme peale mingi hiiglaslik boks, mis aga kohe ümberehitamisele läheb - siis ma jälle ei tea, kuhu ta läheb. :P Ehk ei saa sellest liigne hobuse siia-sinna solgutamine. Aga sõbrad on ju kogu aeg lähedal samad ja Albatross ei paista küll muutuste pärast stressavat eriti.

Kolisid nad muidugi ikkagi selleks, et oleks paremad tingimused. Maneež on nüüd kohe talli küljes, ei pea õuest läbi minema, ja mis kõige tähtsam, nad on hommikust õhtuni väljas! Ei ole mingit koplite jagamist, et mis kellast keegi õue tohib minna, vaid kohe peale hommikusööki lähevad kõik välja ja õhtul umbes 7 ajal tuppa. Kui trenni lähen, siis tuleb tunnike varem. Paar torikat on meil täitsa vabapidamisel, Albatross saaks oma hea tervise ja karvkattega ka ilmselt seal hakkama (passi järgi on ju temagi torikas), võib-olla lähebki millalgi. Ainult trennide suhtes meeldiks mulle praegu, kui ta siiski tallis oleks, sest oma kasukaga läheb ta siiski suhteliselt kergesti niiskeks ja õhtuti pole mul ka aega teda lõpmata kaua kuivaks jalutada. Samas jälle tegelikult ootan juba seda aega, kui hobused hakkavad ka öösiti karjamaal olema. Siis on neil mõnus elu. ;)

Olen nüüd paar nädalat üksi (st ilma treenerita) sõitnud, aga Albatross on praegu väga okei. Kui ma ise korralikult keskendun ja mõtlen sellele, mis seljas teen, siis saame mõlemad hästi hakkama. :) Samas on meil olnud mõni eriti kehv trenn ka siis, kui treener olemas, nii et ma mõtlen, et see polegi võib-olla kõige olulisem. Muidugi on kindlasti vahepeal vaja õpetamist ja kommenteerimist jms, aga lihtsalt, üksiku trenni seisukohalt see ei oma nii suurt tähtsust. Ma ju tegelikult tean küll ise, mida temaga tegema pean ja kuidas sõitma, lihtsalt pean paremini oma "teadmisi" praktiliseks muutma.

Eile sõitsin täitsa üksi maneežis - esimest korda vist üldse, kui terve trenni jooksul kedagi teist sõitmas ei olnud. Mõtlesin, et ehk Albatross läheb veidi närvi ka, aga ei. Vahepeal võib-olla jälgis mingit krabinat hoolikamalt kui tavaliselt, aga rahulik oli sellest hoolimata. Kuna ma natuke kartsin, et äkki siiski muutub närviliseks, siis algusest peale tegin hästi palju tööd selle kallal, et ta ennast korralikult lõdvestaks ja tänu sellele ta muutus nii mõnusaks, et pole kohe tükk aega nii head trenni olnud. :)
Ainult galopis oli ta kuidagi veider, vasakust jalast ei tahtnud sugugi minna, kuigi ta viimasel ajal teeb seda üsna korralikult ja seekord oli ka traavis eeltöö hea. Kui lõpuks läks, siis tundus, et hästi vaevaliselt jooksis, paremat pidi sama lugu. Ma ei saanud päris hästi aru, millest see oli, ja kuna kedagi kõrval vaatamas ka ei olnud, siis piirdusingi ainult paari tõstega seekord. Eks vaatab, kuidas järgmine kord on.
Selle eest harjutasime sammus sääre eest astumist ja traavis õlad sees liikumist, mõlemat pidi tuli välja. Traavis olen ka pisut sääre eest astumist proovinud, ta teeb küll, aga tagumik jääb natuke maha ja selle paika saamisega on mul natuke tegemist.
Veel on arengut märgata (seda küll juba varem, kui eile) pööretel esiotsal. Kui ta varem parema sääre eest ei osanud/tahtnud oma tagumiku eriti õiges suunas nihutada (sellepärast võib-olla ka mahajäämine sääre eest astumisel?), siis mingi hetk hakkas ta seda lihtsalt äkitselt tegema. :P Vajab veel harjutamist muidugi.

Ja muud vist polegi praegu. :)

P.S. Seda ka veel, et Albatross on ikka viisakas. Mõtlesin eile, et kuhugi sopa sisse nagunii ei lähe, seega panin ratsasaapad ja mingeid kummikuid ega miskit talli kaasa ei võtnud. Siis aga tuli meelde, et Albatross on koplis, mille väravaesine on täielik mudaauk. Aga ma ei pidanud kaua aru pidama, sest poiss taipas vist ise, et ma muda sisse ei taha minna, seega tuli ilusasti ise täitsa värava juurde vastu, nii et ma pääsesin puhta ja kuiva jalaga. ;)

Albatross õpib elu

Albatross sai endale täna jälle saepuruboksi, õnnepäev. ;) Hoopis teine tunne on ikka viia hobune helekollasesse hästi lõhnavasse boksi, kui pruuni turba sisse. Me vedasime seda saepuru neile küll teisest Kurtna otsast kohale (okei, natuke liialdan vist, aga kaugelt ikkagi :D), aga vaev oli seda väärt.

Siis... hommikupoole käisin sõitmas, tegin hästi kergekese trenni, sammu-traavi. Vahepeal andsin teda paariks minutiks Railile ka sõita. Ma ükspäev üritasin kokku lugeda, kui palju inimesi veel peale minu Albatrossil seljas on käinud - oma 15 sain vist peaaegu kätte, kuigi suurem osa neist lihtsalt paariks minutiks selga istunud.
Mulle tuleb vahest kasuks anda Albatrossi korraks kellelegi teisele, paluda neil täisistakus traavi sõita ja siis kergendatud südamega ohata, saades teada, et "appi, kui õudne traav tal on". Järelikult pole asi ainult selles, et ma kehv ratsutaja olen, vaid ka selles, et Albatrossi vägagi liikuva selja puhul on temaga tõesti raske täisistakus ilusasti ühtlaselt kaasa minna. Aga hea kogemuse annab mulle kindlasti, kui tema seljas selle kunagi korralikult selgeks saan, siis vist peaks kõigi teistega juba lihtne olema. ;)

Eile käisin hommikul temaga paarkümmend minutit talli ümbruses ja korraks all jõe ääres jalutamas, kuigi suurema osa ajast me mitte ei jalutanud, vaid seisime: Albatross krõmpsutas üksikuid rohelisi heinakõrsi, mis ta kuskilt välja otsida suutis ja mina pildistasin teda. :) Hea tööjaotus. Hiljem käis ta Wildiga koos jooksuaias, mina jälle pildistasin. Wild tuli meile umbes nädalakeseks, peale seda sõidab Soome. Kuna ta aga linnatalli elukana pole just väga palju karjamaadel-koplites saanud vist käia, siis oli sellest väga vaimustuses. Albatross kepsutas ka paar ringi, aga siis otsustas, et tahaks tagasi tuppa saada ja tuli värava äärde mulle armsat nägu tegema.

Kõhnaks on ta nagu natuke jäänud.

Üldse viisime Albatrossi temaga välja, sest Albatross on alati olnud teiste hobuste vastu kõige sõbralikum, aga seekord pidin imestuma. Alguses nad sõbrutsesid küll, aga siis kui Alba tahtis tagasi talli saada, siis ta üldse ei sallinud, kui poni talle lähedale tuli, isegi hüppas paar korda kurja näoga Wildi poole. Kummaline vaatepilt, pole üldse Albatrossi moodi. Samas on ta viimasel ajal vaikselt muutunud küll - on vist aru saanud, et ta on ikka üsna suur ja tugev ning ei pea laskma isegi väikestel ponidel ennast käsutada või enda eest toitu ära süüa. ;) Nii et õpib enda eest välja astuma.

Hobune on sõber

Albatrossiga on viimasel ajal lihtsalt uskumatult tore tegeleda. Mitte, et varem poleks olnud, aga nüüd on eriti. ;) Kui trennid lähevad üks päev paremini ja teine päev kehvemini, siis igasugune üldine suhtlemine hobusega liigub järjest ülesmäge. Mul on tõesti tunne, et talle meeldib, kui ma tallis käin ja temaga tegelen, ükskõik kas see on siis puhastamine, jalutamine, trenn või midagi muud.

Ta pole õnneks kunagi mingit vastmeelsust mu suhtes üles näidanud, selle üle mul on tõsiselt hea meel. Kuigi, siiski, suvel Raikkülas olles oli vahepeal mingi lühike periood, kus ta karjamaal kippus natuke eest ära jalutama, kui teda tooma läksin. Samas, ma saan täiesti sellest aru, sest see aeg ta sai ööpäev läbi lihtsalt süüa ja niisama olla ja ega ma muidu temaga eriti palju ei tegelenud, kui ainult paar korda nädalas sõitmas. Miks ta peakski tulema mu juurde, kui teab, et peab siis söömise asemel trenni tegema. Sellel ajal oli meil teine sadul ka, mis vist pisut kehvemini sobis, äkki mängis ka see mingit rolli. Kui ma teda niisama patsutama läksin, siis tuli küll meelsasti ise vastu, ja ega päitsete ja nöörigagi mingeid probleeme otseselt ei olnud, aga ega ta nii väga hea meelega minu juurde ei tulnud.
Aga sellest ma ei kavatsenud üldse rääkida, see periood oli ainult paar nädalat, kui ma tõesti tema juurde vähe jõudsin.

Praegu on igatahes lood hoopis vastupidi. Nii kui talli lähen ja tema boksi ees askeldama hakkan, siis uurib, mis ma seal teen, nuusutab ja ootab. Täna ma täitsa imestasin, neile oli juba õhtusöök ette visatud, kui talli jõudsin, aga Albatross jättis oma heina nurka vedelema ja tuli vaatama, mis ma teen. Üsna kummaline tema puhul, niimoodi söögist loobuda. :D Tõin ta siis talli vahele, seekord ei pannud isegi nööri kaela, kedagi teist vahekäigus ei olnud ja mõtlesin, et saame hakkama küll. Saimegi. ;) Väga viisakalt seisis paigal, kuni puhastasin ja saduldasin.

Teine komme veel: kui teda valmis panema hakkan, siis suuliste järgi on tal alati himu, eks ta saab üsna tihti nendega midagi head ka hamba alla, seega valjad on tema lemmikud. ;) Aga viimasel ajal üha sagedamini vaatab ta ka väga lootusrikka näoga, kui sadulaga tulen, siis sirutab kohe nina välja ja nuusib seda ja ootab rahulikult, kuni selle talle selga sätin. Ega ma otseselt ei arva, et talle "nii väga meeldib", kui talle sadulat selga pannakse, pigem võib-olla lihtsalt see, et ma seal ümber toimetan ja ta teab, et varsti on trenni minek, enamasti koos teiste hobustega ja vahelduseks boksis istumisest ja praeguste ilmadega mudases jooksuaias käimisest. :P

Põhiline on see, et hobune tundub rahul ja õnnelik olevat selle üle, mis ma temaga teen ja toimetan ja see on kõige tähtsam. Mõni väike märk selle kohta, et hobune ise tahab minuga koos olla, teeb heaks ka kümme pisut ebaõnnestunud trenni. ;)

Kerged trennid

Üleeile käisin trennis, aga Albatross oli veidike nagu ärev. Võõraid hobuseid oli üsna mitu ja ei tea, mis teda veel ärritas, igatahes pisut närviline oli. Tegin soojendustraavi ära, aga kuna ta pööras tähelepanu kõigele muule kui mulle, siis ei hakanud niisama mööda platsi ringi jooksma, vaid läksin maneeži nö "turvalisemasse" otsa ja tegime põhiliselt sammus tööd. Hästi palju paindevahetusi ja sääre eest ära astumist, väikseid volte ja suuremaid ringe. Sellise "väntsutamise" peale läks ta päris mõnusalt pehmeks ja oli hästi mõnus, isegi vasakut pidi. Kui vasakut ratset võtta, siis ta küll kipub ikka pead ülespoole viima, aga jätsin siis vasaku ratsme pisut rahule ja lükkasin sisemise säärega välimise ratsme suunas - niimoodi ta tundis vist ennast paremini ja kuivõrd ta järgi andis, siis hakkas ise ka vasaku suulise/ratsmega kontakti võtma.
Kui ta niimoodi ilusasti ennast painutama hakkas ja lõdvestus, siis tegime hiljem küll pisut traavi jälle. Talliukse juures küll oli veidike rohkem pinges ja vahepeal kippus kiirustama, aga tunduvalt parem kui tunni alguses. Peagi lõpetasime ära ka, üsna kerge trenn oli.

Eile käisin ka sõitmas, aga vahelduseks päitsetega ja ilma sadulata. Ma polnud temaga kunagi varem päitsetega sõitnud, aga samas väga ei muretsenud, sest käekõrval saab ta ju märguannetest aru, siis peaks seljas ka saama. Ja oligi nii, väga normaalselt sai sõita. See tuli ka väga kerge trenn, sest põhiliselt käisin sammu, vahepeal (kui tagumik kannatas :D ta on üsna kõrge ja kitsapoolsema turjaga) natuke traavi ja mõned galopitõsted ka. Teised tegid mingeid galopiharjutusi, nii et ühes kohas tuli teha 10m diameetriga poolvolt ja isegi meil Albaga tuli see välja. Ma poleks uskunud küll, sest esiteks pole ma temaga viimasel ajal väga galoppi sõitnud, teiseks ei tee ma tavaliselt nii väikseid ringe galopis ja kolmandaks olid tal ju ainult päitsed peas. Aga välja tuli. ;) Väga lahe.

Ja no täna ta sai siis ühe minuvaba päeva. :)

Kõige parem hobune :)

Kust ma veel leian teise nii armsa hobuse kui Albatross? :) Pole lihtsalt sõnu tema kirjeldamiseks.

Igatahes, täna oli üsna tegus päev - väike fotosessioon talli ees (esimest korda uues kohas, muuseas), siis käisime maneežis niisama jalutamas, igavust peletamas. Mõned kerged harjutused tegime ka, aga ei miskit erilist. Pärast lõunat jõudsime veel trenni ka teha.

Läksime üsna varsti peale hommikuheina ja -kaera õue, tegime pisut naabertalli hobustega tutvust, kes juba õue olid toodud. Sõbrustasime igaks juhuks väikselt distantsilt, Albatross on küll uute tutvuste suhtes alati positiivselt meelestatud, aga on ka teistsuguseid. Ei tasu võõraid hobuseid liiga lähedalt torkima minna. ;)

Huvitav oli küll kõigil, kõigi kolme kopli hobud tulid meid uudistama ja Albatross uudistas vastu. Vahepeal tuhnis ninaga lume sees, leidis paar ampsu kuivanud heina ja tundus üldse rahul olevat. :P
Seejärel, kui teised oma hobused valmis olid jõudnud panna, läksime kambakesi maneeži. Lasin Albatrossi alguses veidikeseks lahti, tingimusel, et ta ratsutajatele tee peale ette ei lähe. Albatross nõustus. ;) Kõik nurgad tuhnis hoolikalt läbi (nurkades nagunii keegi ei sõida, suurem osa vajub poole maneeži pealt juba keskele ära :D okei, see vast natuke liialdatud), takistused nuuskis ka üle. Kui keegi maneeži tuli, läks tema ukse peale vastu tulijaid tervitama. Seda kaks korda, seejärel ma viisin ta natuke uksest eemale, mõni äkki ehmub, kui ukse lahti tõmbab ja hobune otse näkku jõllitab. ;)Eurot üritas ta ka oma meeldivate musidega võluda. Tundus, et hetkel nagu isegi mõjus, kuigi järgmine kord koplis saab poiss jälle nagunii terroriseeritud pisut. :D
Mingi hetk võtsin ta korraks kordele ka, sest ta oli seda nägu, et tahaks natuke end välja elada. Lahtiselt ei tahtnud teda aga jooksutada, sest teised ju sõitsid, ja käekõrval ta oskab täitsa isegi käituda, seega on pigem rahulik. Korde päitsete külge ja väike vihje edasiliikumiseks - selle peale ta siis traavitas ja galopitas mõned ringid järjest, vahepeale paar pukki ka. Ega see kaua ei kestnud, seega üsna pea võtsin ta enda kõrvale ja kõik oli jälle rahulik.

Peale maneežis käiku jätsin ta vahepeal natuke rahule, sai boksis süüa ja niisama olla. Pärast tegime väikse trenni. Üsna okei oli, vahepeal passis küll seda ust, mis teda alati häirinud on, aga harjus ja see ei tekitanud erilisi probleeme. Ma pole eriti palju galoppi viimasel ajal teinud, aga täna tegin, see oli kõige parem osa. ;) Vasakut pidi läks küll korra valest jalast, aga see oli täiesti minu süü, ma ei valmistanud teda absoluutselt ette. Ülejäänud korrad läks ilusasti ja mu arust jooksis lõdvestunult ja pehmelt, isegi vasakut pidi andis täitsa järgi ja sirutas kaela suulisele järele.

Kui ma nüüd ise veel sõitma õpiks, siis oleks kõik hästi. ;) Mu istak on halb ja niiii raske on seda parandada. Eks natuke ikka läheb paremaks, kui püüda, aga edasiminek on aeglane. Eks ma üritan kannatlik olla ja õppida... õppida... õppida...

Selline mõte tuli mul ka, et järgmine kord kui mõni vet külla tuleb, siis palun uuesti Albatrossi hambad üle vaadata. Mind ikka väga häirib see, et ta paremat pidi sõites oskab olla niiii järeleandlik ja täiesti super, aga vasakut pidi lihtsalt keerab pea viltu ja üles, nagu kõigest väest suulist vältides. Okei, parematel päevadel on ka vasakut pidi sõites arengut märgata, aga see tuleb niivõrd raskemini. Ma tean küll, et ta on üsna tugevalt nö "ühekülgne" hobune (ehk siis ühele poole on palju kergem painutada, lihased on ühel pool tugevamad jne), aga ma ikkagi kujutan ette, et see peaks rohkem mõjutama painutamisele jms, aga mitte nii palju (suule-)peale-kaelale. Muidugi võib mingil määral ka seda mõjutada, aga mul on endal pidevalt selline tunne, et talle just suulise juures miski ei meeldi.

Samas, suvel mul oli täpselt sama tunne, aga siis Siiboja küll ütles tal kõik korras olevat. Aga no liiga ettevaatlik ei saa kunagi olla, nii et las vaatab järgmine kord uuesti. ;)

Uus kodu

Mulle siin tuletati sõbralikult meelde, et pole ammu blogisse kirjutanud. Tõsi ta on, ja väga hea, et meelde tuletati. ;)

Üldiselt on lihtsalt kiire olnud. Asjalood on nii, et Albatrossiga (ja kõigi teiste hobustega samuti) oleme nüüd hoopis Kurtnas. Üsna äkki tuli see kolimine (noh, võimalus oli juba varem teada, aga kindel otsus tuli järsku), seega oli alguses kiire-kiire ja nüüd lihtsalt uus ja huvitav olnud, palju tallis käidud ja polegi eriti blogimiseks aega jäänud.

Põhipluss on see, et meil on nüüd maneeži kasutamise võimalus. Ja see on tõesti hea. Varem tundus maneež lihtsalt selline mõnus asi, aga et saab ka ilma hakkama - nüüd kui olemas on, siis ei kujuta ette, et ilma saaks. Ei tohiks vist ennast nii ära hellitada. ;) Tegelikult, ei kõla võib-olla kuigi usutavana, aga minu jaoks on maneež tähtis pigem just Albatrossi kui enda pärast. Külma ilma või vihmaga kannatan ma sõitmise ära, aga kivikõval jäätunud pinnasel või poolest saati mudas ei raatsi eriti hobuse jalgu rikkuda küll. Ja Albatrossile on muudatused ka pigem paremini mõjunud, mulle tundub, rahulolematuse märke ta igatahes ilmutanud pole ja üldse läheb täitsa hästi.

Kui nüüd pisut vähem kolimisest ja rohkem hobusest rääkida, siis on ta viimasel ajal tõeliselt mõnusaks muutunud. Maneežis tuleb küll enamasti paar ringi rahulikult käia, et kõigi koledustega (näiteks sein! või uks! või käru, eriti jube!) ikka ja jälle uuesti tuttavaks saada, aga kui see tehtud, siis muutub ta enamasti üsna lõdvestunuks ja trenn sujub hästi. Kui vahepeal tundus, et mingit arengut ei toimu, pigem tagasilöögid, siis nüüd on jälle kõik sama hea kui varem ja paremgi veel.

Ja vastupidiselt varasemale olukorrale, kus mina olin enamasti Albatrossiga rahul, aga Kristjani arvates ta ei teinud ei seda ega teist piisavalt hästi, siis nüüd olevat hobune väga okei, pigem tahan ise liiga palju ja liiga kiiresti talt saada. Ja see on iseenesest positiivne, sest ennast (kui mitte istakut, siis mõtlemisviisi kindlasti ;P) peaks siiski olema kergem muuta kui hobust. Seega üritangi nüüd vahepeal rohkem tähelepanu enda istakule pöörata. Sellise konkreetse eesmärgiga olen küll vaid ühe trenni alles sõitnud, aga hoolimata sellest, et ma nii 100%-liselt ei keskendunud sellele, mida hobune all teeb, tegi ta ikkagi kõike sama hästi kui tavaliselt. Ehk siis segasin teda sellevõrra ise vähem, et üritasin ennast jälgida ja ilusasti istuda. Kui nüüd saaks kuidagi keskendumis- ja jälgimisvõimet kahekordistada, nii et 100% hobusele ja 100% endale, siis oleks eriti hästi. :D Aga see on vist pisut raskesti teostatav, seega peab jagama, nii et mõlemad piisavalt saaks.

Ja ega praegu suurt midagi rohkem polegi vist öelda. Kui siis seda, et võimalusel üritan siiski veidi tihedamalt postitada. ;) Ja pilte ka muretseda, et igavaks ei läheks.

P.S. See küll aegunud info juba, aga pole vist siin veel mainitud - et ristkapsli võtsin ligi kuu aega tagasi ära ja enam ei kasuta. Ma arvan, et see aeg, kui ta pelgalt suulisega harjumise pärast hakkab suud lahti tegema, keelt üle ajama vms, peaks möödas olema. Järelikult pole ristkapslit enam vaja. Kui ilma selleta sõitmine peaks probleeme tekitama, siis nüüd on asi juba kindlasti sõitmises, mitte lihtsalt selles, et tal mingi halb harjumus on.. Aga siiani pole mingeid probleeme olnud, nii et loodetavasti on kõik okei.